Thursday, May 30, 2019

pärnu 1986

mul on kogu aeg tunne olnud, et 1986. aasta oli murranguline. et midagi kogu maailmakorralduses muutus sel aastal. et kuidagi mingi uus ajastu algas. midagi tektoonilist juhtus. miski ei olnud enam endine.
- slayer "reign in blood"
- iron maiden "somewhere in time"
- voivod "rrroooaaarrr"
- metallica "master of puppets"
- tšernobõli katastroof
- usa kosmoselaev challenger plahvatas
- halley komeet oli maale lähedal
- olof palme mõrv
- jne jne ja muidugi ka see, et pärnus kukkus sel aastal alla vene sõjaväelennuk
pärnu lennundust tuleb vist hakata lugema 1930. aastast, kui 24. septembril tuli saksa dirižaabel nimega krahv zeppelin pärnu kohale. oli tulnud uulu suunalt üle waldhofi, siis teinud tiiru kesklina kohal ja üle nikolai kiriku torni edasi tallinna poole sõitnud. pärnakad olid maa pealt rätikutega lehvitanud ja zeppelini pealt olla vastu lehvitatud. pärast pärnakad ajalehes kurtsid, et väga tore sündmus oli aga et kael jäi vaatamisest kangeks.
lennuvälja sai pärnu teatavasti nõksa hiljem, kusagil kolmekümnendate keskel. vanasti ei saanud ju lennukiga üle paarisaja kilomeetri korraga lennata ning pidi iga natukese aja tagant maha tulema tankima. nii näiteks pidi helsingist berliini lendav lennuk kogu aeg peatusi tegema. sh pärnus.
vene ajal oli loomulikult tegemist sõjaväe lennuväljaga. nõukaaegne pärnu elu tähendas seda, et iga natukese aja tagant oli kuulda lennukimüra. ma mäletan, et oli isegi julgeid linnakodanikke, kes selle vastu eraviisiliselt protesteerisid, kuna pärnu pidi olema siiski kuurortlinn. ja tõesti oli nii, et kui lennukid lendasid, siis aknaklaasid klirisesid.
nagu vene ajal tavaks oli muidugi sõjavägi eraldiseisev ja kontaktid kohalikega olid napid. ning samal ajal toimus tihe mitteametlik aga samas kasulik suhtlemine.
tatikate seas levisid jutud, et kui panna lennukibensiini (loomulikult seda, mida lendurid lennuväljalt varastasid) sapikasse, et sapikas näitab siis kõigile tagatulesid.
päris kindlasti aga näiteks ostis mu isa lennuväelastelt mingeid raudplaate, millega pidi saama rajada lennurada suvalisse kohta, mis vähegi tasane on. ta pani nad suvilas murule, et auto muru sisse ei vajuks. isal oli lendurite käest ostetud või pigem mõne kasuliku asja vastu vahetatud ka üks sinine lendurikurtka.
hiljuti kohtasin vinnitsas ühte ukraina lennuväepolkovnikut, kes rääkis, et nõukaajal käisid tema ja tema kamraadid hävitajatega vinnitsast pärnus, et osta oma lastele värvilisi joonistuslehti ja pliiatseid.
ma ei mäleta kuidas aga kuidagi vahendas keegi mulle tutvust lennuväelaste poegadega. nad elasid eraldi sõjaväelaste kortermajas, kuhu normaalses olukorras ükski kohalik jalga ei tõstnud. neid oli kolm tüüpi - üks paks poiss ja kaks tavalist. see oli täiesti meeliavardav kogemus, sest nad kuulasid metalit ja neil oli kodus sacrifice plaat.
no ja siis kukkus see punakotka lennuk alla. ta oli tiirutanud linna kohal, siis olid mootorid seisma jäänud ja suhtelises vaikuses liugles siis üle funkstiilis kuldse kodu rääma raba poole aga kukkus siiski tollase pärnu keki funkstiilis peakontori kõrval olnud aiamajadesse. olevat nii madalalt tulnud, et kuldse kodu katusel olnud telekaantennid olid pärast kõverad.
üks lugu räägib, et mingid tüübid olid kuldse kodu juures mätta peal õlut joonud (oli suvi) ja kirunud, et kukuks raisk alla. ning hetk hiljem vaadanud suu ammuli kuidas lennuk mütakaga maha prantsatas. plahvatust ja tulekahju ei olnud, oli ainult mütakas ja plartsatus. piloot oli katapulteerunud vahetult enne kukkumist ja sadanud ise mingi kuuri katusele. väidetavalt jalad murdnud. ja kui esimesed inimesed kohale saabusid, siis olevat seal kuuri katusel istunud ja suitsu teinud. mingi jutt räägib, et lennuk olla niimoodi maha prantsatanud, et ühe aiapidaja lampkasti sisu olla teise aiapidaja kasvuhoone ühtlase sitakihiga katnud.

