Saturday, April 25, 2015

mikita heebel

ühel suvisel pärastlõunal mõtistkledes parajasti sellesama raamatu üle, tabas mind üks isevärki kogemus. istusin metsaserval, seljaga vastu vana aeda, ja äkitselt näis mulle, et kusagil minu sees on mingi hoob. ma ei mõistnud algul selle tajuvirvendusega midagi peale hakata, ent siis ma lükkasin kuidagi poolkogemata seda kangi ja see toimis nagu heebel. mulle näis, et midagi oleks nagu muutunud. nihutasin veel - ja siis tundus mulle, et see heebel liigutab mingit piirjoont minu ja maailma vahel. niipea kui heeblit nihutasin, muutus maailm haruldaselt selgeks ja kirgastavaks, tekkis täieline kokkusulamise tunne. teistpidi lükates muutus maailm jälle harilikuks tagasi. heeblit edasi-tagasi nügides kulgesin nagu erinevate maailmade vahel ja see erinevus kahest täiesti erinevast füüsilisest reaalsusest hämmastas mind tõeliselt. see kang näis nihutavat otsesõnu mina piire. kunagi hiljem pole ma enam seda edasi-tagasi kulgemise tunnet kogenud, kuigi siseilmas seda taga otsinud.

Friday, April 24, 2015

kuidas bunin kutsus nabokovi põldpüüsid sööma

kui bunin nobeli preemia sai, siis kutsus ta nabokovi restorani pariisis. bunin olla olnud väga obsessiivne seoses oma vanuse ja tervisega. kohe kohtumise algul ütles ta nabokovile, et ta on küll 30 aastat vanem aga tema rüht on nabokovist parem. bunin muudkui üritas millestki rääkida aga nabokov ei võtnud üldse vedu, sest ta jälestas tunglemist, neljasilmajutte, istumist laua taga, dostojevski laadis pihtimisi, kelnereid, boheemlasi, vermutisegusid, kohvi, saalipalagani, kohvi ja muud sellist. kohtumise lõpus teatas bunin, et nabokov sureb suurtes valudes ja täielikus üksinduses. lõpuks nad võtsid oma palitud ja läksid külma pariisi öösse. tänaval hakkas bunin kraed kinni nööpima ja korraga väändus tema nägu õnnetus hämmingus. ta lõi mantlihõlmad lahti ja hakkas midagi kaenla alt sikutama. nabokov läks talle appi ja koos said tirisid bunini varrukast välja nabokovi pikka villast salli. garderoobineiu oli selle valesse palitusse toppinud. sall tuli tollikaupa lagedale ja see oli nagu muumia lahtirullimine. bunin ja nabokov lasid teineteise ümber ringiratast ja kolm prostituuti vaatasid seda irvitades pealt. kui operatsioon läbi sai, läksid nad sõnagi vahetamata kuni tänavanurgani, andsid teineteisele sõnatult kätt ja läksid laiali.

rõõmsaid kohtumisi veteranipäevalt

sina oled see taastusravimees! lase ma kallistan sind! mu sõber oli haiglas koomas ja sina aitasid ta jalgadele!

Thursday, April 23, 2015

oscar wilde töödest

kui esimene ilmasõda oli parasjagu käimas, leidsid britid, et vene ajakirjanduses ei ole briti relvade vägevus päris adekvaatselt kajastatud. vea parandamiseks kutsuti 1916. aastal viis vene pressi esindajat inglismaale: kornei tsukovski, aleksei tolstoi ja vladimir nabokovi isa.
ühel banketil küsis kornei tsukovski kuningas George viiendalt, et kuidas talle meeldivad "dze uaaks av uaald"? kuningas oli selle küsimuse peale tugevalt hämmeldunud ja küsis pärast enese kogumist vastu, et kuidas korneile meeldib londoni udu.
hiljem hakkas kornei tooma seda näitena briti silmakirjalikkuse kohta, et suur kirjanik vaikiti moraali pärast briti kuningakojas maha.

Saturday, April 18, 2015

tallinna tunne par excellence

unustage vana toomas, raekoja plats ja vabaduse väljak. unustage isegi patarei vangla, kalarand ja lennusadam. ja stroomi rand ja kopli las nüüd olla.
kui on tarvis tunda tallinna tunnet, siis tuleb sõpradega õlut juua, möriseda laua taga ja kui öö kätte jõuab, minna sõpruse puiesteele. jalutada suunaga kristiinest tipi poole (mitte vastupidi). umbes linnu tee ristis tuleb juba tallinna tunne peale.

