keskerakonna kongressilt

täna on tänavad tühjad. poes ei ole kedagi. kõik inimesed istuvad kodus ja vaatavad keskerkonna kongressi.
üks eredaim multimeedia moment oli see, et otepää lihatööstus edgar oü juhataja maie niit pidas kõne. jah, firma nimi on "otepää lihatööstus edgar oü"
teine ere moment oli, kuidas 3500 eurot palka saav oudekki loone pidas kõnet sellest, kuidas rikkad vaeseid ahistavad.
veel noppeid:
- keskerakond võidab alati valimised, kuid võimule tulevad alati eesti rahva vaenlased
- meie sõnum tuleb valijateni viia
- kadri simson on elukogemusteta vastutustundetu avantüristlik koorelahutaja
- keskerakond seob end lahti eesti õigussüsteemist
- kapo, prokuratuur, kohtud, valimiskomisjon on kõik üdini korrumpeerunud reformierakonna ustavad käsilased
- vananemine pole küll meeldiv, kuid on ainuke vahend, mis aitab kaua elada
- keskerakonna juhatusse ei tohi kuuluda isikud, kes ei mõista hukka kuritegelikku e-valimiste süsteemi
- ühel otepää naisel oli täna abikaasa matus aga ta lükkas selle edasi teisipäevale, et anda keskerakonna kongressil hääl edgarile
- edgar on püha mees. see mees on ohverdanud keskerakonnale oma tervise, oma perekonna. talle on jäänud see saal siin. need, kes edgar savisaare poolt ei hääletanud, mõelge õhtul magama minnes, millise sammu te astusite.
- keskerakonnale on vaja moosest!
- jeesus oli kolm päeva surnud, edgar oli 40 päeva koomas. vahet ju pole.
- parempoolsetel on vandenõu, et hävitada riigikogu maine täielikult.
- russkije svoih ne brosajut!

teherani konverents

1943. aasta 29. novembril toimus teherani konverents. selleks ajaks oli stalingradi lahing möödas. seal sai surma miljon punaväelast. leningradi blokaad oli kestnud üle kahe aasta ja linnas oli surnuks nälginud üle miljoni inimese. ühesõnaga kogu nõukogudemaa nälgis.
aga stalin, roosevelt ja churchill pidasid teherani konverentsi. seal oli puljong pirukatega, shampus, jäätis, kaukaasia veinid, suupisted, lihapraad, armeenia konjak, vermut, viin.
stalinil oli kaasa tõlgiks valentin berežkov, kes oli siiski tavaline nõukogude inimene ehk et pikalt nälginud. hetkel, kui churchill alustas kõnet, oli valentin võtnud suu veiseliha täis. stalin ootas talt tõlget ja vaatas talle otsa. valentin vaatas stalinile otsa, suu täis ja näost valge.

ülim hüve

inimesel on ajus selline ülima hüve nišš, mis täitub mingi jumaldamisobjektiga paratamatult sinu enda tahtest sõltumata. sa saad aru sellest ülimast hüvest siis, kui sul tulevad seda nähes värinad peale. suu läheb vaheldumisi kuivaks ja märjaks, süda hakkab kiiresti lööma, peopesad muutuvad niiskeks. on tunne, et kohe-kohe, veel natuke ja igavene õndsus on käeulatuses.
burgundia õukonnas peeti rüütlite poolt ülimaks hüveks jumaldatud daami poolt antud märki, et rüütlit on tähele pandud.
kui ma laps olin, siis oli ülim hüve jenkki ja tutti-frutti. kui nätsu ei saanud, siis andis nätsupaber ka piisavalt nautlevat emotsiooni.
kui ma keskkooli lõpetasin, siis saabus eestisse selline itaalia röögatus nagu fiat uno. aga keskmine palk oli siis paarsada krooni. ma olin nõus aastate kaupa tööd tegema, et endale lõpuks see auto osta. senikaua aga imetlesin eemalt neid viite fiat puntot, mis siis pärnus ringi sõitsid. kui nad parkisid kusagil, siis kõndisin nendest hästi aeglaselt põlvede värinal mööda. ja tõe huvides olgu märgitud, et ma tõepoolest ostsin endale 1999. aastal fiat punto ja sõitsin sellega kuus aastat.
no ja praegu. enda viimase aja käitumist analüüsides tuvastan, et praegu on ülimaks hüveks üks park, üks puiestee, üks kvaliteetne linnakeskkond, kus ma saan jalutada. täitsa vanainimene.

