otto strandmani toomisest rahvale lähemale

otto strandmani traagika seisneb selles, et ta tegeles nii hullupööra eesti vabariigi ülesehitamisega ning tal ei olnud aega pikkade teoretiseerivate essede ja raamatute kirjutamiseks. seega oleks nagu tema pärand nibinnabin unustesehõlma vajumas. pätsist ja tõnissonist on küll räägitud, nüüd tuleb rääkida strandmanist.

esimene punkt. kui 15. novembril 1917 toimus toompea lossi valges saalis maapäeva kogunemine, siis seda juhtis otto strandman. ning kuna strandman teadis, et punased töölised tungivad kohe-kohe lossi, siis koputas ta esimese 25 minuti jooksul ära kõik tähtsamad otsused. kohal oli 48 saadikut. kõige tähtsam otsus oli, et maanõukogu on kõrgeim võim kuni demokraatlikult valitus asutava kogu kokkukutsumiseni ning asutav kogu otsustaks siis eesti riigi riikliku seisundi. kuna töölistel oli hais ninas, siis lossi platsil kogunes "mürav mass", kes lõpuks ka valgesse saali sisse murdis. kui nad olid aga sisse murdnud, siis olid otsused juba tehtud. küll aga läks lossi platsil kakluseks, kus sai tööliste käest peksa ka viktor kingissepp. viktor kingissepp aga päästis peksmisest omakorda jaan teemanti, kes olevat suurest tänutundest kingisseppa kallistanud ja suudelnud. strandmanil õnnestus minema hiilida nii, et ta peksa ei saanud.

teine punkt. strandmani iseloom ei olnud väga sõbralik. ta ei suhtunud paljudesse inimestesse hästi. näiteks tõnissoni kohta oli tal üksainus sõna "kaabakas!" tegelikult oli ka nii, et strandmani juuresolekul ei tohtinud tõnissoni nime nimetada.

kolmas punkt. kui jutuks oli üleminek margalt kroonile, siis oli otto strandman parasjagu rahandusminister. ta pidas riigikogu eest pika kõne kõikidest argumentidest, mis räägivad selle kasuks, et järgmise rahaühiku nimi peaks olema frank. poole kõne pealt ütles ta aga, et need on kõik lollid argumendid ja rahaühikuks peab saama kroon.

neljas punkt. hetkel võibolla arusaamatu aga kahekümnendatel oli narva jõele tammi ehitamine suur teema. otto strandman pidas ka sel teemal riigikodus tuliseid ettekandeid. muuhulgas pidas korduvalt vajalikuks rõhutada kui loll on einbund.

viies punkt. kui strandman oli suursaadik pariisis, siis tegeles ta seal kõigepealt saatkonnahoone ostmisega. olevat vaadanud kokku 50 maja. ning kui maja oli lõpuks ostetud, siis juhtis isiklikult renoveerimistõid. ta muutis renoveerimisprojekti nii tihti, et prantsuse ehitusfirma kaebas ta kohtusse.

kuues punkt. 1939 tahtis strandman liikuda pariisist haagi ja olevat kaotanud kogu huvi pariisi saatkonna töö vastu. samal ajal tabasid teda tihedad ninaverejooksud. mis muidugi ei ole naljakas.