Thursday, April 9, 2015

nikolai teine oli ikka loll küll

no eks ta tegi rumalusi algusest saati. aga kapitaalne rumalus oli serbiale appi tõtata kui serblane gavrilo princip austria kroonprintsi sarajevos maha lasi ja austria serbiale sõja kuulutas. oleks ta vaid suutnud jätta austria ja serbia omavahel jagelema.
siis ei oleks tekkinud sellises mahus esimest maailmasõda. siis poleks pooled lääneriigid üldse kõrvu liigutanud selle austria ja serbia vahelise sõja teemal.
siis ei oleks tekkinud bolševistlikku revolutsiooni, vaid igasugu pooletoobised oleks ohranka saatnud juba eos siberisse. kus neil iseenesest polnud mitte midagi häda. keegi ei kõngenud seal nälga ja kedagi ei sunnitud tööd tegema.
siis ei oleks vene impeerium lagunenud. sest tegelikult eestlastel ja teistel väikerahvastel polnud häda midagi vene tsaaririigis. neile oleks natuke antud emakeelset haridust ja autonoomsust ja nad oleksid sellega paksult rahul olnud.
siis oleks vene tsaaririik jätkanud tööstuslikku arengut ja säärase arengu jätkudes oleks olnud tänapäeval üks arenenenumaid riike üldse. sest olgem ausad, 19. sajandi teisel poolel oli vene tööstuse areng muljetavaldav.
siis oleks tõenoliselt muutunud see tsaaririik konstitutsiooniliseks monarhiaks aegamööda ja rahulikult. kõik väikerahvad oleksid parlamendis olnud esindatud ja oleks omadega rahul olnud. parteide areng oleks olnud ülevenemaaline ja eestlased oleks osalenud nendes parteides ega olekski tahtnud midagi enamat.
kuna esimene maailmasõda sellisel kujul oleks olemata olnud, siis poleks olnud ka taolist alandavat saksa kaotust esimeses maailmasõjas ja hitleril ei oleks olnud millegagi saksa rahvast enda taha koondada. eks juudivastased meeleolud olid olemas niiehknaa, kuid saksa parlamendis oleks vasakpoolsed parteid enamuses olnud ja juutide tagakiusamisest oleks vabanetud rahumeelselt (umbes nagu homofoobiast ja rassismist vabanemisega läks).
siis oleks eestis endiselt baltisaksa aadel olemas ja preisimaa oleks asustatud sakslastega. siis oleks isegi klaipeda endiselt saksakeelne linn. need baltisakslased oleks siin eestis tasakaalustanud vene tšinovnikuid ja vene proletariaati poleks siia üleüldse sellisel määral asustatud. sest proletariaati toodi siia ju eelkõige viiendaks kolonniks ja külma sõja huvides.
siis poleks külma sõda olnud ja eesti ei oleks kusagil eesriide taga olnud. oleksime siin jumala vabalt aurikuga stockholmi vahet paarutanud ja auriku peal teekannudest šampust joonud (nagu tõnisson tsaariajal tegi).
ja kui külma sõda poleks olnud, siis oleks euroopa arenenud, mis mühiseb. poleks olnud mingit praha kevadet ega budapesti ülestõusu. kusjuures tšehhi oleks olnud üks maailma rikkamaid riike. poleks olnud ka moldaavia transnistria probleemi, sest moldaaviatki polekski olemas olnud - oleks olnud vaid rumeenia.
võibolla oleks lolli peaga uuesti sõditud türgiga või jaapaniga? samas on see vähe tõenäoline, sest demokraatia süvenemine üldiselt välistab agressioonid.
filosoofide laevad oleks jäänud ära. pitirim sorokin, nikolai berdjajev, sergei bulgakov, fjodor stepun ja kõik need mehed oleks olnud venemaal ja oleks viinud vene ülikoolid maailma tippu.
ja seda juttu pole siinkohal mõtet ajada, et eestlased poleks olnud peremehed omal maal. millal oli voldemar lender tallinna linnapea? millal oli jaan poska tallinna linnapea? sügaval tsaariajal juba, eksole.
kuna teist ilmasõda poleks olemas olnud ja külma sõda poleks olemas olnud, siis ei oleks praegu ka islamismiprobleemi. sest olgem ausad, radikaalne islamism on kasvada saanud ikkagi sellest, et ühtesid radikaale toetas ja õpetas nsvl ja teisi usa. ehk et 9/11 oleks olemata olnud.
veel enam. kui külma sõda poleks olemas olnud, siis poleks olnud vietnami sõda ega korea sõda. seega poleks praegu ka mingit muret põhja-koreaga.
et kui nii võtta, siis oli see nikolai teine ikka loll tõesti.
aga
siis poleks ka mao zedong hiinas võimule tulnud, sest teist ilmasõda poleks olnud ja hiinas oleksid rahvuslased võimul olnud. siis tõenäoliselt oleks ka jaapani militarism edasi arenenud. ning hiinas ei oleks tulnud ühelapsepoliitikat. ehk et hiinlasi oleks veel rohkem ja hiina oleks muutunud maailmavõimuks veel rutem. ja halvemal juhul oleks jaapan ja hiina kuidagi ühise keele leidnud. ja ilmselt hakanud kuidagi läänt allutama. ehk et võibolla nikolai teine ei olnudki nii loll ja tegi õigesti, et serbiale appi läks ja vallandas esimese ilmasõja.