skrjabin genfis

modernistlik helilooja aleksander skrjabin elas mõnda aega genfis. ta kippus end ühtelugu jumalaks pidama. selle tõestamiseks läks ta genfi järvele kõndima. oleks äärepealt ära uppunud aga õnneks kohalikud kalurid päästsid ta. kui ta keset järve seal kaluripaadis natuke toibus, siis tõusis ta paadis püsti ja hakkas kaluritele jutlust pidama.

Tuesday, May 28, 2019

koidula kiharast ja selgroolülist

arvestades seda, et pärnu on eesti ajakirjanduse häll ja tegelikult oli omamoodi juhus, et jannsen tegi esimese laulupeo tartus (ja mitte pärnus - sellisel juhul oleks laulu- ja mänguselts vanemuine asutatud pärnus ning eesti esimene laulupidu oleks toimunud karja tänava alguses praeguses vanas pargis). omamoodi hale on see, kuidas tartlased on oma emajõeäärse ära rikkunud sellega, et võtsid sajakroonise pealt täiskasvanud koidula lokkisjuukselise pea ning panid selle ühe jalaga lapse külge. see oleks justkui mingi püüd tõestada, et koidulal, ta lapsepõlvel ja aiaäärsel tänaval oleks midagi tartuga pistmist. nii suurt ebakindlust ja magedat enesetõestamise katset ei oleks tartult oodanud.
ok, tagasi pärnu juurde - silmas pidades ka seda, et pärnu oli 19. sajandil igas mõttes vaimuelu keskus, ja et ilma jannseni ja koidulata oleks eestlase identiteedist pooled asjad puudu. siis tuleb minu pärnu raamatusse kirja panna ka peatükk koidula kiharatest ja selgroolülist.
teatavasti maeti koidula peterburi oma abikaasa kõrvale 1886. aastal.
1940. aastal oli kaarel ird selle haua peterburi saksa surnuaialt leidnud aga siis tuli sõda ja blokaadi ajal pommitati pool linna koos surnuaedadega vaibaks.
henno sepp oli 1945-46 peterburis tööpataljonis ning sattus lugema ajakirja sõjasarv, kus meenutati, et koidula on maetud peterburi. kuna see saksa luteriusu surnuaed oli sealsamas, siis hakkasid nad kamraadidega surnuaeda läbi kammima. nagu ta ise ütles, oli surnuaed justkui buldooseriga laiali lükatud. väidetavalt otsisid nad seda hauda kahesajakesi. ning siis puhkama istudes nägi henno sepp hauakivi, millel oli kiri "dr michelson".
lahtikaevamiseks tuli kohale eestist suur delegatsioon - juhan smuul, debora vaarandi, evald okas, mart raud jne. kohal oli ka kolm arsti. henno sepp usub end mäletavat, et lahtikaevamisel näppas üks arst koidula sõrmest sõrmuse endale.
kuna lahtikaevamist alustati kuue paiku õhtul, siis valmis jõuti alles kell kaks öösel. lepiti kokku, et hommikul tullakse tagasi ja aetakse haud kinni. kui henno sepp hommikul tagasi jõudis, siis oli haud juba kinni aetud. küll aga leidis ta sealt kirstu kõrvalt maast koidula selgroolüli. henno sepp võttis selle endaga kaasa.
koidula ümbermatmine ja eestissetoomine oli tõeline suursündmus. terve estonia esine oli rahvast täis. terve eesti rääkis sellest.
samal ajal oli lagle pareki ema elsbet parek saanud pärnus koidula muuseumi juhatajaks. muuseum ise oli asutatud just aasta tagasi ning igasugu eksponaate oli hädasti vaja. olgu öeldud, et see koidula kodumaja ehk siis koolimaja, kus jannsen õpetaja oli olnud, pääses napilt sõja lõpus 1944. aasta ülejõe põlengust (enn säde kirjutab sellest oma raamatus "kadri katariina" täpsemalt).
nii et koidula muuseum oli värske ja võitles endale välja kohta päikese all. elsbet pareki mälestusteraamatus on see täpsemalt kirjas aga igal juhul tekkis tal kas omal algatusel või kellegi teise õhutamisel kindel plaan minna tallinna koidula ümbermatmise tseremooniale ning lõigata muuseumi jaoks üks kihar koidula juustest. ning mul on nüüd jälle see koht raamatust ununenud, et kas tal see õnnestu või mitte. kui ma aga ise mõned aastad tagasi koidula muuseumis käisin ja küsisin seda kiharat näha, siis vaatas muuseumitädi mind kui poolemeelset. nii et kiharaga võis minna nii aga ka naa.
küll aga tuli henno sepp lõpuks siberist tagasi ja tal oli endiselt koidula selgroolüli alles. ta pakkis selle paberi sisse ja viis pärnu muuseumisse omar volmeri kätte. omar volmer ei osanud sellega tükk aega midagi peale hakata ja mattis siis lõpuks muuseumi hoovi.
olgu nüüd täpsustatud, et muuseum asus siis aia tn 4 (kui nii võtta, siis endise endla teatri kõrval kohe). 2018. aastal hakati vana muuseumi maja peale ehitama ärimaja ning esimesele korrusele pidi tehtama iiri pubi.

