müügikunn 2015

müügikunn 2015 müüb ostas tsaariaegset königsbergi õllevaati. selline dialoog ostjatega:

jack36 küsis 20.12.2015 21:36

Mõõdud paluks?

98277 vastas 20.12.2015 21:44

Õllepudelid ongi mõõduks juurde lisatud.Mis vahet seal on ,kas ta on 50 cm või 60 cm kõrge.

jack36 küsis 21.12.2015 15:42

Minu jaoks on tähtis! Sooviks kõrgust ja ümbermõõtu? Ei tasu olla nii üleolev kui soovid kaupa müüa

98277 vastas 21.12.2015 15:52

Mida see muudab kui vaadi kõrgus on teada ? Kas me tunneme teineteist,et sinatame ? Saku pudeli kõrgus on 30 cm , arvutage ise vaadi kõrgus ja ümbermõõt.Vaat on minust piisavalt kaugel,et EXTRA minna mõõtma.Saan selle vaadi siin müüdud niivõinaa ja kusjuures ILMA MÕÕTMATA

vitek küsis 27.12.2015 19:33

Tere! Kas tünn peab vett ja kraan ei tilgu?

98277 vastas 27.12.2015 20:56

Tere.Ma pole seda proovinud ja ei hakka ka proovima.

frakivaidlus

kuigi estonia teatri ehitamises oli kogu üldsus ühte meelt ja teater sai 1913. aastal valmis. siis avamise puhul leidis aset frakivaidlus. küsimus oli selles, et millistes riietes peaksid inimesed avamisele tulema. kas frakis või harilikus pintsakus. ühed ütlesid, et me oleme kehvad inimesed ja talupojarahvas, et mis me edvistame. teised aga rääkisid, et kui me oleme uhke teatrimaja valmis ehitanud, siis me peame ka vastavalt riietuma. lõpuks oligi nii, et enamus avajatest tuli kohale frakkides ja mõned pintsakutes.
ja kirja olgu pandud ka menüü, mida estonia avamise puhul pakuti:
külm eine,
kanaleem pasteediga,
väina lõhekala välja kastega ja võiga,
looma küpsis (saksakeelset sõna "praad" ei tahetud kasutada)
linnu küpsis kompoti ja salatiga
jäätis
kohvi

burman ja uurits

paul burman ja aleksander uurits olid maalikunstnikud. burman olevat üleüldse olnud üks esimene eesti loomamaalija. väliselt üsna hoolitsemata aga endast siiski kõrgel arvamusel. uurits aga jälle hoolitses enda eest, pani näiteks iga kord pärast väljas käimist kingade sisse ajalehe. et kingad paremini vormis püsiksid. kuigi kingad olevat olnud juba pragulised.
no ja kui ükskord burman ja uurits suvisel pühapäeval kadriorus jalutasid, siis tulid ühed preilid neile vastu. nad otsustasid liini hakata ajama. burmani instruktsioon uuritsale oli: "sina räägi, mina meeldin."

