- kronoloogilises mõttes tuleks alustada psaikorokki mängivast bielefeldi ansamblist. nad tegid vaid kaks albumit ("revelations" ja "thoughts"). kõrva jääb ennastunustav orelikräunutamine. aga no kui sa oled selline kuuekümnendate saksa liitvabariigi nooruk nimega werner monka, siis on see täitsa arusaadav.
- ära mainida võib ka argentiina bändi. nad teevad teatavaid tempokaid elektroonilisi vikerviise. marcelo moura vokaal on liiga sametine.
- muidugi minu üks favoriit, mida ma juba 30 aastat tagasi kuulasin. brightonist pärit bänd. briti trash metali pioneer. nende esimene album "pray for war" on ikka uskumatult pekkis saundi ja vokaaliga. rääkimata tekstidest. hilisematel plaatidel on nad sama kompromissitud aga siis juba rafineeritumad.
- siis veel dorseti maakonnast veendunud taimetoitlastest, patsifistidest ja anarhistidest koosnev punkbänd. vanemas eas on mingi küpsus sisse tulnud, kl näiteks albumit "virulence"
- philadelphiast tuleb üks tänavapungi bänd. laulja nimi ongi mike virus.
- moskva lähedalt tuleb vene tantsutümpsu bänd. nad laulavad armastuse viirusest ja et peale kallistamise pole midagi vaja. viib mõtted viina ja räim tomatis peale.
- norras tegid ühed tüübid sellist uinutavat avangardmetalli. nad hoidsid kogu aeg põhimõttekindlalt sama joont, kl näiteks nende esimene album "carheart" ja viimane album "investigator". maailm ei saanudki nendest aru ja nad läksid 2018 aastal laiali.
