endine soomusrongiväelane karl parts oli suurt kasvu mees. oskar luts aga oli väike kribal mees. nad käisid ühtelugu koos joomas ja teatud seisundis jõudis partsul kätte hetk, kus ta relva haaras ja kõrtsus lakke paugutama hakkas. selle peale jooksid kõik teised külastajad arvet maksmata minema. lutsule olevat ka see paugutamine hirmsasti meeldinud. ja tavaliselt nad ise ka seejärel arvet ei maksnud. olukorra klattimise koht oli linnapea aleksander tõnissoni juures, kes oli ometi ju partsu relvavend. ja siis see vestlus olevat näinud välja nii:
tõnisson: aasta jooksul olen linna arvel kinni maksnud juba hulga kroonlühtreid ja seinapragusid. ja ikka veel lisandub neile uusi
parts: aga lutsu pintsaku oled linna pandimajast välja ostnud ilma moraali lugemata.
tõnisson: luts on tartu linna kodanik. sina aga oled jõgeva juures taluperemees. jõgeval on ju ka kõrts olemas?
parts: oma sõpra sõidan tartu külastama. jõgevale tema ei sõida. austan oma sõpra.
linnapea: aga ehk austaksid ka linna kassat?
parts: no kui sa ei anna, sõidan tallinna laidoneri juurde. tema ikka annab.
linnapea: selleks saad jalamaid sõiduraha. pauguta ka pealinnas lutsu terviseks. tartu kõrtsmikud kurdavad juba külastajate vähesuse üle ja need jooksevad teid mõlemaid nähes restoranidest arveid õiendamata välja. politseiprefekt käib sama tihti kui teiegi minu juures, ainult alati pärast teie külaskäiku. tal on väga täpne ülevaade puruks kõmmutatud kroonlühtrite kohta. kas sina ka mäletad omi tabamusi? sõida aga pealegi tallinna. kuldlõvis oleks sul tegemist rohkem kui üheski tartu kõrtsis. ja tallinna linnapea on ju kindral soots!
parts: ei selle mehe juurde ma ei lähe. see on terve sõja aja staabis istunud ja rindemehe sisse ta ei näe. sina aga olid vabadussõjas minu ülemus. andsin soomusrongilt alati tuld sinna, kuhu sa röökisid. sa ikka mõistad mind paremini.
No comments:
Post a Comment