shakespeare aasta

nüüd, kus terve maailm tähistab shakespeare aastat, tuleb hea sõnaga meenutada ka sir thomas lucyt. see oli üks kange protestant ja kiusas kõiki katoliiklasi taga. tal oli loss warwicki maakonnas ja lossis oli suur park hirvedega. ja edasi läks lugu nii, et noor shakespeare varastas sealt ühe hirve. sir thomas lucy andis välja käsu shakespeare vahistamiseks. ning nii põgeneski shakespeare londonisse, kus temast sai kuulus näitleja ja näitekirjanik.

kottitoppimine

meil oleks praegu üks traditsioon äärepealt kaduma läinud. see on kottitoppimise traditsioon. räägitakse küll, et 1905. a revolutsiooni käigus põletati rohkelt mõisaid ja tapeti mõisnikke. tegelikult tapeti vaid kaks mõisnikku. aga kotti aeti ikka hulga rohkem mõisnikke. lisaks aeti kotti ka kirikuõpetajaid ja kordnikke. minu isiklik lemmikepisood pärineb loomulikult pärnust. seal oli prostaviks keegi o.h. hahn. ta juba 03.11.1905 ronis tööliste koosolekule ja aeti sealt minema. aga kui ta 09.12.1905 jälle töölistele ette jäi, siis võeti talt mõõk ja revolver ära ja topiti kotti.
toomas karjahärmi värskest raamatust "1905. aasta eestis" saab igaüks otsida enda lemmikut kottitoppimise episoodi.

bayeri kangekaelsed kalad

eksole see friedrich bayer (1825-1880). kui ta alles oli oma töösturikarjääri alguses ja katsetas värvide tootmise kallal, siis lasi ta kõik oma solgi otse jõkke. kohalikud wuppertali elanikud hakkasid kaeblema ja lõpuks kaebasid bayeri kohtusse. bayer rajas oma kaitse kohtus sellele, et tema solk on puhas ja et kalad surevad lihtsalt puhtast kangekaelsusest.

01.11.1956

nlkp presiidiumi istungi päevakord 01.11.1956 oli:
1. komnoorte delegatsiooni lähetamine suurbritanniasse prantsuse-nõukogude liidu sõprusühingu kohtumisele
2. nõukogude tarbija kooperatiivide liidu tehing, 50 autot vahetada põhja-korea õunte ja maapähklite vastu
3. 60 000 sõjaväelase sisseviimine ungari ülestõusu mahasurumiseks

abel eksamil

moskvas oli teatavasti gitises aatsatel 1948-1953 eestlased näitlejaks õppimas. ita ever, kalju karask, kaljo kiisk, virve kiple, ervin abel, grigori kromanov, ben drui jne. ja kuna nad algul vene keelt hästi ei osanud, siis ei mõistetud hukka, kui neil eksamil sõnavarast puudu tuli.
nii läks ervin abel ükskord teadusliku materialismi eksamile. võttis tooli, tõstis selle kõrgele ja ütles "solntse". siis osutas endale ja ütles "zemlja". ja siis hakkas ringiratast ümber tooli jooksma.

sooteemad missioonipiirkonnas

oli koolitus, et gender issues in the mission area. kaitseväelastele.
lektor küsis, et: "what do you think, what is sexual violence?"
veebel kolmandast reast vastas: "sex plus violence."

pusle

ühel naisel oli ükskord stress. mees ostis talle 3000 tükiga pusle. et naine saaks stressi maandada. mees tegi naisele toas suure ruumi vabaks, et naine saaks rahulikult puslet panna. naine kallas siis pusle laiali põrandale. ja keeras kella kolmeni öösel pusletükke õigetpidi.