kuidas juhan liiv voorimehega sõitis

teatavasti oli juhan liiv üsna vaene mees. ja kuna tal õieti kodu ei olnud, siis pendeldas siia sinna. enamasti käis ta tartust alatskivisse või vastupidi jala. aga vahest arutas kindlal häälel, et ostab kelleltki 10 000 rublaga maja või et ostab trükikoja. ja kui tal raha juhtus olema, siis kulutas selle kõhklemata ära ja sõitis näiteks tartust voorimehega koosale.
karl eduard sööt jutustab, et 1909. aastal ilmus noor-eesti väljaandena raamat "juhan liivi luuletused". sööt pidas sel ajal raamatupoodi tartus aleksandri tn 5. söödi lugu läheb siis edasi nii:
ühel talvisel õhtupoolikul sõitis voorimees suure ajuga mu kaupluse ette ja saanist astus välja - juhan liiv. see oli haruldane nähtus - ma ei olnud liivi kunagi voorimehega sõitmas näinud. kiirel sammul tõttas ta ärri ja laskis müüjal endale anda oma hiljuti ilmunud luuletustekogu.
raamat käes, ruttas ta kannapealt jälle välja, õiendas voorimehega sõiduarve ja ulatas talle ka raamatu. kui ta tagasi ärisse tuli, pöördus ta minu poole: "pagana tore mees see voorimees! hästi sõidab. temaga sõites tunned, et oled kuningas mis kuningas! vaata missugune traavel tal saani ees!.. ma kinkisin talle oma raamatu."
"jajah, eks häid hobuseid leidu ikka ka", laususin mina ja katsusin talle seletada, et tema poolt kingitud raamat kuuluub õiguslikult minule, sest olen ta kirjastajalt müügiotstarbeks ostnud.
liiv naeris mu välja. võttis siis poeriiulilt raamatu, tõi selle mu näo ette ja küsis:"kas lugeda oskad? vaata, siin kaanel seisab must valge peal: juhan liivi luuletused! mina olen see liiv, mitte sina - karl eduard!"

veel üks tähendusrikas kujund

kuigi ma riskin nüüd sellega, et kirjutan arusaamatut juttu, on siiski parem kirjutada kui et mitte kirjutada. muidu juhtub nagu juhan liivi või artur alliksaarega, et pärast on nende loomingust ainult natukene alles ja eesti rahvas ainult aimab, et millistest kultuuriväärtustest nad on ilma jäänud.
niisiis on olemas veel üks oluline, tähendusest laetud ja suure seletusjõuga kujund. see on tülisolev abielupaar tänaval.
me oleme kõik näinud seda pilti, kuidas nad liiguvad. vihane pool asub pika sammuga ees ja teine püüab küll mõõdukat sammu astuda ja olukorda normaliseerida. aga samas peab pisut tõttama, et mitte väga maha jääda. kui mõni tuttav vastu tuleb, siis ees sammuv pool ühmab tervituse ja teine pool püüab siis kuidagi hästi normaalselt tere ütelda. kui nad turult tulevad, siis igal juhul ei ole kotid võrdselt jagunenud vaid on ühe inimese käes. siin on muidugi palju variatsioone, pooled võivad kõndida ka teine teisel pool tänavat. nad ei peagi tingimata abielupaar olema vaid võivad olla ka näiteks lapsevanem koos lapsega. samuti võivad nad olla ka autos, kus siis näiteks väravast läbi sõites üks pool lehvitab sõbralikult naabritele ja teine vaid mossitades noogutab.

jõululugu

eile oli mul vaja kangi. see on mul lapsepõlvekodus ühes kindlas kohas. oli senimaani olemas. panin pagasnikusse ja tõin ära.
seoses sellega meenub mulle mu lapsepõlv ja kõik olulised tööriistad. aias oli saepukk ja mõned saed. eks kõik tööde käigus tekkinud puidurisu tuli juppideks saagida, et ahju mahuks.
kui vaja oli puid raiuda, siis oli mul kuuris päris mitu kirvest. suurte pakkude jaoks suur ja peenema laastulöömise jaoks väiksem. ja loomulikult raiepakk. lisaks oli üks raudvarrega kirves, mis sobiks näiteks majalammumiseks.
oli ka kuvalda, mida sai majalammutamise juures kasutada.
kui autol mõni mutter hästi lahti ei tulnud, siis oli üks raudtoru, mille sai mutrivõtmele pikenduseks panna ja siis keerata. seda ruadtoru ja kuvaldat hoidsime garaažis.
siis oli muidugi see raudkang, millega saab maad lõhkuda. seda hoidsin kuuris koos kirvestega. samuti oli kuuris jäälõhkumiseks puust varre otsa pandud tera. labidatest, rehadest ma rääkima ei hakka. need rohkem naiste riistad.
ühesõnaga mul oli lapsepõlves kolm olulist punkti - aed, kuur ja garaaž, kus mul olid niuksed väärt riistad. kuidagi hale ja tühi tunne on, et mu oma lastel ei ole selliseid punkte ja selliseid riistu. lapsepõlv või asi. ma olen halb isa.

