Saturday, January 28, 2017

lugejakirjad tammsaarele

hr m.d bodez kirjutas 09.07.1931:
palun südamest andeks, et julgen teid tülitada, aga ma ei jõua oma igatsust enam maha rõhuda, ainuke ja palavam soov on mul, et võiksin ühe tunnikese vargamäe talus viibida, ja selleks palun teilt juhatust, kuidas sinna saada, et kus kohas nimelt asub teie isa kodu. olen kuulnud, et albus, aga kus kohas nimelt, ja talu nimi (usun, et vargamäe on varjunimi). tõde ja õigus I on minule seda, mis suure usklikule pühakiri ja nii kui usklikud pühamaale palverännakule rändavad, samasuguses meeleolus tahaksin ma ka kord isiklikult seal maal viibida, kus ma vaimus iga päev viibin....

lugeja hr. a kask kirjutas 29.12.1929:
armas härra hansen. mis puutub II köitesse, siis tüütasid mind selle nautimisel mitmes kohas liig pikad ja mõnigi kord korduvad targutused - vabandage selle sõna tarvitamise eest, kuid midagi paremat ei leia praegu. tahan arvata, et olete seda teinud selleks, et iga targutajat iseloomustab, kuid tundub, et terve teos poleks midagi kaotanud, kui need filosofeerimised oleks olnud lühemad. pean tunnistama, et ma ei suutnud kõiki sarnaseid lehekülgi mitte lugeda ning kardan, et neid lugemata jäänud lehekülgi ka väga paljud teised ei loe. nii oleks see vist paljudele ülearune ja asjatu raiskamine - teil pärlite sigade ette heitmise näol, kirjastusele paberi ja tööjõu näol ning lugejal - peale selle.

lugusid tammsaarest

tammsaare oli paras kuivik. näiteks pani ta terve elu jooksul kirja kõik oma kulud. nii on teada täpselt, et kust ta mida ostis ja kellele laenu andis ja kellelt laenu võttis. eks ta samas käitus ka seisusekohaselt ja saatis oma naist lastega alati puhkama kuhugi ja vahest läks ise ka kaasa. aga kui nt 1937. aastal tema naine lastega narva-jõesuus puhkas, siis tammsaare kaasa ei läinud. küll aga kirjutas eemalt instruktsioone, et narva-jõesuus ei maksvat arvata, et suvitades peab alatasa kuhugi minema ja midagi tegema. puhkamine on ka see, kui niisama olla.

tammsaarel oli teatavasti maolõikus ja tuberkuloos. ta uskus rahvameditsiini tarkusi ja ükskord venna juures koitjärvel viibides oli tal ägedamad valud maos. ta jäi uskuma vanamuttide juttu, et sellisel juhul aitab ihualasti öösel ümber maja ringi silkamine. ja siis tammsaare silkaski.

ta ikka tahtis end füüsiliselt liigutada ja lõhkus ise puid ja aitas oma teenijanna pesu rullimisel. nii oli ta ülikond alatasa pisut kulunud ja räpane. ükskord ta oli oma toom-kooli kodu hoovis midagi toimetanud jälle ja keegi hõikas üle aia: "kas te olete selle maja kojamees?" tammsaare näites käega tänava lõppu ja ütles vastu: "ei, ma olen vaat selle maja kojamees."

seoses tema rustikaalse välimusega juhtus ükskord nii, et kui ta tsaariajal oli ülikoolikaaslase palvadre lapse ristiisaks õigeusu kirikus, siis pidi ta kuhugi alla kirjutama. ta sai enda kätte sulepea ja jõllitas siis seda paberit pikemalt, et kuhu ta täpselt alla kirjutama peab. seepeale võttis papp tema käest sule, ütles "lubage ma aitan" ja kirjutas tammsaare allkirja koha peale kolm risti.

ja ükskord juhtus nii, et tammsaare oli kutsutud tatari tänavale härra buschi juurde koosviibimisele. läks siis kohale ja koputas. teener avas ukse, nägi, et see on mingi hulgus, ütles "härrat ei ole kodus" ja pani ukse kinni.

tammsaarest on loodud legend kui suurest turulkäijast. tegelikult näiteks 1931. aasta juulis käis ta kakskümmend kaheksa korda poes ja ainult kolm korda turul.