ossip naumovitsh abdulov

ossip naumovitsh abdulov oli kuulus nõukogude näitleja. ükskord jäi ta trammi alla ja kaotas jala. aga ta sai puujala ja käis sellega. kord õhtul teatrist koju minnes tulid talle pätid kallale. andsid hakatuseks vastu lõugu. abdulov kukkus pikali ja tal tuli puujalg otsast ära. pätid küsisid, et oot, kas sina oled kuulus näitleja abdulov. abdulov vastas, et olen jah. selle peale aitasid pätid ta püsti ja saatsid koju, sest see linnaosa ei pidavat üldse turvaline olema.

ellen?

tema: mis sa arvad nimest ellen?
mina: mmm, no mu klassiõel on sellise nimega laps
tema: aga kuidas sulle tundub jaak?
mina: no ma pean mõtlema
tema: aga jaagust võime edasi liikuda ka jakobi peale.
mina: jaa, tõesti võime liikuda.
tema: tead, aga paneks lapsele nimeks hoopis miina?
mina: mm, ma tean ühte hullu, kelle nimi on miina.
tema: aga mis sa arvad, kui paneks lapsele nimeks anna?
mina: hm, oi ma pean seedima seda. aga mis sa arvad nimest madis?
tema: see lõppeb s-tähega
mina: aga mihkel on hea nimi!
tema: no sellel ju on laps nimega mihkel

põhjanaela asukoht

kreeklane pytheas. see on seesama, kes väidetavalt käis saaremaal ja nimetas seda thuleks. tema jutte on põhiliselt kritiseeritud ja teda valetajaks kutsutud. aga muuhulgas omistatakse talle ka üks väide. et saaremaal (või kusagil samal laiuskraadil) olles tuvastas ta, et põhjanael ei asu tegelikult maa pöörlemistelje pikendusel. aga selle järelduse tegemiseks pidi ta tundide kaupa öösel selili maas lamama ja taevast vahtima. sest selline oli tol ajal astronoomi töömeetod.
seega ei maksa kohe järeldustega tõtata, kui leiate kesköösel kellegi silmad pärani selili maas lamamas.

kui jäme on jäme?

iisraelis tehti selline uuring. neil tuleb alatihti pidada asümmeetrilist sõda. standardolukord on see, et terrorist varjub inimkilbi taha. ja nüüd lähevad vastuollu kaks põhimõtet. et kas saavutada eesmärk või olla proportsionaalne. kes millist põhimõtet eelistab? selleks võeti kolm gruppi - regulaarväe sõdurid, reservsõdurid ja tudengid. need grupid pandi isikuomaduste tuvatsamiseks kolme joonlaua peale - autoritaarsus, religioossus ja poliitiline skaala. kõigepealt tuli välja, et need kolm skaalat toimivad korrelatsioonis - autoritaarsusele kalduvad inimesed on ka rohkem religioossed ning nende poliitiline maailmavaade on parem-konservatiivne. olgu vahele öeldud, et iisraelis on parem-konservatiivsuse põhiline näitaja valmisolematus rahu nimel loobuda teatud maaaladest (golani kõrgendikud, paremkalda alad). neile gruppidele presenteeriti olukorda majja varjunud terroristiga, kus olid ka naised ja lapsed. aeg ülesande lõpetamiseks oli limiteeritud ning valida oli alates kergrelvadest ja läbirääkimistest kuni kopteri ja buldooserini.
tulemus oli see, et autoritaarsusele/parempoolsusele/religioossusele kalduvad inimesed kaldusid kasutama jämedamaid torusid.

tsutomu yamaguchi

seoses põhja-korea tuumapommiga meenus, et üks jaapanlane, nagasaki linnas asuva mitsubishi tehase insener, oli parasjagu hiroshimas käimas 6. augustil 1945, kui ameeriklased viskasid sinna pommi. yamaguchil läks pool pead kiilaks, kaotas ühest kõrvast kuulmise aga läks ikkagi tagasi oma kodulinna nagasakisse. läks 9. augustil 1945 tööle ja siis kukkus talle teine pomm peale.
pärast elas ta edasi haigena (leukeemia jne) kuni aastani 2010.