Sunday, April 5, 2015

livingstone räätsad

nägin und, et tegelikult olin mina see, kes kohtus ootamatult david livingstonega aafrikas. sattusime temaga kusagil džungli ja järve vahepealsel alal kokku ja jõudsime tervistussõnu vahetada aga tal oli kuhugi kiire. tal olid sellised räätsad, mis kandsid teda vee peal. nendega kõndida ei saanud, vaid pidi mööda vett jooksma. nii ta siis jooksiski pladinal mööda järve.

Wednesday, April 1, 2015

jooming moliere juures

aastal 1667 olid ükskord sõbrad moliere juurde kogunenud. moliere tundis end haigelt ja läks magama. sõbrad aga jõid veini edasi.
"üks tühi töö ja vaimunärimine!" karjus chapelle kurjakuulutavalt ning osutas näpuga ei tea millele.
"oleme sinuga täiesti nõus!" kostsid joomakaaslased.
chapelle kallas endale klaasi punast veini kaela, mis teda veel enam endast välja viis ja jätkas: "jah, kulla sõbrakesed, kõik on tühi töö! vaadake ringi ja öelge, mida te näete?"
"ei midagi head" oli boileau temaga nõus ja lasi silmadel ringi käia
"teadus, kirjandus, kunst - kõik on tühi töö ja vaimunärimine!" hüüdis chapelle "ja armastus? misasi on armastus?"
"selge pettus" kostis krahv de jonsac
"täiesti õige", kinnitas chapelle ning jätkas "terve elu on üksainus kurvastus, ülekohus ja õnnetus, mis ei anna meile kusagil asu"
selle peale puhkes chapelle nutma.
kui ülesköetud sõbrad teda pisut rahustanud olid, tuli chapelle välja üleskutsega:
"sõbrad, mis jääb meil üle? kui elu on juba kord niisugune pime haud, siis tuleb temast silmapilk lahkuda. kallid sõbrad, lähme ja uputame end. siinsamas akna taga on jõgi, mis lausa kisub enda poole."
"käime sinu järel" ütlesid sõbrad ja kogu seltskond hakkas mõõku vööle seadma ja mantleid selga ajama.
kisa muutus valjemaks. siis lendas uks lahti ja lävele ilmus moliere, mantel ümber, öömust peas ja küünlajupp käes.
"mis teil siin lahti on?" küsis ta.
"elu on väljakannatamatu" kostis chapelle pisarsilmil "jää hüvasti igavesti, moliere, meie lähme ja uputame end ära"
"see on hea mõte" ütles moliere kurvalt "aga see on teist küll inetu, et te minu ära unustasite. kas mina siis ei olegi teie sõber?"
"õigus!" karjus krahv de jonsac "see oli meist suur sigadus. tule meiega, moliere!"
ja sõbrad kukkusid molierele suud andma.
"kui lähme, siis lähme" ütles moliere "ainult et üks asi ei kõlba, kulla sõbrad. ei ole ilus pärast pidusööki ennast uputama minna. inimesed ütlevad, et purjus peaga tehtud. niisuguseid asju nii ei tehta. kõigepealt lähme ja magame ennast välja, ja siis, kell kümme hommikul, kui oleme end pesnud ja väljanägemise korda seadnud, kõnnime jõe kaldale, et kõik näeksid, et me uputame end nagu tõelised filosoofid"
"geniaalne mõte!" karjus chapelle ja andis molierele veelkord suud.