Monday, May 27, 2019

lev tolstoi pildi pihta sülitamisest

vajalikke fakte mälumängijatele: 1910. aasta talvel korraldas populaarne pühamees iliodor (kodanikunimega sergei trufanov) oma asutatud kirikus tsaritsõnis (vahepealne stalingrad, nüüdne volgograd) jumalateenistuse, mille osa oli lev tolstoi pildi pihta sülitamine.

ernst tolleri baieri nõukogude vabariik

6. aprillil 1919 kuulutasid baieri kommnistid eesotsas näitekirjaniku ning IMS veterani ernst tolleriga välja baieri nõukogude vabariigi. vabariik jõudis kesta kuus päeva aga nende päevade jooksul jõuti teha palju:
- ernst tolleri valitsus andis käsu baieri punaarmeele julmalt maha suruda kõik kontrrevolutsiooniline tegevus. baieri punaarmeed aga ei olnud olemas.
- valitsus kuulutas sõja würtembergile ja šveitsile, sest need keeldusid laenutamast baieri valitsusele 60 autot
- valitsus saatis telegrammi nii leninile kui ka paavstile, et eelmine baieri minister-president hoffmann on põgenenud bambergi ning kaasa võtnud ministeeriumi kempsu võtme
- valitsus teatas, et müncheni ülikool on nüüdsest peale avatud kõigile õppuritele, välja arvatud neile, kes tahavad õppida ajalugu. sest ajalugu on kodanlik õppeaine ja oht tsivilisatsioonile
- ühtlasi kuulutati välja, et raha on nüüdsest kõigile tasuta
- ametisse jõuti panna ka üks endine kelner kaitseministriks, endine murdvaras politseipresidendiks nign transpordiministriks mees, kes oli natuke töötanud raudteeliiprite hooldajana

Monday, May 20, 2019

vene siseministeeriumi arhiiv

julgeolekutöötaja rashid nurgalijev (rahvuselt kasahh) oli vene siseminister aastatel 2002-2012. 2011. aastal andis ta välja käskkirja nr 1001 siseministeeriumi arhiivide kasutuse kohta. „aдминистративный регламент ... по выдаче архивных справокˮ
vastavalt reglemendile võimaldatakse inimesele juurdepääs arhiivi ainult siis, kui ta esitab põhjalikud andmed otsitava kohta.

tautoloogiline oksüümoron

on tore tähele panna, et jõelähtme vallas asutati kodanikualgatuslik organisatsioon nimega "mittetulundusühing kodanikualgatuse selts"

