Sunday, October 25, 2015

blackfriarsi silla müsteerium

seoses rohelise värviga kultiveeritakse ühte väidet. väidet, et londonis oli blackfriarsi sild must ja seal oli kole palju enesetappe. ja et kui sild roheliseks värviti, siis enesetappude arv langes 34%.
blackfriarsi sild on teatavasti saanud oma nime selle järgi, et selle koha peal asus blackfriarsi klooster. seal asub ka blackfriarsi metroojaam tänapäeval.
ja kui nüüd tuleb huvi, et mis aastal see sild siis ikkagi üle värviti. ja et mitu enesetappu seal siis on. ja et millise perioodi kohta see 34% enesetappude langus käib - kas aasta kohta? selleks, et protsente arvutada, eeldaks ju vähemalt igaaastast kolmekohalist enesetappude arvu.
aga kui hakata otsima selle väite algallikat, siis seda ei ole kusagil. kõik ainult korrutavad sedasama väidet, et must sild värviti roheliseks ja enesetappude arv vähenes 34%.
kui natuke edasi uurida, siis selgub, et olemasolev blackfriarsi sild on ehitatud 1869. enne seda oli ka sild. aga enne seda oli sild tasuline ja vaesed inimesed ei saanud sillale niisama tulla ja öösel oli sild üldse lukus. siis oli pigem kombeks, et inimesed kogunesid surema sildade alla. ja üldiselt 19. sajandi esimesel poolel on enesetappude statistika ülimalt probleemne, sest enesetappu loeti kuriteoks ja et lahkamisi ei pandud toime ja et ei olnud selge, milline haldusüksus enesetappe registreerima peab. 19. sajandi teisel poolel oli enesetappude statistika parem aga ikkagi puudulik. igal juhul mingit täpset arvutust, et enesetappude arv langes 34%, pole nende andmete alusel võimalik läbi viia. samas on tõsi, et viktoriaanlikul ajastul enesetappude arv kasvas eelkõige industrialiseerumise tõttu. või täpsemalt selle tõttu, et laste suremus kahanes ning inimeste eluiga kasvas. seega tekkis ühiskonda terve hulk inimesi, kes ei mahtunud oma taludesse enam ära ja kes luusisid näljasena mööda maad ringi.
okei. 20. sajandil läksid vähehaaval arvud täpsemaks. aga enesetappude kordaja langes ka oluliselt. no suure depressiooni ajal korraks enesetappude arv tõusis aga pärast seda oli ikka absoluutarvuna kusagil kümne tuhande tuuris.
samas tuleb arvestada ka seda, et thamesi jõgi voolab. no ikka kiiresti voolab. ja kui keegi öösel sillalt alla hüppab, siis seda surnukeha ei leita silla alt vaid palju kaugemalt. ja siis ei ole üldse võimalik kindlaks teha, et milliselt sillalt inimene hüppas. sildu on thamesil aga oi kui palju.
kui teistpidi uurida, siis selgub, et enesetappude sillaks kutsutakse londonis hoopis ühte hornsay lane bridge, mis tegelikult on maismaa viadukt. ja asub põhja-londonis. ja ka seal on viimastel aastatel olnud kuni 5 enesetappu aastas. nii et mingit 34% enesetappude languse arvutust ei võlu kuidagi välja.
kolmandatpidi vaadates. teatavasti on maailmas levinuim enesetapu meetod poomine. nii ka suurbritannias. uppumine on suurbritannias 3,9% osakaaluga alles viiendal kohal ja kõrgest kohast allahüppamine 3,5%-ga kuuendal kohal. ehk et kui me võtame mingi briti 20. sajandi aastase keskmise enesetappude arvu 10 000 ja korrutame näiteks 4 protsendiga, siis saame 400. okei - kui kuni viie (või no võibolla kusagil pool sajandit tagasi ka paarikümne) enesetapuga loetakse enesetapusillaks hornsay lane bridge', siis võibolla tõesti on blackfriars bridge teisel kohal. no ja kui ta ka on teisel kohal, siis ometi ei ole seal sellist arvu enesetappe, et nende võimaliku languse pealt protsente arvutada saaks. ilmselgelt on allahüppamise või uppumise meetodil enesetapud levinud territoriaalselt üle suurbritannia väga ühtlaselt. no ja näiteks bristolis on üks väga kõrge sild clifton suspension bridge kus halvematel aegadel on olnud kuni paarkümmend enesetappu aastas. ja seda loetakse ka kuulsaks enesetapusillaks. aga ka selle bristoli silla puhul ei ole võimalik mingit 34% arvutust teha.
nii et ühesõnaga on see jutt blackfriarsi silla suurest enesetappude arvust ja rohelisest värvist üks jama, mille keegi on lendu lasknud ja mida nüüd igasugused värviterapeudid ja kaunishinged ennastunustavalt tsiteerivad. ühe uuesti ja uuesti tsiteerivad. sealhulgas ka eestis. ning kuulajad ahhetavad ja konspekteerivad.