kuidas juhan liiv oma haigusega kauples

häda!
1893. aastast saadik haugub mu kaelas inimene, ei tea, ei tunne, kes on, haugub seina kella läbi, haugub ilma selletagi, mõlgutab mõtteid ja seletab..
küll 100 korda olen ma politseis tema vastu abi otsinud.
kreisiülem parun maydell arvas: "teie saate teda ikka kuulmas", siis "ega ma tohter ega õpetaja ole". kohaline vallavalitsus naerab esite, siis teeb tõsisema näo. urjädnik ütleb: "kas mina tan, kes teiega räägib?" jurjevi III linnajao pristav ütleb, kui talle ülemullu tähendan, et ta mu haigeks kaagutab: "see on tohtri asi". guberneri herra saadab eesti-saksa keelse hädaülesande kui mitte-venekeelse tagasi. võtan tõlgi, see ehk sureb ära.
häda, ilmotsata häda. panen asja ajalehte ja küsin siin: mis see on ja mis minust tahetakse, ja mis hinna eest võiks hullumeelsusest lahti saada, mis maksu eest enese hing enesele tagasi osta?
ja vahest ehk võtab toimetaja seekord mu kirja ülesse.
auustades joanes liiv
tartus 23. juunil 1895

linnapea jõulurahu

täna kui raekoja rõdule ilmus jõulurahu välja kuulutama savisaar, kes ei ole linnapea, meenus üks vanem lugu. see oli siis, kui savisaar oli päriselt linnapea ja kui max kaur oli tema vihmavarjuhoidja. nimelt tehakse raekojal jõulurahu väljakuulutamisel lahti mitu raekoja akent. kui keskmisele aknale ilmus savisaar ja hakkas jõulurahu välja kuulutama, siis kõrval asuvale aknale ilmus max kaur ja silmitses lihtsalt kogunenud rahvast, tetava armulikkuse ja samas ka uudishimuga.

tartlased on ühed imetlusväärsed inimesed

ma juba tegelikult ammu olen mõelnud tartlaste fenomeni peale. seal isegi asotsiaalid teavad, kes on foucault. nad kõik on ikka imetlusväärsed ja seda maailma, kus nad elavad, kombime meie ainult eemalt ja mõistame aimamisi. raha neil tartlastel pole aga nad istuvad kogu aeg kohvikutes. kellelgi tööd ei ole ja juhtivaid positsioone keegi ei pea aga nad muudkui räägivad sellest, kuidas maailma asjad tegelikult peavad olema.
kord oli selline tartlane nagu artur alliksaar, keda tuntakse ka luuletuse "ei ole paremaid halvemaid aegu" autorina. teatud eluperioodil ei lubatud teda enam isegi ülikooli kohvikusse sisse ja siis istus ta werneris ja muudkui jutustas vastuvaidlemist mittesallival toonil. tema teooriaid ei ole muidugi kõiki kirja pandud aga siinkohal päästan ühe teooria. nimelt oli tema seisukoht, et rihmade kinnitamine reisijatoolil on lennuasjanduse kõige suurem eksitus. et reisijaid ei tohi siduda istmete külge kinni ja üleüldse ei tohigi lennukis istmeid olla. vaid seal peavad olema kiiged, mis on lennuki lakke kinintatud. talidega tuleks neid kiikesid siis üles või allapoole lasta vastavalt lennuki kiirusele ja kõrgusele. et selle kiigu kiikumise amplituudi reguleerida.
teine mure, mis tal oli, puudutas lüpsmist. nimelt ei pidanud ta õigeks, et tööpunalipuordeniga pärjatud eesrindliku kolhoositari poolt väljalüpstud piim segatakse kokku mitte nii virkade lüpsjate piimaga.