tammsaare jõi elus õlut ainult ühe korra. 21.03.1928. jõi ta koos oma sõbra loomaarst arrasega ühe õlu hinnaga 70 krooni. me teame seda, sest ta pani ju kõik oma kulutused kirja.

kui tammsaare sai 50 (29.01.1928), siis korraldati estonias suur kontsert. enne juubeliaktust tuli eduard hubeli auto teda peale võtma aga tammsaaret ei olnud kodus. tegelikult oli ta juba hommikul kell 5 kodunt minema hiilinud. riigitegelased ja valitsuseliikmed teadsid, et tammsaare vigurdab ja olid varasemalt korraldajatele teada andnud, et kui tammsaare on kohal, siis on ka nemad kohal. ja kui tammsaaret kohal ei ole, siis nad ka ei tule. tammsaare ju ei tulnud ja nii oli kontserdisaali esimesed read tühjad, sest kõik tähtsad inimesed ei tulnud kohale. tammsaare tuli tagasi koju öösel kell pool-kaks. ta kõigepealt koputas aknale ja ajas naise üles: "kas õhk on puhas?" naine ütles, et õhk on puhas ja tammsaare saigi koju magama lõpuks.

kehras puhkamise ajal keetis tammsaare koos oma naisega metsmaasikamoosi. see aga kõrbes põhja. tammsaare visanud seepeale poti koos moosiga jõkke ning see hulpis allavoolu minema.

tammsaare kolis oma naisega alguses õuna tänavale, kus olid sellised puubarakid. see asub umbes selles kohas, kus praegu on lauteri tänav, kusagil välisministeeriumi ja olümpsi vahel. 1925. suvel olid aknad lahti ja naabrid kuulsid, kuidas naine karjus tammsaare peale: "anton, su pea on tühi nagu veskikolu"

tammsaare teenis muidugi summa summarum keskmisest ministrist suuremat raha aga kulutas ka muidugi hullult. nii et vaesemal ajal sõi hommikusöögiks ainult silku ja lõunaks ainult kartulit. kui ükskord tuli üks uus tüdruk ennast teenijaks kauplema. vaatas tühjas ja näruses korteris ringi ning nägi singeri õmblusmasinat: "kas herra on rätsep?" tammsaare vastas: "ei, mina olen kirjutaja". teenija küsis seejärel: "kas herra käib väljas kirjutamas?" väljas kirjutamise asemel käis aga tammsaare kuuris puid saagimas ja lõhkumas ning istus muul ajal nohisedes oma laua taga. see ajas teenijat väga segadusse.

kord läks tammsaare koos naisega kuressaarde puhkama. nad ei leidnud ega leidnud korterit ja läksid lõpuks ööbime hotelli "kommerz", mis asus ühes kahekordses kõledas kivimajas. neil ei olnud seal üldse mugav olla. korraga teatati neile rõõmusõnum, et keegi härra sagrits, kuusnõmme mõisavalitseja, kutsuvad härra hansenit enda juurde ca 50 km kaugusele mõisa suvitama. mõne päeva pärast saatnudki sagrits tõlla neile järgi. kui nad kohale jõudsid, siis tegi sagrits suured silmad, sest vaatsa et härra hansen polegi härra hansen. sest tema arvas, et kuressaarde on jõudnud tema vana sõber ooperilaulija benno hansen ja sagrits lootis koos temaga kaarte taguda ja viina võtta. suurest viisakusest aga ei ajanud sagrits tammsaaret minema vaid pakkuski võimalust puhata. kui aga selgus, et tammsaare on igavene kuivik ja ei taha temaga viina juues kaarte taguda, siis hakkas tammsaare toidulaud vaesestuma. tammsaare sai sõnumist aru ja läks ühes oma naisega tagasi kuressaarde. seal kohtus ta vares-barbarusega, kes soovitas talle oma korterit puhkamiseks ja nii lõppeski lugu hästi.

ja seoses naisevõtuga. tegelikult tammsaare ei võtnudki naist. lihtsalt üks noor tüdruk käthe käis hirmsasti peale ja pani ajalehte kuulutuse, et ta on tammsaarega abiellunud ja siis tammsaare pidas sellest taganemist liiga skandaalseks ning soostuski abielluma.