Saturday, October 24, 2015

kolm lugu karl marx alleelt

karl-marx-allee ehk algselt stalin-allee pidi olema eeskuju kogu sotsialismimaailma ülesehituseks. samas arhitektuurses stiilis bulvarid pidid olema kõigis suuremates linnades. nii teistes sotsialismimaades kui ka purustatud ida-saksa linnadess (leipzig, dresden, rostock jne). kui see valmis sai, siis oli see kesest üldist häda ja viletsust tõesti koht, kuhu ida-sakslased tahtsid promeneerima tulla. eraldi vaeva nähti, et karl marx allee poodides oleks olemas kaupu, mida mujale ei jätkunud. eraldi teema oli raamatupoega karl marx buchhandlung, kus idasakslased hakkasid koos käima ja kirjandusteemadel arutlema. praeguseks on see pood kinni aga tulikiri on endise poe seinal alles.
1. kui parasjagu stalin-allee ehitus oli käimas, siis peeti idasaksa parteikongressi ja otsustati intensiivistada sotsialismiehitust. plänmassiger aufbau des sozialismus, eksole. stalin-allee ehitustöölistele öeldi, et kui nad normi ei täida, siis võetakse palgast maha. 300 ehitustöölist tegid 16.06.1953 oma ehitusplatsil demonstratsiooni. järgmisel päeval oli demonstratsioonil juba 40 000 inimest. nõukogude tankid surusid selle ülestõusu maha.
2. kaks arhitekti ehitasid stalin-alleele mingi rõdudega 5-kordse maja. asub seal üsna landsberger allee ristmiku läehdal. üks hetk kogunes idasaksa parteikongress ja mõistsis taolise arhitektuuri hukka, sest see on ameerikalik külaarhitektuur ega kajasta sotsialismi vaimsust õigesti. kästi selle maja ette puud istutada, et see kole fassaad ära varjata. need puud kasvavad seal senimaani.
3. kui stalin suri, siis muudeti stalin-allee nimi ära. stalini kuju võeti maha ja sulatati ümber loomakujudeks ja need püstitati berliini loomaaeda.

Sunday, October 18, 2015

lenk hundisilmal

kui viimati savisaar venelastelt raha küsis ja vahele jäi, siis korraldas ta tähelepanu ärajuhtimiseks tallinnas tasuta ühistranspordi.
nüüd kui ta jälle vahele on jäänud, siis korraldati tema juures mingi avatud uste päev. kirikuõpetaja õnnistas ja ütles, et savisaar on "päris hea inimene".
lenk sattus hoogu ja ajast järgmist putru suust välja: "Täna on minu eesmärk näha oma silmaga, kui palju rahvast tuleb seda püha meest austama. See on müstiline koht. Ma arvan, et see jääb kauaks, võibolla aastasadadeks pühaks kohaks eestlastele, kunagi hakatakse siin käima nagu pühas hiies."

Tuesday, October 13, 2015

vene diplomaatiast

täna tuli siis see ära, et putin ütles, et ameeriklastel on ajude asemel puder.
ükspäev juhtus see, et lavrov soovitas jaapanlastel oma kuriilidega seoses harakiri sooritada.
ja ükskord oli rogozin see, kes lubas rumeeniasse lennata pommitajaga, kuna rumeenlased ei andnud talle viisat.
see on siis nüüd mingi diplomaatiline etikett. lääne diplomaadid ei oska selle peale ilmselt iid ega aad vastata.

Monday, October 12, 2015

bisnesslantš

kiievis on moes teatud bisnesslantši paketid. et maksad ca poolteist eurot ja saad salati, supi ja prae. praad võib küll tilluke olla, kuid kahtlemata oled sa saanud mitmekesist ja sooja toitu.
ühes kiievi linnaosas on kohvik-restoran nimega KAHT. ehk meie keeli KANT. sõime seal.
ja ma ei suutnud hoiduda küsimusest, et kust tuleb see nimi. nii küsisingi.
vastus oli: "seda küsitakse meilt tihti. ükski teie poolt pakutav versioon ei vasta tõele."