fotograafi pärand

üks fotograaf suri ära. juba ammu. tema lesk leidis hiljem ühe ilmutamata filmi. viis selle siis ilmutusse. sai filmi kätte. seal olid sellised kaadrid:
1. kaader: tipp ja täpp
2. kaader: tipp ja täpp
3. kaader: tipp ja täpp
4. kaader: ada lundver (paljas, lamasklemas punasel tekil sensuaalses poosis)
5. kaader: tipp ja täpp
6. kaader: tipp ja täpp
7. kaader: eve kivi (riietega)
8. kaader: tipp ja täpp
jne
ühesõnaga oluline panus meie kultuuriloo jäädvustamisse, eriti mis puudutab sügava nõukaaja lastelavastusi.

neil kõigil oli õigus

churchillil, hitleril, chamberlainil, asquithil, clemenceaul ja neil kõigil oli õigus. bolševism on katk. ja et peaks tegema kõik, et see ei leviks.
asi oli selles, et venemaal oli 100 000 000 kirjaoskamatut inimest. oli selge, et 20. sajandil tuli neid õpetada lugema. kui normaalses maailmas oleks see kõik nii jäänudki, siis bolševistlikul venemaal oli kohe järgmiseks küsimus, et mida me neile lugeda anname? ega ometi monarhistlikku ja kapitalistlikku rämpsu? otsustati, et tuleb luua nõukogude oma kirjandus, mis kasvatab üles õige nõukogude inimese. ja see mida me tänapäeval peame homo soveticuseks ja see mismoodi üks suurriik käitub praegu, ongi sellesama nõukogude inimesele lugeda antud kirjanduse vili.
selle kirjanduse loomise diskussiooni alguses leiti, et see kirjandus peaks olema selline, et äsja lugema õppinud talupoeg tahaks seda lugeda. teiseltpoolt muidugi tuli arvestada ideoloogilise korrektsusega. et seda õiget proletaarset kirjandust tuvastada, asutati terve proletaarsete retsensioonide majandusharu.
talupojale anti lugeda majakovski ja bloki luuletusi ja küsiti, et no mis te arvate? kumb on parem?
"kasulik, sellest ma näen, kuidas ma pean naisena elama", hindas keegi kaheksateistkümneaastane maatüdruk gorki raamatut "ema"
mullaste küünealustage kartuliskasvatajad viidi tšaikovski luikede järve vaatama: "seal räägitakse printsi armastusest printsessi vastu ja tema reetmise tõttu ka surevast luigest. seda on neli vaatust. kõigist igavatest lugudest on see kõige igavam. see ei huvita tõesti mitte kedagi."
ja veel "kolm meie hulgas - olime seal seitsmekesi - jäid korduvalt magama. neid tonksasid vahetevahel tagapool istuvad inimesed "hei poisid, ärge norsake" ja meie? meie kannatasime."
üks tööline käis avangardses vahtangovi teatris ja avastas seal oma ehmatuseks, et publiku seas oli ainult kolm töölist peale tema, "ülejäänud publik koosnes aadlikest, üleslöödud daamidest ja puuderdatud, sõrmuste ning käevõrudega ehitud preilnatest"
kui ühes ühiskorteris tehti nagu mingi delfi-meetodil uuring pasternaki luuletustest, siis vastuseks saadi järgmist:
"siin ei ole millestki kinni võtta. luuletus kaagutab nagu paljakskitkutud kana. kohutav"
"see, mis siin seisab, on pahn ja rämps"
"mul pole midagi pasternaki vastu. aga tema luuletus tundus mulle nii vastikuna, et mul läks süda pahaks."
"sõnad on küll vene keeles aga ei ütle mulle midagi"
"nad tiirutavad nagu kärbsed ümber pea, summ-summ-summ"