kolm lugu mikojanist

hiljuti selgus, et noored sotsiaaltöö üliõpilased ei tea, kes on toomepuu, kes on einseln ja kes on pitkapoisid.
mikojan oli seega armeenlasest bolševik. ta elas üle stalini ja elas välja kuni brežnevini. tema kohta öeldi, et iljitšist iljitsini, ilma insuldita. ehk et ot vladimir iljitša do leonid iljitša bez infarkta i insulta.
mikojan on muide ka põhjus, miks me tomatimahla joome. nimelt oli ta toitlustuse rahvakomissar ja pidi välja mõtlema, et mida nõukogude inimene sööb. ja kuna apelsine ei jätkunud maitsva apelsinimahla tegemiseks, siis käivitas mikojan ulatusliku tomatimahla tööstuse.
ja kui keegi joob sovetskoje shampanskojet, siis selle joomise juurde tuleb meenutada seda, kuidas stalin ütles, et elu on läinud lõbusamaks, elu on läinud paremaks. kui stalin nii ütles, siis pidid ju teod saatma seda väidet. nii pandigi käima suur shampusetööstus. õndsatel kolmekümnendatel said nõukogude inimesed osta šampust lahtiselt omaenda kopsikusse või juua kohapeal.
ja viinerid. ikka mikojan.
kondenspiim. mikojan-mikojan.
gaseeritud vee automaadid. mikojan.
sardellid. mikojan.
keeduvorst. mikojan.
tushonka. ikka mikojan (aga selle erinevusega, et tushonkat hakati tootma sõja ajal usa-s mikojani näpunäidete järgi vene rinde jaoks. pärast sai nii armsaks, et jätkati tootmist nõukogudemaal).

proloog

kui mikojan pidi 1936. aastal lõunasse puhkama minema, siis stalin küsis talt, et "oo, anastass, miks sa lõunasse lähed? mine parem ameerikasse." kui stalin sulle siukest asja ütleb, siis see võib tähendada mida iganes. mikojan püüdis seletada, et ta lubas pojaga puhkuse veeta. stalin käskis poja ameerikasse kaasa võtta. nii mikojan ameerikasse läkski.

esimene lugu

mikojan sõitis rannikust rannikuni. muuhulgas kohtus ka henry fordiga. ford seletas mikojanile, et liha ei tule nõukogude inimesele kasuks. nõukogude töölised peavad sööma köögivilju, sojatooteid ja puuvilju.
mikojan pidas fordi natuke imelikuks inimeseks

teine lugu

mikojan avastas ameerikas hamburgeri. leidis, et see on küll kohane söögipoolis nõukogude tööinimesele. ostis kogu välisvaluuta eest ameerikast koju kaasa 22 grilli, mis suutsid toota 2 miljonit kotletti päevas. kui nõukogudemaale jõudis, siis käivitas nende abil valitud linnades hamburgeritööstuse. jah, kolmekümnendatel söödi nõukogudemaal hamburgereid. sõja ajal juhtus nii, et pooleks lõigatud kukkel unustati ära. aga kotlette toodeti edasi.

kolmas lugu

praeguseni pidi moskvas alles olema mikojani-nimeline lihakombinaat. 1937. aasta 1. mai paraadil kõndisid mikojani-nimelise lihakombinaadi töölised punase väljaku paraadil. neil oli hiigelplakat, millel olid õnnelikud lapsed lilledega, kes omakorda kandsid loosungit "TÄNAME TEID, SELTSIMEES STALIN, ÕNNELIKU LAPSEPÕLVE EEST!" laste käes olev loosung oli ääristatud vorstide, viinerite ja peekonite garneeringuga.

stalin gorkile

mida tahtis stalin gorkile öelda, kui ta kirjutas sellise kirja:

tere kallis aleksei maksimovitsh
palun andeks, et ei saanud vastata teie kirjadele. olin ütlemata hõivatud, lõputud nõupidamised ja delegatsioonide vastuvõtud on mu ära kurnanud, siis jäin jäin grippi, pärast pidin tegelema nsvl konstitutsiooni küsimustega, siis jäin jälle grippi jne jne. peale selle olen ma häbemata laiski kirju kirjutama.
kuias tervis on? kuidas töö edeneb? räägitakse, et töötate kõvasti. millal kavatsete moskvasse tulla - enne või pärast maipühi?
mis minusse ja minu sõpradesse puutub, siis meil on kõik hästi, kuna asjad edenevad päris kenasti.
mina olen terve.
soovin teile tervist ja reipust
surun kõvasti teie kätt, kallis aleksei maksimovitsh
j. stalin

