kuidas tšaikovski oma naist kirjeldas

nüüd räägin lähemalt ka oma naisest, tema nimi on antonina ivanovna. ta on keskmist kasvu, blondiin, mitte eriti ilusa kehaga, kuid näoga, mida võiks nimetada nägusaks. silmad on tal ilusat värvi, kuid ilma igasuguse väljendusrikkuseta, huuled on liiga kitsad, seepärast ei ole ka tema naeratus kuigi meeldiv. näo üldine värv on roosa.
üleüldse, ta on väga nooruslik. ta on 29-aastane, kuid näib 23 või 24. ta on väga edev ning ei ole mitte ühtegi liigutust, mis oleks loomulik... tuleb välja, et minu naisel on tõeline vajadus kõigile meeldida. muide, selle saavutamise püüded kahjustavad teda...
ta on täiesti vaene, keskmise haridusega (teda kasvatati jelizavetski instituudis). hingelt on ta aga nähtavasti väga hea ning suuteline jäädavalt kiinduma.

eduard bliebernichti pärandist

vat ma olen ju juba ka varasemalt kirjutanud, et meil on väga raske teadvustada endale, et pärnu oli kunagi ikkagi vaimsuse, kultuuri ja intelligentsi kants. aga nii tõepoolest oli.
bliebernichti õllevabrikantide perekonda pärnus sündis 1902. aastal poeg eduard. kui ta oli eestlaste poolel vabadussõjas sõdinud, siis võttis ta isalt õllevabriku juhtimise üle.
aga ühtlasi oli ta pärnu muinasuurijate seltsi liige. pärnu jõest aga ammutati tollal kruusa ehituste jaoks ja kruusakaevajad leidsid sealt kruusa seest mingeid vanu esemeid. bliebernicht ostis need esemed ära ja lubas, et tulevikus saavad mehed taolis kiviaegseid asju leides temalt vastutasuks õlut. selle peale hakkasid mehed eriti usinalt kruusa sõeluma.
nii et praeguses pärnu muuseumis on suurem osa kohalikke kiviaja asju just õlle eest soetatud.
kui teine ilmasõda tuli ja bliebernicht lõpuks ikkagi saksamaale ära läks, siis kruusasõelujate meelest oli bliebernichti mantlipärija pärnu muuseum. nii et lagle pareki ema, tollane pärnu muuseumi juhataja elsbet parek, oli püstihädas joodikutega, kes trügisid alatasa muuseumisse sisse, pakkusid elsbet parekile mingit kiviklibu ja nõutasid õlut.

denis fonvizini üleskirjutus aastast 1780

- tühja sa latrad. aga jumalat olemas ei ole!
- aga kes sulle ütles, et jumalat olemas ei ole?
- pjotr petrovitš tšebõšev eile kaubahoovis ütles.

kuidas patriarh gregorius ei julgenud oma majast välja tulla

seitsmendal sajandil oli daphne linna patriarhiks gregorius. see oli siis kusagil türgis. patriarhi aeti muidugi kogu aeg närvi. kõigepealt süüdistas rahvas teda paganlikes riitustes osalemises. siis mõnitati teda tänavatel ja teatris. siis süüdistas üks rahavahetaja teda verepilastuses. seepeale pani patriarh kogu linna kirikuvande alla. aga pärast seda ei julgenud ta üldse oma paleest väljuda.