Sunday, October 11, 2015

konverentsibisnessist

umbes 10 aastat tagasi oli konverentsibisnessi edu võti see, et kohale tuli kutsuda voldemar kolga. vahet pole, mida ta rääkis. rahval oli nägu naeru täis ja kõik jäid konverentsiga väga rahule.
nüüd on kujunenud uus trend. erialakonverentsile tuleb kutsuda erialaväline staar. see on nüüd see erinevus, et kui 10 aastat tagasi oleks psühholoogiakonverentsile kutsutud kõnelema muuhulgas ka voldemar kolga, siis nüüd just nimelt teda ei kutsuta vaid kutsutakse ants tael. sotsiaaltöö konverentsile aga kutsutakse kristiina ehin rääkima teemal "tööst ja koormusest". sillainseneride konverentsile aga kutsutakse elmo nüganen rääkima teemal "linnateatri uus maja kui sild põlvkondade vahel". piimakarjapidajate konverentsile kutsutakse indrek hargla rääkima teemal "omarahvalüpsmisest murranguperioodidel". metsanduskonverentsile aga kutsutakse kaur kender esinema ettekandega "metsakorralduse nihilistlikud lähtekohad"

Saturday, October 10, 2015

riigikogu kuvand

kuulsin, et üks inimene hakkab uurima riigikogu kuvandit. siin on muidugi erinevaid võimalusi. mulle kargab pähe kohe uurida riigikogulaste seas räägitavaid anekdoote. no umbes nagu see vene etnograafiatudeng šurik läks kaukaasiasse tooste koguma.
esimese hooga meenub neli anekdooti, mida kuulsin riigikogus aastatel 2000-2005.
esimene oli sellest, et millal on mees paks ja millal mitte. teate küll, siis on paks, kui ta iseenda nokut ei näe (rääkija t.l.).
teine oli sellest, et kuidas master sporta jerevanis valgusfoori punase tule alt läbi sõitis, et ta on master sporta. aga kui roheline tuli ette tuli, siis jäi seisma, sest kartis, et järsku tuleb teiselt poolt teine master sporta punasega üle ristmiku (rääkija j.k.)
kolmas oli sellest, kuidas noor agronoom ülikoolist tuli ja seemendama hakkas. lehma sai selili küll aga pulli ei suutnud lehma peale saada (rääkija v.t.)
neljas oli sellest, et näete meil eestis kõik asjad tõusevad, palgad jne. aga kui lähemalt vaadata, siis tõuseb ainult rikastel. vaestel ei tõuse mitte midagi (rääkija a.r.)

tahan puškinit!

vat puškin sai ühel hetkel kuulsaks veel oma eluajal. kõik rääkisid temast. pjotr poltoratski rääkis oma lastele, et seal majas on puškin. et "ta on üleni suhkrust ja tagumik on tal õunast, ta lõigatakse lahti ja iga laps saab ühe tüki". kui hetk hiljem lastele kuivatatud ploome pakuti, siis lapsed pistsid kisama "ei taha ploome, tahame puškinit!"

Friday, October 9, 2015

poltava oblastis

poltava linnast umbes 30 km kaugusel on üks sanatoorium ühes väikeses külas. seal külas ainult see sanatoorium ongi. kes ei tööta sanatooriumis, see sõidab igal hommikul bussiga poltavasse tööle. midagi muud selles külas ei toimu.
magasin seal sanatooriumis. täna hommikul kell seitse läksin jooksma. väikesed sinise ukraina küla majad, eksole. aiad aga lipitud lapitud. ühest aiast pääses üks koer välja. ajas mind taga. ma jooksin edasi, koer oma lõugadega konstantselt minu pahkluu juures ähvardamas ja klähvimas. jooksin edasi, bussipeatusest mööda. naised ootasid bussi ja jäid mind ammuli suudega vahtima. kaks naist hakkasid naerma.
viimati juhtus selles külas midagi teravat 1943 aastal, kui sakslased lasid ameerika lennuki alla. kolm lendurit said surma. need maeti mitte kalmistule vaid ühte teise kohta. pärast sõda tulid ameeriklaste sugulased, kaevasid säilmed välja ja viisid ameerikasse.
pärast seda kõik need aastakümned külas rohkem mitte midagi ei toimunud. ainult kuked kiresid ja naised käisid bussiga poltavas tööl. nii aastast aastasse. ja jutustati üksteisele ainult seda lugu - seda, kuidas need ameeriklased taevast alla lasti ja kuidas nad maha maeti.
kuni tänase hommikuni.

Thursday, October 1, 2015

franz krulli vari

räägiks vahelduseks olulistest asjadest. tallinnas on veel viies kohas alles franz krulli toodangut.
1. katariina kai pollarid
2. tornide väljakul üks päris kõrge metallpost
3. kopli tänaval jupp aeda
4. kopli tänaval üks kivist endine väravaputka
5. harju tn alguses üks kanalisatsiooniluuk