tsaariaegse vanglaülema naise mälestused (seni avaldamata)

minu mees oli vanglaülema ametis ja ta oli minust 14 aastat vanem. ma ei läinud talle naiseks suurest armastusest, nagu see nüüd käib, vaid ta meeldis mulle väga ja me leppisime kokku, et kui mina leian kellegi, kes on temast parem, siis ma ütlen talle ja me läheme priitahtlikult lahku. kuid seda ei juhtunud, sest ma kiindusin temasse ja hakkasin teda armastama. ning ei saanud teda mitte armastada, ta oli hea inimene ja me elasime temaga üksmeeles ja armastasime teineteist 19 aastat.
meie pulmad olid 1901. aasta 6. mail. me abiellusime vangimaja kirikus, kõik arestandid tahtsid viibida meie paaripaneku juures, sest nad armastasid vanglaülemat väga ja tahtsid meie eest palvetada.
sel aastal olid vanglas arestandid m. gorki ja stepan skitalets (luuletaja), kes igal õhtul laulsid oma kongis. eriliselt jäi mulle meelde laul "päike tõuseb ja loojub", seda lauldi kõige sagedamini.

gorki inimesekäsitlus

teatasti ammutas makarenko kogu oma pedagoogilise aluspõhja gorki inimesekäsitlusest. inimene, see kõlab uhkelt. inimene allutab looduse. mõistuse kandja lõputuid võimalusi tuleb kummardada. tuleb käsile võtta meie iidne vaenlane, loodus. ehitada tuleb belomorkanal. jne.
ja ka see, et GPU tegevuse üle tuleb rõõmu tunda, sest see "sulatab inimesi ümber."

noore maalikunstniku dilemma

dmitri nalbandjan oli nõukogude-armeenia maalikunstnik (s 1906), kahekordne stalini preemia laureaat, nõukogude liidu rahvakunstnik jne.
aga kui ta noor oli, siis polnud ta õieti keegi. 30-aastasena õnnestus tal võite riiklik tellimus belomorkanali teemalise maali tegemiseks. maalil pidi olema belomorkanali taustal stalin, vorošilov, kirov ja jagoda. jagoda oli teatavatsi belomorkanali põhiline elluviija.
nalbandjan tegi üle 100 eskiisi. vorošilov poseeris ise meelsasti valges vormikuues. stalinit asendas grusiinist modell. jagodat tundis nalbandjan juba varem ja ei vajanud teda modellina.
no ja kui tal siis maal valmis oli...
... siis oli lehes teade, et jagoda on rahvavaenlane tegelikult.
vaena nalbandjan võttis siis oma maali ette ja maalis jagoda kohale üle rinnatise heidetud mantli.

tegin facebookis kommuuni

tegin facebookis kommuuni "ei pagulastele - jah neegritele - ei juutidele - jah homodele - ei moslemitele - jah hiinlastele".
mitte keegi pole liitunud. isegi mu naine mitte.

jutuajamine ukraina tankistiga

ta oli lühikese jutuga mees. ütles ainult "bulat on hea tank. täpselt laseb."

fantastika

käisin naisega vaatamas fantastikat. no teatris.
oli selline tükk, kus näitlejad niisama jutustasid, et mis nad arvavad. rääkisid, et kas näitleja peaks näidendi jooksul endast kõik andma või mitte. aga sellest nad ei rääkinud, et kuidas mõnikord vaatajad annavad endast kõik.
kui ingmar bergman malmö teatrisse tööle läks, siis tema esimese etenduse esietendusel suri teises real üks vaataja. mees kanti välja ja näidendit mängiti edasi.

palavikuravi

prantsuse insener nimega boplan käis 1650. aastal kasakate juures ja jutustas pärast, et palaviku puhul võttis kasakas klaasi viina, segas sellesse pooles mahus püssirohtu ja jõi ära. järgmisel hommikul ärkas tervena.