Monday, January 23, 2017

kirillitsa

see võib küll imelikuna kõlada aga viiekümnendatel oli eesti punases ladvikus mõte, et eesti keel võiks üle minna kirillitsale. tõsi küll, osalt oli see põhjustatud sellest, et nõukogude liidus ei toodetud ladina tähestikuga trükimasinaid.

Sunday, January 22, 2017

kiviõli inimesed

kahekümnendatel oli kiviõli nagu siberi eest. seal oli tööjõudu vaja ja sinna saadeti poliitiliselt kahtlasi inimesi. neid keda kahtlustati venemeelsuses. või saksameelsuses. nii elas kiviõlis keemik nimega adolf von pistholkors. ja poola arst nimega filomafitski.

Monday, January 16, 2017

sisuturundus

ühiskonnas on diskussioon sisuturunduse teemal. et müüakse raha eest pinda lugudele, mis tegelikult ei olegi lood vaid on reklaam. aga keegi ei räägi nende lugude sisust. mina näiteks lugesin äripäeva sisuturundust. lugesin sealt järgmist:
"Täna teab iga kasahh oma presidendi tarku sõnu: „Abikaasad riidlevad – laguneb pere, juhid riidlevad – laguneb ettevõte, etnosed riidlevad – hukub riik.“ Need Nursultan Nazarbajevi sõnad kasvatavad polüetnilist Kasahstani vastastikuse lugupidamise, tolerantsuse ja multikultuursuse vaimus."

tony judt

kui poleks tony judti raamatut lugenud, siis ei teaks pooli asjugi.
- pärast teist maailmasõda oodati kohe uue sõja puhkemist. seepärast jätsid ameeriklased ka oma väed euroopasse. kui alguses kardeti saksa revanšismi tõusu, siis hiljem kardeti venelasi. ning selles mõttes see eesti metsavendade lootus, et kohe algab sõda ja tuleb vabadus, ei olnudki alusetu.
- kui stalin poleks korea sõda valla päästnud, siis ei oleks ka natot sündinud. eeldati, et koreast see sõda algab ja siis kandub euroopasse üle. kuna eurooplased kartsid euroopas viibivaid vene vägesid, siis mangusid nad, et ameeriklased jääksid siia. ning kui korea sõda algas, siis seda kasutati argumendina, et tõestada ameeriklastele, et ühist kaitsekoostööd on vaja. ameeriklased nägid natot esialgselt vaid eurooplaste rahustamiseks allakirjutatud paberina, eurooplased nägid natot aga ameerika poolt pakutava turvagarantiina.
- antisemitism ei kadunud peale II MS mitte kusagile. seda hakati teadvustama alles 20 aastat hiljem. pigem räägiti sellest, et koonduslaagrites hukati küll miljoneid aga nende rahvust ei rõhutatud. kui üks buchenwaldis ellu jäänud juut naasis oma koju hollandisse, siis naabrid ütlesid talle:"noh, sa tulid nüüd tagasi. sa ei kujuta ette, millist nälga me siin pidime üle elama"
- kommunismivaimustus oli tipus. paljudes lääneeuroopa riikides said parlamenti parteid, kes ametlikult kiitsid stalinit ja leninit. pärast budapesti sündmusi hakati eeskuju otsima maoistlikus kommunismis. et selles mõttes see venemeelsus kusagil prantsusmaal või itaalias ei saa mingi üllatus olla.
- paremäärmuslus ei olnud kuhugi kadunud. see lihtsalt kanaliseerus osaliselt konservatiivsetesse parteidesse ja osaliselt kommunistlikesse. sinikraeliste jaoks ei olnud siis ja ei ole ka praegu mingi probleem vihata ühel ajal kapitaliste ja olla kommunist ning samal ajal vihata kõiki sisserännanuid ning olla paremäärmuslane. niipea, kui kommunistide kõrvale tekkisid parempopulistlikud parteid, jooksis see seltskond sinna üle.
- saksamaa lahutamine ei olnud üldse plaanis. plaanis oli saksamaa ühendamine ja demilitariseerimine ning majanduslik allasurumine. kuna aga ameeriklased ei usaldanud oma vägedega saksamaalt lahkuda (sest venelased ei lahkunud), siis lõpuks hakkasidki need okupatsioonitsoonid tegutsema eraldi riikidena.
- ligi 40% sakslastest arvas veel viiekümnendatel, et kui sõda kõrvale jätta, siis hitler oli hea riigijuht. ja muidugi oli reaalsus ka see, et viiekümnendatel juhtisid läänesaksamaad endised natsid.
- prantslaste käitumine nii nato kui euroopa ühenduse asutamisel oli motiveeritud eelkõige sellest, et vältida saksa mõjukuse kasvu. saksamaad ei nähtud algselt üleüldse mingisuguse euroopa keskse jõuna. pigem oli selleks prantsusmaa. ja selleks, et prantsusmaa liiga mõjukas ei oleks, liitusid ka britid euroopa struktuuridega. et selles mõttes see trumpi jutt, et euroopa liit võiks laguneda, sest on ainult saksamaa projekt endale turu loomiseks, on suures kaares tegelikkusest mööda. euroopa liit on ikka prantsusmaa projekt ning eesmärk oli ikkagi see, et natukenegi säilitada initsiatiivi. sest prantsusmaa kaotas pärast teist ilmasõda kolooniaid ja kaotas oma tähtsust. ning euroopas oli suur oht, et ameeriklased ja britid otsustavad kõik asjad ilma prantslasteta ära. seepärast nägigi prantsusmaa euroopa liidus võimalust ühelt poolt haarata initsiatiiv ning teiselt poolt teha midagi sellist, mis neutraliseeriks saksamaa potentsiaalset tulevast mõjukust.
- kuni viimase hetkeni oli ameeriklaste jaoks lahtine, et kas alustada saksamaa majanduslikku ülesehitamist või mitte. lõpuks võitis see argument, et ameeriklaste jaoks oleks olnud liiga kallis saksamaad kolooniana ülal pidada ja eelistati, et nad saaksid ise hakkama.

