Monday, April 15, 2019

kolm peatükki, mis piret talil minu pärnu raamatust välja jäid

on tõsi, et piret tali on oma raamatus "minu pärnu" pannud päris hästi kirja meie ajastu ja põlvkonna identiteedikriisi, sisemise hingekarje ning kõik need provintsi-pealinna ja väikekodanlik-kodanlik-rebel dilemmad. meie põlvkonna all pean siis silmas iseennast, piret talit, aadu sitapead, vello42., urmas-armas-ingel pilukellukest, otshkovi (seda vene punkarit) ning kesklinna hevikaid (rutsi, aiksi ja aasvälja tommi). minu hinnangul on piret talil sealt raamatust välja jäänud siiski vähemalt kolm tähtsamat peatükki.

1. peatükk ehk mis seos on ereljukasel, naiste plaažil ja vee tn fotopoel

mäletatavasti oli üle vana silla tulles koha paremat kätt üks fotopood (järsku oli selle poe nimi jupiter?), kus müüdi ka kalastuse ja jahinduse tarbeid. vene ajal oli kuidagi väga normaalne, et tatikad käisid seal poes ja lihtsalt jõllitasid seda vähest kaupa, mis seal leti peal klaasi all oli. jõllitasid aga ei ostnud. eriti pingsalt jõllitati fotoobjektiive ja pikksilmasid. ning arutati, et kui lähedale need pildi toovad. fantaasiates tõid nad pildi väga lähedale.

pilt, mida tatikad lähedale tuua tahtsid, oli loomulikult olukord naiste plaažil. kõikidel pärnu tatikatel oli üks obsessioon. nimelt minna piiluma naiste plaaži. ringles arvukalt jutte, kuidas keegi oli seal käinud piilumas ja mida kõike ära näinud.

kuna nõukogude ajal oli tatikatel palju vaba aega käes, siis kujundati selle problemaatikaga seoses eriti detailseid ja ambitsioonikaid plaane. nimelt tuli osta sealt vee tn fotopoest üks korralik objektiiv. ning minna sellega naiste plaažil põõsasse luurama. raha muidugi kellelgi objektiivi ostmiseks ei olnud ja ega tegelikult keegi ei julgenud kuursaali juures üle selle kraavi minna. et välja mõelda korralik plaan kraavi ületamiseks, tuli paika panna ka korralik plaan põgenemiseks. kusagil pidi olema jalgratas. seda ei tohtinud üle kraavi viia, sest siis oleks pidanud põgenedes kraavist koos rattaga läbi sumpama. samas teisele poole kraavi ei tohtinud ka ratast jätta, sest siis oleks kõik aru saanud, et tatikas on läinud naisi piiluma.

nende dilemmade keskel siis nõukaaaegsete tatikate elu kulgeski.

2. peatükk ehk miks on hevimehel reede õhtul kesklinnas mannerg näpu otsas

kui tatikad olid natuke suuremaks kasvanud, siis naised jäid muidugi prioriteediks aga kuna naised olid põhimõtteliselt siiski kättesaamatud, siis tuli asemele leida muid ambitsioone ja väljakutseid. jutt käib loomulikult õllest.

kõigepealt oli muidugi see probleem, et polnud raha. aga kui oli näiteks supikas õppivaid sõpru, siis nemad tegid ka natuke tööd ja neil oli raha. või siis sai kusagilt mujalt raha. küll aga ei saanud poest õlut osta. sest vanust ei olnud piisavalt.

üks variant oli minna poe juurde ja paluda parmudel õlut välja tuua. nendega oli aga mitu riski. üks oli see, et nad võisid rahaga vehkat teha. teine probleem oli, et keegi õpetaja või sugulane võis pealt näha. või et parm osutus näiteks isa tuttavaks. ja ega kogu aeg ka parme võtta ei olnud. mäletan, et ükskord läksime sinti, et sindi parmudel lasta õlut välja tuua. seal aga oli vaikus ja ei ühtegi parmu.

lahenduseks oli see, et tuli minna postipoisi tagaukse juurde koputama. seda võis teha vaid väga kogenud ja enesekindel inimene. kui postipoisis oli õige inimene tööl, siis ta võttis meie mannergu ja pani selle 3 rubla eest õlut täis. väga vabalt võis juhtuda, et ukse avas mingi vale inimene. siis oli ilge jama. teine koht, kust niimoodi õlut sai oli praeguse aadressi järgi kerese 4 asuv restoran.