veel kaks tugevat kujundit

kui see koht oleks mingi pisarakiskumise koht, siis ma räägiksin kujunditest nagu laps vaatab aknast välja või et eideke on aia ääres ja vaatab kätt loojuva päikese ette sirmiks tõstas tänava otsa, et ei tea, kas joodikust poeg juba tuleb koju või mitte.
aga ei. hoopis teised kaks kujundit on olulised, suure seletusjõuga ja tähendusest laetud.
esimene kujund
piloodid, kes sammuvad läbi lennujaama ootesaali lennuki poole. nad kõnnivad sirge seljaga, kõnnivad otse sihtmärgi suunas, neil veereb käe otsas reisikohver, nad ei söö jäätist ega käi vaatamas kosmeetikapoes hindu. neil on püksid vigiitud ja juuksed seitlis. muide, kui keegi on huvi tundnud, et mis neil kohvris on, et kas sokid? siis tegelikult on kohvris manuaalid. manuaalides on kirjas, et mis hädaolukorras teha. ma arvan, et lennundusakadeemias on eraldi kursus, kus õpetatakse läbi ootesaali kõndimist. selle kõnnakuga tuleb reisijatesse sisendada kindlustunnet, et mehed teavad, mis teevad. et lennuk ei kuku alla. eks mõnedel teistel elukutsetel on ka tööplatsile saabumine kujunenud eraldi rituaaliks, kuid lendurid on kahtlemata selle lihvinud peensusteni.
teine kujund
isa tuleb koju, portfell on käe otsas, portfell on punnis täis igasugu asju. portfellis on mitu latti suitsuvorsti, juturaamat, märkmepaber, ajaleht, päts leiba ja käterätt. lapsed tormavad esikusse: issi, issi, mis sa täna tõid? isa kraamib vorsti lagedale ja lõikab lastele mitu viilakat. ning siis isa koos emaga vaatavad heldinult, kuidas lapsed vorsti söövad. nüüd selles kujundis oli rõhk portfellil, eks.

pentaloogia

nagu viivi luik ükskord ütles, ei kujuta eestlane tammsaaret ette mitte inimesena, vaid hunniku paksude raamatutena.
aga ega tammsaare ei olnudki inimene. oli hoopis talu. oli kaks talu - põhja-tammsaare ja lõuna-tammsaare. teatavasti põhja-tammsaares elasid hansenid ja lõuna-tammsaares sikenbergid. olla nii olnud, et jakob sikenberg maksis maamõõtjale altkäemaksu ja too mõõtis maa sikenbergi kasuks. mõõtis nii, et sikenbergile jäid kõrgemad maalapid ja hansenile madalamad. ja kui nüüd hansen kaevas kuivenduskraavi, siis sikenberg oleks pidanud seda edasi kaevama, et vesi ära läheks. aga ei kaevanud ja vesi valgus tagasi hanseni maale. hansen andis sikenbergi kohtusse, et too ei tee koostööd. sikenberg aga väitis vastu, et hansen tahab teda ära uputada. kohtuvaidlused kestsid kokku 15 aastat. ja kuna peeter hansen ja jakob sikenberg pidid nii tihti kohtus käima ja olid praktilise meelega mehed, siis käisid nad ühtelugu kohtus sama hobusega.

paljasjalgne tõnisson

teatavasti oli vanasti selline usumees nagu vend vahindra ehk karl tõnisson. ja kuna ta käis paljajalu siis kutsuti teda paljasjalgseks tõnissoniks. võib-olla kutsuti tega paljasjalgseks tõnissoniks, et eristada teda jaan tõnissonist.
ei olnd üldse mitte kehv mees. nt osales tartus spordiselts kalev maratonil ja sai kolmanda koha. ja üritas veenda teisi oma usu (budismi) paikapidavuses sellega, et lubas ronida tallinna tuletõrjemaja torni otsa, sealt alla hüpata ja terveks jääda.

aga nüüd asja juurde.