Sunday, January 15, 2017

mida õpetati kaheksakümnendatel ossidele

õpetati, et teise ilmasõja ajal võitlesid ida-saksa väed koos punaarmeega hitleri vastu.

Saturday, January 14, 2017

õigused ja vabadused

tony judt meenutab asju, mida enam hästi ei jaksaks uskudagi. muuhulgas on üks uskumatu asi see hirmus vasakpoolsus. vasakpoolsus küll, aga mis soust see oli. nimelt oli veel kuni kuuekümnendateni paljude lääne vasakpoolsete intellektuaalide jaoks mõistete nagu "vabadus" ja "õigused" kasutamine märk naivismist. nimelt olid kõik sellised asjad nagu humanism, vabadus, õiglus, progress, üldine salajane valimisõigus teadlikult väikekodanlike ideoloogiate poolt naiivsete jaoks välja mõeldud ja ette söödetud selleks, et nende asjade puudumist sotsialismileerile ette heita. sellised väikekodanlikud asjad mõeldi välja selleks, et lääne kodanikke ohjes hoida. et öelda neile, et neil on mingid õigused ja vabadused, et nad ei näeks leninlikku tõde ja suurt hüve, mis tegelikult moskvast paistab.

pravda 12.10.1986

rock-and-rollil on õigus olemasolule, aga ainult siis, kui see on meloodiline, mõtestatud ja hästi esitatud.

1987 a küsitlus

teatavasti oli kogu sotsialismileer läänele räigelt raha võlgu. poola oli näiteks 1987 aastal võlgu 40 miljardit dollarit. et siis kuidagi balansseerides vajaduse vahel laenu tagasi maksta ja samas tagada oma elanikele odavaid kaupu, tegi poola valitsus küsitluse. küsimus oli, et kas eelistate leiva hinna 50% tõusu ja bensiini hinna 100% tõusu või 60% bensiini ja 100% leiva hinna tõusu.