Thursday, May 16, 2019

veel üks peatükk minu pärnu raamatusse ehk kuidas on väikekodanlik ühteaegu rebel

piret tali käsitleb oma raamatus väga kenasti sügisese moosikeetmise ja väikekodanlikkuse seost. on tõesti paradoksaalne, et pärnakad on väikekodanlikud ja ühteaegu ka uhked selle üle. see moment vajakski pisut edasiarendamist.
mängu tuleb taas nõukogude okupatsioon ja pidev vastupanu punavõimudele.
loomulikult ajas nõukogude okupatsioon kõigil pussu risti. eriti väikekodanlastel ja eriti pärnu väikekodanlastel. milline on aga väikekodanlik viis okupatsioonile vastu astuda? ilmselt mitte plakatitega tänaval vehkida. ja ilmselt mitte minna ka oma vastupanuga nii kineetiliseks, et pärast vanglasse või siberisse satud. väikekodanlik viis olla rebel ja impeeriumi lammutaja, on kõikide takistuste kiuste hoida kinni omale armsast elustiilist. selline lähenemine on tõhusam kui esmapilgul tundub. aga mis asja veel rajumaks teeb: siinkohal tulid pärnakatele appi inimesed ootamatust kohast - moskvast!
asi oli selles, et eesti oli nõukogude lääs ja puhkus pärnus oli teatud moskva ringkondades väga kõrges hinnas. tulles pärnusse puhkama sai ühtaegu läänt nuusutada, tunda end elitaarsena ning samas ka puhata sellest nõukogude hallist igapäevasest mögast. ning samas ka soetada defitsiitseid kaupu - kuna moskvas oli puudus nii alumiiniumplekist piimamannergutest, kui ka kohupiimast, siis tavaliselt lahkusid moskva suvitajad pärnust piimamannergutega, mis olid kohupiimapakke täis laotud.
ehkki nõukogude võim tegi moskvast pärnusse reisimise üsna raskeks, vooris iga suvi moskvast pärnusse tuhandete kaupa intelligente. väidetavalt olid need enamasti moskva juudid. kõigepealt tulid nad rongiga tallinnasse ja siis sealt bussiga pärnusse. bussipileteid aga ei jätkunud ja nii seisid nad tallinn-pärnu reisi kestel bussi vahekäigus püsti. ja kui nad pärnusse jõudsid, siis ega kellelgi ei olnud majutust valmis vaadatud. nad hakkasid ranna piirkonnas mööda maju käima, ustele ja akendele koputama, et kas "kvartira zdajotsja?" pärnakad panid juba kevadel varakult oma akendele ja ustele sildid üles, et kas kvartira zdajotsja või kvartira ne zdajotsja.
mu sõber a.t. pani oma korteri uksele tammsaare puisteel selle sildi ja keeldus seda ka iseseisvuse saabudes maha võtmast. nii võis seda tugevat statementi lugeda ka laari, vähi, kallase ja partsu valitsuse ajal: "kvartira ne zdajotsja".
aga eks enamus pärnakaid muidugi üüris oma korterid moskvalastele välja ja läks ise suvilatesse elama. üks asi oli see, et papp sahises kinnisvara üürimisest mugavalt sisse. aga laiemas plaanis oli tegemist vabamajanduse viljelemisega ehk kommunistidele keskmise sõrme näitamisega.
moskvalased tulid pärnusse ju laiendatud perekondadena, vanaemad-vanaisad, emad-isad ja lapsekari. nad olid väga professionaalsed suvitajad. hommikul suundusid nad kindlaid marsruute pidi randa ja õhtul tagasi. juba hommikul minnes olid nad täisvarustuses - suvekübarad peas, maikad seljas, kotid termoste ja võileibadega kaasas ning ujumisrõngad ümber kere. minu kodu oli kanali tänava ääres ja mäletatavasti oli kanali tänav üks nendest pulseerivatest ja pulbitsevatest rannatrassidest.
meil endil olid ka moskva suvitajad - kunstnikud igor ja angelina, nende tütar vera ning vera poeg serjozha. kuna vera oli üksikema, siis oli tal igal suvel erinev mees kaasas. kusjuures meie nende käest raha ei võtnudki. me hoopis käisime neil omakorda moskvas külas.
ja siin me nüüd siis oleme. nõukogude kord on kokku kukkunud. pole enam halba haisugi sellest järel. pärnakad tuterdavad lühkarite väel oma pügatud murude peal ringi, grillivad liha ja valivad kataloogist uut aiamööblit.

