jooming moliere juures

aastal 1667 olid ükskord sõbrad moliere juurde kogunenud. moliere tundis end haigelt ja läks magama. sõbrad aga jõid veini edasi.
"üks tühi töö ja vaimunärimine!" karjus chapelle kurjakuulutavalt ning osutas näpuga ei tea millele.
"oleme sinuga täiesti nõus!" kostsid joomakaaslased.
chapelle kallas endale klaasi punast veini kaela, mis teda veel enam endast välja viis ja jätkas: "jah, kulla sõbrakesed, kõik on tühi töö! vaadake ringi ja öelge, mida te näete?"
"ei midagi head" oli boileau temaga nõus ja lasi silmadel ringi käia
"teadus, kirjandus, kunst - kõik on tühi töö ja vaimunärimine!" hüüdis chapelle "ja armastus? misasi on armastus?"
"selge pettus" kostis krahv de jonsac
"täiesti õige", kinnitas chapelle ning jätkas "terve elu on üksainus kurvastus, ülekohus ja õnnetus, mis ei anna meile kusagil asu"
selle peale puhkes chapelle nutma.
kui ülesköetud sõbrad teda pisut rahustanud olid, tuli chapelle välja üleskutsega:
"sõbrad, mis jääb meil üle? kui elu on juba kord niisugune pime haud, siis tuleb temast silmapilk lahkuda. kallid sõbrad, lähme ja uputame end. siinsamas akna taga on jõgi, mis lausa kisub enda poole."
"käime sinu järel" ütlesid sõbrad ja kogu seltskond hakkas mõõku vööle seadma ja mantleid selga ajama.
kisa muutus valjemaks. siis lendas uks lahti ja lävele ilmus moliere, mantel ümber, öömust peas ja küünlajupp käes.
"mis teil siin lahti on?" küsis ta.
"elu on väljakannatamatu" kostis chapelle pisarsilmil "jää hüvasti igavesti, moliere, meie lähme ja uputame end ära"
"see on hea mõte" ütles moliere kurvalt "aga see on teist küll inetu, et te minu ära unustasite. kas mina siis ei olegi teie sõber?"
"õigus!" karjus krahv de jonsac "see oli meist suur sigadus. tule meiega, moliere!"
ja sõbrad kukkusid molierele suud andma.
"kui lähme, siis lähme" ütles moliere "ainult et üks asi ei kõlba, kulla sõbrad. ei ole ilus pärast pidusööki ennast uputama minna. inimesed ütlevad, et purjus peaga tehtud. niisuguseid asju nii ei tehta. kõigepealt lähme ja magame ennast välja, ja siis, kell kümme hommikul, kui oleme end pesnud ja väljanägemise korda seadnud, kõnnime jõe kaldale, et kõik näeksid, et me uputame end nagu tõelised filosoofid"
"geniaalne mõte!" karjus chapelle ja andis molierele veelkord suud.