3. peatükk ehk mida teie kandi noored ka reede õhtuti teevad?

kui õlu oli kätte saadud, siis jõime selle ära. ega tõenäoliselt purju ei jäänud aga hea tunne oli ikka. sest see oli ikkagi eduelamus ja toimetulekukogemus. kui õlu joodud, siis läksime reedeõhtusele diskoõhtule. ega muidugi pileti jaoks raha ei olnud aga enamasti me olimegi leppinud sellega, et sisse ei saa.

diskoõhtud tomusid kas kuldis (rohelisel tänaval), next stop sovietis (supeluse tänaval) või mai kinos. ainult kuldis oli mingi võimalus, et sai kemmergu akna kaudu end sisse smugeldada. oli ka veel skeem, et üks ostis pileti, läks sisse, võttis laenuks kelleltki paar piletit ja tuli nendega välja. ja siis proovisime kõik nende piletitega sisse minna tehes nägu, et käisime lihtsalt korra väljas õhtu hingamas ja läheme nüüd tagasi sisse. aga oli ka risk, et turva hammustas skeemi läbi ja siis jäid kõik piletitest ilma. seetõttu väga keegi oma pileteid välja laenutada ei julgenud. mõnikord juhtus, et uksed tehtid kõigile lahti nõksa enne ürituse lõppu.

seega toimus siis tegevus pigem maja ees tänaval. no ei olnud seal mingit tegevust. mõnikord hakati kaklema. aga põhiliselt lihtsalt möriseti ringi ja püüti kuidagi naistele ligi saada aga see ei õnnestunud mitte kunagi. isegi see ei aidanud, kui sa ütlesid, et oled esimesest keskkoolist ja et sinuga deitimine on nagu lotovõit.

Friday, April 5, 2019

nigeeria kirjade gurmaanidele

praegu tuli mulle klassikaline nigeeria kiri. ühtpidi hämmastav, et selliseid stiilipuhtaid kirju ikka veel liigub. teisalt on sellel kirjal muidugi kõrge esteetiline ja kirjanduslik väärtus. lugemisnauding garanteeritud.

Alates Stephanie Leost!

Ma kirjutan teile seda sõnumit pisarate ja kurbusega ja ma tean, et see postitus võib tulla teile üllatusena, olen Stephanie Leo. Ainus tütar. Minu isa oli väga rikkalik kakaokaupmees Abidjan Côte d'Ivoire'is (Cote Ivoire), mu isa mürgitas surmaga oma äripartnerite poolt ühel ärireisil.

Mu ema suri, kui olin laps, ja sellest ajast alates võttis mu isa mind nii eriliseks. Enne kui mu isa suri Abidjanis asuvas erahaiglas, kutsus ta mind salapärasesse ja ütles mulle, et tal on summa (7500000,00) seitse miljonit viis sadu tuhat USA Dorellat, mis jäeti fikseeritud / vahekontole üks rahvusvahelisest pangast siin Abidjanis, kasutas ta fondi hoiuleandmisel oma ainsana oma tütre nime Kin. Minu hilinenud isa tegi mulle ülesandeks otsida välismaist partnerit minu valitud riigis, kus ma selle raha üle kanda ja kasutan seda investeerimise eesmärgil nagu kinnisvara haldamine või hotelli juhtimine.

Püüan teie abi auväärselt järgmistel viisidel: (1) Anda pangakonto, kuhu see raha üle kantakse. (2) Teenida minu eestkostjana. oma riiki oma hariduse edendamiseks.

Märkus: olen valmis pakkuma teile 20% kogu summast oma jõupingutuste / panuse hüvitamiseks pärast selle fondi edukat ülekandmist teie määratud pangakontole. Ootan teie kuulmist varsti. Palun võtke minuga ühendust minu privaatset e-posti teel (sloe757@gmail.com)

Parimate soovidega,
Stephanie Leo

Thursday, April 4, 2019

kudias marssal lars siggesson merre kukkus

1541. aastal peeti nn krahvisõda, kus seni vaenujalal olnud taani ja rootsi seljad kokku panid ning pidasid maha ühe sõja lüübeki ja lüübeklaste taga seisnud hollandi vastu. pärast edukat sõda otsustati oma vanu erimeelsusi korrigeerida ja teha üks kohtumine. kohtumispaik oli rootsi idakaldal asuv bromsebro. kuna läbirääkimiste osa oli ka mulje avaldamine, siis saabusid mõlemad kuningad (taanist christian III ja rootsist gustav vasa) kohale suure laevastikuga, tirisid kohale kõik oma suurtükid, lipud jne. kohtumine leidis aset 30. septembril 1541. kui siis rootsi kuningas saabus laevaga kohale ning hakkas maale minema, siis tema õuemarssal lars siggesson komistas sillal ja kukkus merre. sõdurid õngitsesid marssali muidugi kohe veest välja. kui ta oli veest välja tiritud, siis seisis ta kaldal ja pidi ootama, kuni vesi temast välja tilkus. taani ja rootsi kuningas alustasid teineteise tervitamist sealsamas tilkuva marssali kõrval.