Monday, May 13, 2019

see suusalugu on ka jäänud pärnu raamatust välja

nii kiiresti kipuvad ununema tähtsad asjad. võib küll väita, et suusad on mingi episoodiline nähtus pärnu ajaloos aga kui lähemalt järgi möelda, siis ega ikka ei ole küll. nagu art leete oma raaamtus kirjutab, siis suusad ongi soomeugri. võib kuidagi ka nii olla, et meil on väike kramp oma aulise suusaajaloo käsitlemisel mati alaveri tõttu. aga teisalt, kui me oleme suur suusarahvas, siis on ju statistiliselt normaalne, et igasugu pärdikuid välja imbub.
et seda soomeugri ürgset momenti paremini seletada, siis tuleks tsiteerida giovanni de plano carpinit, kes kirjutas kusagilt siberist 13. sajandil paavstile, et talle on "tõe pähe räägitud, et leiti mõned koletised, kellel oli inimese välimus, kuid neil oli ainult üks terve käsi. ja see oli keset rinda. ja neil oli üks jalg. ning nad tulistasid kahekesi ühest vibust. nad jooksid nii kiiresti, et hobused ei suutnud neid kätte saada, sest nad liuglesid ühel jalal. aga kui nad sellisest kõndimisest väsisid, siis liikusid käe ning jalaga, rõngana veeredes. aga kui nad sel viisil liikudes väsisid, siis jooksid taas endisel moel.”
hoolimata sellest 13. sajandi üleskirjutusest, ütlevad allikad, et pärnus alustati tööstusliku suusatootmisega alles 1939. aastal. suuski hakkas tootma laevatehas, mille nimi oli "lennuk". ka praegu on samas kohas, seal raeküla kalmistu taga, saeveski nimega "lennuk". 
väikese kõrvalepõikena seoses lennuki saeveskiga - kui keegi juhtub oma lähedasi matma tööpäevadel raeküla kalmistule, siis saadavad matuserongkäiku saeketaste vingumise hääled. ka see on väga olemuslik pärnule ja soomeugrilastele. et ka matuste ajal tehakse sealsamas kõrval roppu moodi tööd ja valmistatakse (kujundlikult kõneldes) uusi suuski.
kui venelased talvesõjas lakki said, siis nad andsid pärnu suusatehasele korralduse hakata sõjaväe jaoks suuski valmistama. tahtsid, et nende sõdurid suusataksid samahästi nagu soomlased. see on nüüd siis mälumängusõbrale oluline teadmine - jah, pärnus on asunud järelikult sõjatööstus.
pärast teist ilmasõda liikus suusatootmine metsamajandisse ja hiljem 1968. aastal viisnurka. siis tekkiski visu suusavabrik. visu - see tähendabki: viisnurga suusad. 
oluline isik kogu selle suusatootmine käimapanemisel oli minu vanatädi abikaasa, poola päritolu juut, josif vaitsenberg (maetud sinnasamma suusatootmise hälli, saekaatri nimega "lennuk" juurde). just tema käe all sai alguse toomas matvere (marko matvere isa) karjäär, kes sai hiljem ka suusavabriku direktoriks. koos nad töötasid 1971. aastal välja patendi "Способ изготовления канта и нижней пластины лыжи".
me kõik mäletame ja kirume nõukaaegseid kuke-klambreid. kirusime, aga samal ajal muudkui suusatasime. põhilised rajad olid raeküla metsas ja mere ääres. tegelikult oli suusaradu kõik kohad täis - ka jalgpallistaadionitele tehti suusarajad. ja tammsaare tänava äärde jne.
koolilapsed pidid oma kehalise tunnid talvel tegema raeküla metsas. sinna tuli sõita buss number 40-ga aga vanaemal tuli lasta õmmelda suusaotstele riidest kott, et nendega bussis teistele reisijatele mitte silma torgata. päevasel ajal olid kõik pärnu tänavad täis karupükstes lapsi, kes suundusid suusatama või tulid suusatamast, suusad õlal. 
poest oli saada muidugi mingeid puusuuski. aga tänu kontaktidele suusavabrikus said mõned endale ka nn eksport-variandi, millele oli midagi inglisekeelset peale kirjutatud. näiteks ühed kaheksakümnendate pool-plastsuusad olid "visu extra". 
nõukaaegne linnakodanike kõige tähtsam võistlus oli sindi maraton. no ta ei olnud mingi maraton. heal juhul oli mingi 10 km pikk. suusarada rajati üle maantee. ma mäletan, et tagumise otsa suusatajate jaoks oli see juba ära retsitud ning asfalt oli juba suhteliselt paljas. see, et suuskadega vahepeal mööda asfalti tuli kooserdada ja et saabas kukeklambrist ühtelugu välja hüppas, oli vähetähtis. tähtis oli suusatamine. see oli nagu väike laulupidu, vastupanu okupatsioonile, meie soomeugri ürgse olemuse ja igikestvuse manifestatsioon. 
ühtpidi annab see suusajutt mõtteainet sel teemal, et pärnu oleks justkui välja surnud talvel või midagi taolist. teisalt aga meenub mulle, et 1987. aasta suvel pani seesama suusavabriku direktori poeg marko matvere koos oma klassivendadega selga kampsunid, pähe suusamütisd, jalga karupüksid ning suusatasid pärnu rannas päevitajate vahel ringi.
kui me olime end vabaks suusatanud, siis hakkas suusavabrik buumima erilisel moel. see osutus maailma kõige suuremaks murdmaasuuskade tootjaks. allhanget tehti atomicule, karhule, järvisele, peltosele. 25% maailma murdmaasuuskadest toodeti pärnus. 2004. aastaks aga käis see hoog maha. vabrik pandi kinni. 260 inimest koondati.
ja ei läinudki palju aega mööda, kui kohalikud poliitikud hakkasid rääkima juttu, et pärnu on talvel välja surnud ja et hädasti oleks vaja head mõtet, millega talvel inimesi pärnusse meelitada.