tema poliitiline agenda oli see, et kolm balti riiki peavad ühinema üheks budistlikuks riigiks, mille nimi on pan-baltoonia. selle riigi keeleks pidi saama vene keel ja selle riigi hümniks pidi saama vene rahvalaul "volga, volga".

lambatapp mongoolia moodi

mu rase naine läks maale romantilist nädalavahetust veetma.
neil seal oli parasjagu plaan lambaid tappa. iga paar töökäsi on kibedasti tarvilikud. käsutati siis mu naine lambaid kinni hoidma. põhimõtteliselt tuli lammas maha väänata ja kinni hoida. perenaine aga samal ajal nüsis noaga kõri läbi. siis tuli lammas jalgupidi lakke tõmmata, et paremini nahk maha tõmmata ja muid kasulikke rupskeid ära lõigata.
no ja kui juba hulk lambaid oli maha löödud ja läks pimedaks, siis tuli lõpetada. aga siis tuli naabrimees kaido ja ütles, et oot ma tahan ka ühte lammast tappa. aga et ta tahab proovida mongoolia moodi lamba tapmist. eks mu naine siis võttis veel ühe lamba, hoidis teda tagumikust kinni ja kaido lõikas lambal kõhu alt pikkupidi lõhki, otsis seejärel ühte suuremat veeni sealt kõhust ja lõikas selle läbi.
ps. ma lugesin ühte mongoolia ulukkaamelite raamatut, kus kirjeldati, et mongoolia moodi lambatapp on hoopis nii, et lõikad lambal kõhu lõhki ja siis pistad käe südame juurde ja pigistad südant.

kapten bogutski püksid

kapten bogutski oli teatavasti see tsaariarmee ohvitser kes saadeti koos 50 sõduriga 31. mail 1858 mahtrasse talupoegi rahustama. ta nimelt löödi siis kaigastega mahtra mõisa väravas surnuks. ajaloolise tõe huvides olgu öeldud, et mahtra sõja laadseid ülestõuse oli sel ajal eestis igal pool. esimene ülestõus oli vaivara vallas auvere mõisas.
aga kapten bogutski niisiis.
teatavasti elas eduard vilde mahtra sõja kirjutamise ajal nunne tänaval väikeses balti hotellis. sellel majal on praegugi eduard vilde mälestustahvel seinal. ja eduard vilde töötas sel ajal (1901-1904) konstantin pätsi juhitud üsna radikaalses ajalehes "teataja". tema põhikohustus oli kirjutada "poliitika päeva-ringvaadet". aga kuna mahtra sõda ilmus järjejutuna ja vilde ei saanud seda järjejuttu oma päevatöö kõrvalt kirjutada, siis pidi ta mahtra sõda kirjutama öösiti. ning seetõttu lubati vildel hommikuti hiljem tööle tulla.
johann voldemar veski meenutab, et nii oligi. vilde tuli iga päev alles kell 11 tööle. kord aga juhtus nii, et vilde tuli juba kell 8 toimetusse. kõik imestasid, et mis nüüd lahti. vilde kaebas, et ta ei saanud öö otsa magada. et ajalooallikad räägivad teineteisele vastu. ühe dokumendi kohaselt olid kapten bogutski püksid sattunud pärast puu otsa. teise kohaselt aga virutati ära.

eesti pulm

teatavasti veetis karl XII 1700/1701 talve laiusel. pidas seal lumesõda ja hakkas mitmele talupojalapsele ristiisaks. ja käis mitmes pulmas. temalt pärinebki üks varaseim eesti pulmakommete kirjeldus:
"muidu on meil siin ja narva poole viival teel olnud mõned talupojapulmad, mis toimuvad suure kisa ja žestikuleerimisega. tema, pruut, peab ikka pidevalt uluma ja töinama ja oma neitsilikkust taga nutma ja ta kannab näo ees riiet ja ei lase kellelgi ennast vaadata ja peigmees võtab pruudilt pärast käe alt kinni ja sammub temaga minema. ees käib üks mõõgaga ja lööb kõigile ustele risti ette. pärast, kui nad laulatusele sõidavad, istub pruut saani padjale ja peigmees istub talle sülle ja kõik pulmalised muudkui lähevad kisades nagu hundikari, ja ees on torupill. need, kes elavad vene piiri lähedal, need tantsivad vene moodi ja seisavad, tipivad ja sammuvad teineteise vastas ühel kohal ja karjuvad ja koogutavad ja väänavad selga nagu ussid."