Wednesday, January 11, 2017

seitsmekümnendatest

tony judti monumentaalne raamat "pärast sõda. euroopa ajalugu alates 1945. aastast" ütleb, et seitsmekümnendad olid närune aeg. usa lasi oma valuuta vabakursile, oli naftakriis ja kuuekümnendad said läbi. kultuuri valdkonnas aga oli eriline madalseis:
subkultuurina esile tõstetud punk oli tegelikult kultuuri peasuunal eksisteeriv parasiitnähtus, mis kasutab jõulisi kujundeid ja radikaalset keelekasutust tihtipeale omakasupüüdlikel eesmärkidel.
ja
siiski oli punkbändide poliitika sama ühemõõtmeline kui nende muusikagi, kusjuures viimane piirdus liigagi tihti ainult kolme akordi ja lihtsa rütmiga ning selle mõju sõltus iseäranis helitugevusest.
ja
ükskõik kui võltsid olid punkarite poliitika ja muusika, siis vähemalt nende põlvkonna künism oli tõeline ja ausal teel päritud. nad moodustasid kibestunud ja enamasti andetuma osa üha kasvavast lugupidamatute massist.
ja
eurovisiooni lauluvõistlus - kus teisejärgulised levilauljad ning täiesti tundmatud suurused üle kogu euroopa esitasid standardseid ja kergesti ununevaid laulukesi, et peaaegu kõikide puhul taanduda peagi tundmatusse, millest nad vaid põgusaks hetkeks olid avalikkuse ette ilmunud - osutus nii kontseptsioonilt kui ka teostuselt sedavõrd banaalseks, et seda oli võimatu parodeerida. ja just seepärast sai sellest millegi täiesti uudse ettekuulutaja.

Monday, January 9, 2017

1968 itaalias

1968 olid rahutused igal pool. kui pariisis keskenduti oma nõudmistes lõbule (seksile, konjakile, peesitamisele jne), siis itaalias olid milano tudengitel järgmised nõudmised:
- kontroll hinnete paneku üle
- hinnete edaspidine kaotamine ja sellega õppurite valiku lõpetamine
- igaühele õigust saada haridust ja õpinguteks stipendiumi
- koosolekute pidamise õigus
- hommikune üldkoosolek
- õppejõudude aruandekohustus üliõpilaste ees
- kõikide reaktsiooniliste ja autoritaarsete õppejõudude vallandamine
- õppekava koostamine alt üles
kuna stalinlik kommunism oli end selleks ajaks täis teinud, siis otsiti eeskuju maoistlikust kommunismist. lisaks hipirõivastele püüti turustada ka maoistlikus stiilis rõivaid aga need ei läinud väga kaubaks. aretati teooriat, et ülikoolid on ka nagu vabrikud, et ülikoolis töötavad inimesed toodavad teadmisi. ja et seega on haritlased samasugused töölised nagu kõik teised töölised ja õigustatud olema proletaarne avangard. õppeained jagati pekingi eeskujul kodanlikule ajale eelnenud jäänukiteks (kreeka ja ladina keel), puhtalt ideoloogilisteks (ajalugu) ja kaudselt ideoloogilisteks (füüsika, keemia, matemaatika).

eesti olukord 1949

monumentaalne tony judti teos "pärast sõda. euroopa ajalugu alates 1945. aastast" on eesti kohta kirjutatud nii:
balti riikides, mis inkorporeeriti täielikult nõukogude liitu, oli olukord veelgi halvem kui mujal ida-euroopas. 1949. aastal hakati põhja-eesti kolhoosidelt nõudma teraviljanormi täitmist juba enne viljakoristuse algust, et pidada sammu 400 kilomeetrit lõuna pool oleva lätiga. 1953. aastaks oli elu seni jõuka eesti põllumajanduses jõudnud seisu, kus tuulest pikali paisatud lehmad ei suutnud enam kõrvalise abita püsti tõsta.

Thursday, January 5, 2017

veel peatükke ungari katoliikluse ajaloost

ja kui siis see jozsef mindszenty 1949. aastal vangi pandi, siis tema järglaseks kirikujuhi ametis sai jozsef grosz. tema oli muidugi ka selline mees, et oli natsliku korra ajal natse kiitnud ja koostööd teinud. no ja olgu täpsustatud ka seda, et tema eelkäiija mindszenty oli koos natsidega palveid pidanud, et tema kodupiirkond vezsprem juutidest vabastatud saaks. see selleks.
aga kui siis see grosz oli kirikujuhiks pandud, siis loomulikult pidi teda taga kiusama ja vangi panema. kohus mõistis ta süüdi selles, et ta olevat tahtnud taastada habsburgide keisririigi ja pani ta 1951. aastal 15 aastaks vangi. ta sai vangist välja destaliniseerimise ajal 1956. aastal ja asus taas kiriku heaks tööle ning lasi end koguni valida kommunistliku partei ridades ungari parlamenti. ta suri 1961.