Thursday, May 9, 2019

kapten stephen alley salajasest elust

kapten stephen alley (1876-1969) oli hariduse poolest insener aga põhietegevuselt briti spioon venemaal. muuhulgas planeeris ta keisriperekonna päästmist jekaterinburgist ipatjevi majast. no selle asjaga läks nii, et kui veel oli võimalik keisrit päästa, siis oli briti valitsus kõhklev ja kui briti valitsus hingjõu tagasi sai, siis oli juba hilja keisrit päästa. seega siis kapten alley ainult planeeris keisri päästmist aga seda plaani ei hakatud kunagi ellu viima.
oma töö tõttu oli ta seotud elu lõpuni vaikimisvandega ega rääkinud oma asjadest tõesti mitte kellelegi. tema naise sõnul oli ta "suur vaikija".
oma naisele beatricele ütles kapten alley, et; "mõnikord lähen ma ära üheks ööks, mõnikord aastaks ja ma ei saa sulle öelda, kus ma viibin. kuid ma töötan kroonile".
naine ei uskunud sellest mitte sõnagi. ta arvas alati, et kapten alley käis tegelikult pummeldamas.

Friday, May 3, 2019

ah et mis veel piret talil kirjutamata jäi?

kuldne kodu ehk peaaegu nagu välismaal

ma olen varasemalt kirjutanud nõukogude korra õõnestamisest pärnu moodi ehk funkarhitektuuri kaudu.

seitsmekümnendatel ehitati ehitajate teele kuldne kodu. niinimetatud vana ja uus maja. mõlemal majal oli esimesel korrusel maja läbivalt 700 meetri pikkune koridor. pikk ja lai nagu tänav. planeeritud oli nende kahe maja vahele ühenduseks ehitada üks pilvelõhkuja. nõukaaeg sai enne otsa paraku ja pilvelõhkuja jäi ehitamata.

maja ehitati monoliitbetoonist. maja ette pandi leonhard lapini kujundid, mida nimetatakse arhitektoonideks. maja ette ehitati ka funkstiilis garaažid ning minumeelest olid need koguni kahekorruselised.