prantsuse keele tõlgi raamat

võtsin lugemiseks ühe raamatu, kus prantsuse keele tõlk räägib oma elust.
ta räägib seal sellest, kuidas ta leningradis õppis ja ühes vene perekonnas oli suguvõsas üks kindral.
ta räägib, kuidas ta esimest korda prantsusmaale sõitis.
ta jutustab lühidalt ümber georges simenoni eluloo igaks juhuks.
siis sellest, kuidas ta sai tasuta tuusiku belgiasse ühte kohta, kus belgia kirjanduse tõlkijatele tegi belgia riik majutuse ja toidu välja. peaasi, et need belgia kirjandust tõlgiksid. muide, georges simenon oli belglane. ja belgia köök pidi prantsuse köögist isegi veel peenem olema.
siis räägib ta sellest, kuidas ta ükskord prantsusmaal vale rongi peale istus.
ja sellest, kuidas ta ükskord saksamaal veetis aega järgemööda eesti seeniorujujate ja rahvatantsuansambliga.
ja oma prantsuse sõpradest, kes ostsid suvekorteri rannikule.
ja siis prantsusmaal käis ta selles kohas, kus raviti vincent van goghi hullust.
provansi ajaloo ja kultuuri kohta mainib ta mõne sõna.
no jumalast nunnu raamat. eriti kui see on vahelduseks mart kadastiku seksromaanidele.

bussijaam - balti jaam

sõitsin ükspäev trammiga bussijaamast balti jaama.
istusin maha ühe vene mammi kõrvale. tal oli ajaleht ühes käes ja teises pastakas. ajaleht oli lahti anekdootide koha pealt. ta pidevalt kritseldas midagi sinna anekdootide juurde. umbes nagu lahendaks ristsõna. kui ma lähemalt vaatasin, siis ta kirjutas ühte kohta "slushaite", teises kohas tegi anekdoote eraldavatele tärnidele ringid ümber jne.
meie ees oli aga kolm eesti parmu. kaks vanemat meest ja üks noorem. jõid trammis sõidu ajal viina ja apelsinimahla peale. noorem rääkis, et kuradi lemps, hakkas ohkima, et muudkui tema raha eest juuakse. aga kui tegelikult vaadata, siis on see noor mees toonud poest rahalises vääringus rohkem pudeleid välja, kui see lemps üldse kulutanud on. et nii ikka ei kõlba. et mis siis, et lemps on konkreetset raha kulutanud aga et tema toodud pudeleid on ikka palju rohkem ära joodud. teised kaks mörisesid niisama. üks möriseja üritas ühel jämedal pihvil tagumikust kinni hakata aga tramm hakkas sõitma ja ta kaotas tasakaalu.
see vene proua samal ajal minu kõrval rääkis mulle mingit juttu, millest osa mõistis neid parme hukke. aga ülejäänud juttu ei mäleta. midagi naljakat see pidi olema, sest ta ise hakkas naerma ja ootas, et mina ka kaasa naeraksin. kui need parmud parajasti lasid viinapudelil ringi käia, siis haaras vanamutt oma samsungi telefoni ja üritas neist pilti teha.
kui pildid ära tegi, siis näitas neid mulle. tõesti toredad pildid aga natuke uduseks jäid.
vanamutt läks linnahalli juures maha.
parmud läksid põhja puiestee peatuses maha.
mina läksin balti jaamas maha.