kiri türgi sultanile

rahvusvaheline diplomaatiline suhtlus köidab ikka tähelepanu.
aga kõigepealt tekib küsimus, et kui ilja repin poleks seda maali maalinud, et kas me siis sellest kirjast üldse teaksime? näiteks stalinil olla olnud repini maali koopia kabinetis seinal ja ta tsiteeris tihti kasakate kirja.
ilja repin maalis selle maali romantilistel ajenditel. ühtpidi olid venelased niiehknaa türklastega pidevas sõjas ja kõik türklastevastane materjal kõlbas kasutusse võtta. teistpidi romantiseeriti 19. sajandil kasakaelu ja repin oli sellest kantud. nii et me oleks sellest kirjast ikka teadnud, sest tegemist oli olulise lahinguga ja paljud allikad räägivad sellest. lihtsalt stalinil ei oleks seda maali seina peal olnud.
tegelikult ei ole kasakate kirja originaali säilinud. on säilinud vaid koopiad. kusjuures koopiad on erinevad. on kaks olulisemat versiooni. üks versioon on pärit dnipropetrovski lähedalt ühe preestri käest, kelle nimi oli kurilin. selles versioonis on ainult üks ropp sõna. teine versioon on avaldatud kellegi kostomarovi poolt ja seal on rohkem roppe sõnu. mõlemad kirjad on kesk-ukraina keeles. öeldakse, et kostomarovi kiri on arhailisem ja sarnaneb rohkem sellele keelele, mida räägiti tol ajal. kostomarovi kiri on ka pikem.
ok, lugu sai alguse sellest, et vene tsaaririik oli ajanud oma lindpriid lõunapiirile, kus nad siis kohalike hõimudega võitlesid ja üldse mitte romantilisel viisil metsikusi toime panid. kuna türgi piir oli sellest ohustatud, siis türgi sultan sekkus. kas 1675 või 1678 oli kasakate kindluse piiramine, kus türgi sultanil ei olnud edu ja ta taganes. see kindlus asus praeguse zaporizhja linna juures asuval hortitsa saarel.
pärast taganemist kirjutas sultan kasakatele kirja:
"mina, sultan, muhamedi poeg, päikese ja kuu vend, jumala lapselaps ja asetäitja, kõikide riikide valdaja - makedoonia, babüloonia, jeruusalemma, suure ja väikese egiptuse, tsaaride tsaar, kõikide elusolendite isand, erakordne rüütel, mitte kellegi poolt alistatav, jeesuse kristuse haua hoidja, jumala enda usaldusalune, muhameedlaste lootus ja lohutus, kristlaste suurim kaitsja, käsen teid, zaporizhja kasakad, alistuda mulle vabatahtlikult ja ilma igasuguse vastuhakuta, ärge lubage endale seda, et ma koorman end teie ründamisega.
türgi sultan muhamed."
kasakad kirjutasid vastu:
"sina türgi saatan, neetud kuradi vend ja paarimees, lutsiferi enda sekretär. mida põrgut sina rüütel oled? kurat situb ning sina ja su armee neelavad. sa ei ole sobilik, et kristlaste pojad oleksid sinu all, me ei karda sinu armeed. me võitleme sinuga maal ja vees. sina babüloni köögitööline, makedoonia tõllassepp, jeruusalemma õllepruulija, aleksandria kitsenülgija /ühes kolmandas versioonis tuleb siin  ära sõna: goatfucker/, ülemise ja alumise egiptuse seakarjane, armeenia siga, tatari kits, kamenetsi võllaomanik, podoolia varas, kurja ussi enda pojapoeg, kogu maailma ja allmaailma tola, meie jumala loll, seanägu, mära perseauk, lihuniku peni, ristimata kolupea /ühes kolmandas kirja versioonis tuleb siia juurde russitsism: mat tvoju jeb!/, kurat aurutagu sinu perset. niimoodi vastavad sulle kasakad, sina jäle süljelärakas. sa ei sobi tõeliste kristlaste juhiks. kuupäeva me ei tea, sest meil pole kalendrit, kuu on taevas ja aasta on raamatus, päev on samasugune nii nagu meil nii ka teil. nii et suudle meie kanni.
peahetman sahartšenko koos zaporozhje kambaga."
nimi sahartšenko tekitab praegu muidugi seoseid donetskiga. aga muidu on probleem selles, et sel ajal oli peahetmaniks ivan sirko, keda ka ilja repin keskse kujuna oma maalile pani. ning see sahartsenko nimi eksisteerib ainult ühel kirja versioonil. muudes allikates väidetakse, et kirja kirjutamist dirigeeris ikkagi sirko.
sirko oli vastuoluline. võitles kõigi vastu aga teatud episoodidel oli venelastega liidus. ta maeti mitu korda ümber venelaste poolt ja 1967. aastal viidi ta kolp leningradi uuringutele. seal see kolp vedeles kuni 2000. aastani, mil ta toodi tagasi ukrainasse ja maeti sinnasamasse zaporizhja linna ääres olevale khortitsa saarele. ümbermatmise tseremoonia oli olnud selline, et kasakad olid purjus ja lärmasid ning õigeusu preestri rituaale ei pannud keegi tähele.