majast üle tee oli kek-i kontorihooned, mis olid ka ehitatud neofungis. olgu teistega, kuidas on, aga mina vaatasin neid asju (eriti leonhard lapini arhitektoone) nagu lehm aiaväravat ja hakkasin tasapisi taipama, et teistsugune maailm on võimalik. aitäh, leonhard!

korterid kuldses kodus olid avatud planeeringuga. ning need korterid olid harjumatult suured. ning siis veel kasutati mingi asja kohta sõna "aatrium", mille tähendust me vaevu aimasime.

loomulikult sai sinna kortereid vaid eliit. aga eliidi lapsed pidid ju teadupärast käima esimeses keskkoolis, mis asus absoluutselt teiselpool linna. nii kulutasid need lapsed buss nr 17 ootamisele ja sõitmisele iga päev mitu tundi aega.

eliidi asumine kuldses kodus tähendas ka seda, et seal elasid kõige ilusamad tüdrukud. kuna see maja oli nii suur, siis seal elas palju tüdrukuid. ses mõttes, et kui kedagi kodus polnud, siis võisid jõlkuda järgimse ukse taha ja anda järgmisele kella. ja pärast võis jälle esimese juurde tagasi tulla. kui targemat ettekäänet ei olnud, siis võis öelda, et bussini on veel niipalju aega, et ma mõtlesin läbi astuda.

tõsi on ka see, et ma laenasin ühelt kuldse kodu tüdrukult umbes aastal 1990 chagali eluloo (no ilmselt kasutasin raamatulaenutamist ettekäändena, et teda külastada ja pärast uuesti külastada). see on mul siiamaani tagastamata.

aga siit algab juba järgmine peatükk ehk põhikooli lõpupidu

nagu nendest leonhard lapini röögatustest ja kahekordsest garaažist veel vähe oleks, oli kuldsel kodul ka katuseterrass. neljandal korrusel oli mingi pesukuivatamise ruum ning sealt sai edasi minna katuse peale. seal tähistasime oma põhikooli lõpetamist 1989. aastal, sest ka klassiõde s.m. elas kuldses kodus.

see oli varane juuni aga imeliselt soe. klassivennad olid muretsenud seljakotid õlut täis. tüdrukute soovidest ja plaanidest väga aru ei saanud. igatahes keskemdusime meie õllejoomisele. ilmselt me siis kuidagi ei vastanud tüdrukute ootustele, sest ühel hetkel teatas klassivend s.u., et üks klassiõde nutab ja oksendab.

rekordilised 18 pudelit õlut jõi ära klassivend s.v. sel ajal oli millegipärast kombeks, et võeti tühjad õllepudelid endaga pärast kaasa. seega, kui me olime umbes kell kolm asutamas end minema, siis kõndisime jala läbi terve linna üle vana silla koju tagasi. s.v.-l kõlksusid seljakotis pudelid terve tee. praegu vaatan kaardi pealt, et 7 km oli see tee pikk tal.

oli jutuks, et läheme veel kõik muuli lõppu aga ilmselt ei läinud. meil klassivend r.v.-ga oli teine plaan. selline varjatum plaan. nimelt pidas oma lõpupidu ka c-klass. seal klassis aga oli üks tütarlaps m.m., kellest ainuüksi mõtlemine meid luksuma ja higistama pani.

c-klassi pidu oli aga tammistes ja sinna startis buss nr 16 alles kell 5.45. läksimegi siis klassivend r.v.-ga korraks minu juurde. kohtusime seal minu isaga, kes oli just ärganud. ta suhtus täiesti mõistvalt meie plaani minna kell 6 hommikul tammistesse täiesti võõraste inimeste suvilasse. istusime korraks maha ja siis läksime bussi peale. kui tammistesse jõudsime, siis c-klass oli just oma peo lõpetanud ning hakkas sama bussiga tagasi linna tulema.

nii et selles mõttes elasime taaskord läbi seda nõukogude noorte ülearususe tunnet. kusagile minna ei õnnestu ja keegi meid ei taha. viktor tsoi sõnastas seda tunnet, et "vremja jest a deneg net, i v gosti nekuda poidti". üritasime halva mängu juures head nägu teha, loomulikult. sõitsime siis sama bussiga tagasi linna, olime mööda linna tampimisest rampväsinud ja kobisime koju magama. järjekordne pärnu suvi oli alanud.