doktor hioni hüpnoos

eesti ajal ravis doktor hion tartu linnas alkoholismi hüpnoosiga. ta sisendas inimestele, et viin on tegelikult petrooleum. ka nikolai triik läks tema juurde ravile. ainult et olevat juhtunud hoopis see, et edaspidi hakkas nikolai triik igalt poolt otsima petrooleumi maitsega viina. ja see otsing oli lõputu ja ta jõi veel rohkem kui enne.

lutsu allkiri

mina ei ole seda oma silmaga näinud aga üks tudeng, kes uuris postimehe raamatupidamist 20-datel ja 30-datel, pani tähele, et kui luts sai honorari oma jutukeste eest, siis ilmnesid teatud reeglipärasused.
kui summad olid suured, siis kirjutas luts raha saades oma nime ilusasti välja O.Luts. aga kui summad läksid väiksemateks, siis L täht muutus ebamäärasemaks ja mõne nurga alt vaadates hakkas meenutama P-tähte. või siis U täht jäi küll justkui alles aga millegipärast tuli talle peale i-täpp. aga kui summa oli eriti väike, siis kadus U-tähelt üks post ära ja oligi päriselt nagu I täht.

lutsu kõned

luts kirjutas palju raamatuid. veel rohkem jutustusi ja följetne. ja oli ikkagi nii umbes top 5 kirjaniku seas. ja teda kutsuti kogu aeg igale poole kõnesid pidama. kõned olid tal lühikesed. üks kõne oli selline: "ärgem olgem rahvuskirjanikud ja teised kirjanikud koma vaid olgem kõik ühed eesti kirjanikud punkt"
teine kõne oli selline: "ma tervitan teid! raamatut lugedes võib saada küll nalja, aga raamatu tegemine pole naljaasi. head aega!"
oma 60. sünnipäeva pidustustel pidas sellise kõne: "mul on hea meel näha nii palju eesti rahvast kokku tulnud... eks te tea isegi..." ja rahvas plaksutas.
aga ükskord kui kapitalist jüri kodres tallinnas kaubamaja avamas oli ja tellis lutsult reklaamlause, siis kirjutas luts talle sellise reklaamlause: "mine perse, jüri kodres, sinu sitast kaubamaja pole eesti rahval vaja!" kodres võttis selle lause ja panigi oma kaubamaja seinale.

kuidas marlene dietrich eestis ära keelati

pätsi riigipöörde järel kehtestati teatavasti eestis tsensuur. kinoinspektoriks võeti tööle artur adson. tema kohustus oli kõik eestisse toodavad filmid üle vaadata. ja otsustada, et kas lubatakse linale või mitte. või siis järsku lubada nii, et mingid lõigud lõigatakse vahelt välja. tema töö nägi välja nii et kui mõni maaletooja mõne filmi maale tõi, siis kutsus adsoni filmi vaatama. adson istus üksi keset kinosaali maha ja vaatas. ja siis otsustas. see vaatamine mõjus ta silmadele nii et ta pidi prille kandma hakkama.
no ja ükskord tõi maaletooja eestisse marle dietrichi filmi hispaania capriccio (inglise keeles; the devil is a woman), mis oli ka veneetsia filmiauhinna saanud. filmis kasutati tšaikovski muusikat. adson keelas filmi ära. sest "see osutus lihtsalt kokotilooks, milles alavääristati nii meest, kes "vambi" võrgus siples, kui ka naist, kes oma vulgaarsusega eeva-sugu alla kiskus. ja sellega profaneeriti lisaks tšaikovski ilusat ja puhast kunsti."
filmi maaletooja andis sisse kaebuse. argumentatsioon oli see, et peategelane muudab oma halbu kombeid filmi lõpus ja et seega räägib film ju õigest asjast. see aga adsonit ei rahuldanud - kui film 99% ajast räägib valet asja ja siis kõige lõpus ütleb, mis õige on, siis see ei lähe mitte. see, et 99% ajast mängivad ärimehed madalatel instinktidel ja siis kõige lõpus ütlevad midagi kõrgemat, siis see ei ole piisavalt hea eesti kinovaatajale.