kuidas kilk ja aasav restorani tegid

see lugu pärineb kohtu poolt keelustatud raamatust.
aga oli nii, et tartu restoranipidaja olga aasav ja rein kilk otsustasid tartu vaksalisse teha slaavi restorani. kilk pidi maja ära remontima ja aasav pidi köögi püsti panema. aasavil oli juba restoranile tegevjuht palgatud, kui ta kuulis linnavalitsusest, et kilk pole isegi veel ehitusluba taotlenud. tahtis siis kilgiga kokku saada, et asja arutada. kilgil oli kogu aeg kiire ja üldse ei saanud kokku saada. no ja lõpuks siis leppisid teatud päeval kokku, et saavad õhtul kell seitse vaksalis kokku. aasav läks igaks juhuks juba mitu tundi varem kohale ja juhtuski nii, et kilk tuli kella seitsme asemel pool seitse kohale. kilk pakkus aasavile, et lähme istume ühte kohta maha, et kusagil lähikonnas peetakse ühe hosteli avamispidu, et lähme sinna. aasav tõrkus, sest ta ei tundnud sealt hostelist mitte kedagi. aga kuna kilk käis peale ja rääkida oli vaja, siis lõpuks läkski. istusid siis kilgiga seal avamispeol suure laua taha maha ja kilk pakkus aasavile, et võtame pitsi viina. no aasav siis võttiski. tahtis hakata restoranist ja täitmata lubadustest rääkima. kilk pakkus, et kuule võtame veel pitsi viina. aasav tõrkus, aga lõpuks võttiski ka teise pitsi. niipea kui ta teise pitsi viina oli ära joonud, tõusis kilk püsti ja ütles, et ta peab nüüd hambaarsti juurde minema ja panigi minema. aasav jäi aga võõraste inimeste keskele istuma, viinapits käes.

rõõmsaid kohtumisi veteranipäevalt

- ou tere meelis, kuidas kõlgub? saabusid ka rokkima, jajaja.
- oi tore sind näha, kuule ma pean korra sinna teiselepoole platsi minema
- jou jou, kristjan, lahe kontsert, mis? kuidas endal läheb? ikka vanaviisi jah? me peame ikka kokku hoidma, onju.
- ei kurda, hästi läheb, jaja, hoiame kokku. tead ma tahtsin just minna sinna putkasse sinilille ostma.
- hei hei viktor, jõudsid ka kohale? mäletad, kui me omal ajal... nii et vähe ei olnud. mäletad jah, mäletad?
- ja, ikka mäletan. olid ajad, olid ajad. tead ma lähen vaatan endale kuskilt tassi kohvi.
- ou jee, kaido, sina ka siin! no kuidas sul vahepeal läinud on? see on sinu pruut, jah? pole paha!
- tere jah, pole ammu näinud. ah tead mis siin ikka, me just hakkasimegi lahkuma.

kalamaja külg facebookis

keegi kirjutas kalamaja küljele facebooki: "Tere, kiire mure, kas kellegil on mutrivõtit 24/26, hakkasin segisti sisu vahetama ja nii suurt pole kodus, Vana-kalamaja ja tööstuse nurgal-"
siis arutati paari postitusega, et kas tellitavad torutangid sobivad või mitte.
ja siis 55 minutit hiljem: "Ah panin hetkel kokku tagasi ja tegin õlle lahti"

loeng sotsiaalmeediast

tartu ülikooli lektor tuli tallinna ülikooli loengut pidama sotsiaalmeediast. info loengu kohta levis kohalike pensionäride ühingud või mingis kolmanda nooruse ülikoolis või kusagil. igatahes esireas olid pensionärid.
kui lektor jõudis kuulajaid tervitada, siis kohe tema järel võttis sõna esimene pensionär:
- aga mis see sotsiaalmeedia üldse on? mida te mõtlete kui te ütlete meedia ja sotsiaalmeedia?
üks vanamees võttis kohe seejärel sõna:
- teate, mul on see pahulaste teem aväga südamel. ma tahaks inimesi harida pagulaste teemadel. kuidas teha nii, et nad kuulaksid mu sõnumit?
kolmas pensionär võttis kohe sõnasabast kinni:
- aga mis see on, kui sotsiaalmeediat kasutatakse, kas see on nagu arvuti kasutamine või võib ka telefoni kasutada?
kuna aga lektor polnud juba jupp aega midagi jõudnud rääkida, siis käratas neljas pensionär:
- olge tasa ja laske lektoril rääkida!

draamateatri lehm

ega see elu saksa okupatsiooni ajal nüüd eriline pillerkaar ei olnud. kunstiinimestel oli eriti raske. nagu ikka. näitlejad näiteks ei saanud ju kõike lavale tuua tsensuuri tõttu. osad eesti näitlejad asutasid koguni saksakeelse eesti teatri, et saksa klientuurilt raha teenida.
no vot ja siis draamateatri majandusjuht karl sahk sebis aga lehma ja tiris selle teatrisse. nagu ta ise ütles, et ega ta ei saa lasta oma näitlejatel nälga surra. tiris siis lehma teatrisse ja hakkas tükkideks raiuma. igaüks läks siis oma känakaga koju. juhan sütistel tegelikult ei lubanud saksa võimud teatris töötada aga ta oli kuidagi selline mittekoosseisuline dramaturg. ja sütiste sai ka siis suure tüki lehma küljest. läks selle tükiga koju kalamajja tööstuse tn 36 oma korterisse teisel korrusel ja tegi neist kotlette. tegi ka sousti kotlettide kõrvale aga kuna elektrit ei olnud, siis pani soola asemel kogemata sousti sisse riidevärvi. ning soust tuli minema visata.

ekp tartu komitee tegevusest

1930. aastaks oli kommunistide tegevus eestis suuresti kokku varisenud. oli näiteks riigikogu liige valter kaaver (eesti tööliste partei), kes põgenes leningradi. et selles mõttes, kui savisaar moskvas käis, siis see küsimus, et kas te tulete ka tagasi, ei olnudki väga kohatu.
aga siis sellel kommunistlikul liikumisel oli ka tartus esindus - ekp tartu komitee. sellel aga oli ainult esimees ja muid liikmeid või töötegijaid ei olnudki. moskvast tulevat raha oli aga vaja kuidagi kulutada. see esimees oli aleksei botin peipsiäärsest nina külast, kes oli tulnud tartusse tööd otsima. ja siis see aleksei botin trükkis salaja lendlehti ja käis neid ise laiali kandmas. üks varahommik nägi üks tartu politseinik, et keegi tüüp sokutab lendlehti majade aknaluukide ja hooviväravate vahele. politseinik asus asja lähemalt uurima ja sattus aleksei botiniga tulevahetusse. ning lasi ta lõpuks maha. sellega lõppes ajutiselt ka ekp tartu komitee tegevus.

seoses sütistega

loen noore sütiste lembeluulet ja meenus, et ma 15-aastasena kirjutasin nii:
vastu pille mulle linnas tulid
ei teinud nägemagi - selge
justkui mingid oleksime sulid
ühelt poolt kott sul kollane
teist ei näidanud sa küge
see võis olla porine või mullane