Wednesday, January 4, 2017

peatükke ungari katoliikluse ajaloost

assangel pole veel häda midagi seal ekuadori saatkonnas. ungari katoliiklasest preester ja kirikujuht jozsef mindszenty elas 15 aastat budapestis usa saatkonnas. teise ilmasõja järel hakkasid kommunistid teda taga kiusama ja panid 1949. aastal vangi, 1956. aastal sai ta korraks välja aga kui asi uuesti hapuks läks, siis põgenes usa saatkonda. 1971. aastal lubati tal puutumatult viini elama asuda. ta suri viinis 1975.

Monday, January 2, 2017

sotsiaalkindlustuse põhimõtetest

marju lauristin meenutab, et kui 92. aastal oli jube rahapuudus ja mitte millestki ei olnud võimalik pensione maksta, et siis oli tiit made teinud ettepaneku, et ärme venelastele pensione maksame.

Sunday, January 1, 2017

millise lausega alustada aastalõpu arvamusartiklit

on olnud üle keskmise kirju aasta. mõned hetked on läinud lausa murettekitavalt kirjuks. närviliseks. mõni jäänud õnneks ka südamlikuks ja soojaks.

Head pärnakad, 2016. aastat on jäänud meile vaid mõni tund ja õige pea astub 2107. aasta oma õigustesse. Enne aastavahetust on paras hetk heita pilk lahkuvale aastale. Nagu ennustati, saigi tänavune pööraselt tormiline ja heitlik.

tõejärgne ajastu, millest meil lõppeval aastal nii palju räägiti, ei tähista tegelikkuses tõe surma.

Goethe on öelnud kuldsed sõnad, et inimene eksib, niikaua kui ta püüdleb. Püüdlemine eeldab soovi ja valmisolekut muutusteks. Tahet kogeda ja aktsepteerida midagi tänasest erinevat.
Seega 2017. aastasse vaadates tundub sobivat küsida milankunderalik küsimus, kas meil peaks Eesti ühiskonnana olema rohkem riskijulgust või alalhoidlikku ettevaatlikust?

Lõppeva aasta iseloomustamiseks sobivad hästi Kesknädala tänase juubilari Billi Hicksi sõnad: „See sõit käib üles ja alla, sellel on omad pöörded ja käänakud, omad võpatused ja elevused.“

Vana hea aastavahetuse komme näeb ette, et toad tuleb uueks aastaks koristada. Arvan, et sama võiks öelda ka oma hinge kohta. Oma hinge eest hoolekandmise üks viise on sisemise puhtuse ja rahu poole pürgimine.

Poliitaasta kokkuvõtte ja prognooside lugu tähendab asjatundjale alati valikuid, millede tegemine on valus ainuüksi teadmisest, et tulemus niikuinii ei meeldi paljudele. Tulenevalt asjaolust, et ehkki meil on selles tegu ammu devalveeritud valdkonnaga, on asjadest õigesti arusaajaid alati rohkem kui eeldada oskad.

On aasta kokkuvõtete aeg ning sageli jääb kõlama, et mitmed lõppeva aasta pöördelised sündmused olid paljude vaatlejatele väga ootamatud. Kehvad vaatlejad, mis muud.

2016. aasta võiks jääda me mällu pigem elektriautode ja taastuva energia, mitte läbikukkunud poliitilise ladviku tõttu Paljud kandsid 2016. aasta maha veel enne, kui see ümber oli saanud. 2016 on uus 1984, leidsid George Orwelli austajad mitmel pool maailmas. Tõenäoliselt kõige emotsionaalsema hüvastijätu aastaga pakkus populaarse Ameerika jutusaate „Last Week Tonight” juht John Oliver, kes esmalt lasi inimestel lõppeva aasta läbi sõimata ja seejärel pani sümboolselt kogu aastale pommi alla.