pariisi sündroom

tegelikult on pariisi sündroom väga loogiline asi. kõige rohkem pidi see tabama jaapanlasi. nii et jaapani saatkond prantsusmaal on avanud pariisi sündroomi all kannatavatele jaapanlastele kriisiliini.

asi on selles, et jaapanlased või siis kes iganes krutivad enda ootusi pariisi osas üles. eiffeli torn, mont-martre, notre-dame, louvre, champs-elysees, jarden de luxebourg, moulin rouge ja nii edasi.

ja siis saabuvad nad kohale.

- rahvas käratseb
- pariislased ülbitsevad
- metroojaamad on räpased
- kelnerid on ebaviisakad
- bulvaritel tõugeldakse
- tekib tunne, et sind jälitatakse
- tekib peapööritus, higistamine ja südamekloppimine
- reaalsus muutub ähmaseks
- isiksus lahustub

on loomulikult need füüsilised vaegused. ning sellele lisandub siis vandumine, et pariisi nad küll enam kunagi tagasi ei tule.

liblikagenitaalia ja josef k

nabokov oli teatavasti suur liblikate uurija. ta arvas isegi, et kui poleks olnud kommuniste, oleks ta uurinud rahumeeli liblikaid ega oleks kuulsaks kirjanikuks saanudki.

nabokov on koguni kirja saanud teadusavastuse, mille kohaselt ei ole lõuna-ameerika siniste liblikate migratsioon toimunud mitte ühe laine, vaid viie laine kaudu. samuti olevat nabokov uurinud põhjalikult liblikate genitaale. ise olla ta kirunud, et piisab vaid nõelaga korra liblikat torgata, kui ta ära sureb. 

kui ta hakkas lugema kafka metamorfoosi, siis see ajas teda närvi. ta püüdis kafka kirjelduse kaudu aru saada, mis sorti elukaks see josef k muutus. hoolikalt kafka lauseid analüüsides jõudis ta järeldusele, et sellist põrnikat ei saa olemas olla. ning järeldas, et kafka pole suurem asi kirjanik.

victor hugo kogu olemust haarama muidugi ei hakka

aga panen kirja mõned aspektid tema vanemast east kui ta elas guernesey saarel

esimene

ükskord juhtus nii, et victor hugo seaduslik naine valmistas õhtusöögi aga lauda tuli 13 inimest. selle peale kutsuti neljateistkümnendaks üks voorimees, kelle nimi oli moore. voorimees moore ei olnud ilmselt nii rammuse toiduga harjunud ja oksendas vaibale.

teine 

seletamaks võibolla seda voorimehe okset. victor hugo oli ka vanas eas mees nagu möirapull. ta jõi söömise kõrvale hästi magusaks tehtud veini. segas hunniku mune, köögivilju ning kastet sealihaga üheks pläustiks. kõrvale sagistas homaare koost kestadega. ta väitis, et homaaride kestad aitavad seedimisele kaasa. ta näksis söekamakaid ja toppis suhu terveid apelsine. 

kolmas

victor hugo ees langesid naised nagu loogu. ja mehed ka. näiteks luuletaja adolphe pelleport (1842-1881) lõhkus ükskord victor hugol külas olles vaasi ära ja langes sellest sellisesse depressiooni, et suri ära. tõsi on muidugi ka see, et adolphe pelleporti vaimne tervis polnud kiita. ta kippus vahest mõtlema, et ta ise ongi victor hugo.

iseseisvusdeklaratsiooni pärnusse jõudmisest

eks 23 veebruaril 1918 oli olukord pinev. pärnu postimehe toimetaja jaan järve oli läinud maapäeva saadiku hugo kuusneri korterisse aruatama, et mis toimub. kui nad seal olid, ilmus korterisse üks härra. ühe kirjelduse järgi tüsedusele kalduv härra. teise kirjelduse järgi lühedase kasvuga vanemapoolne härra. tegemist oli maavalitsuse ametniku jaan soopiga, kes tuli tsikliga tallinnast. ta olevat öelnud ainult tere ja siis kummardanud ja sikutanud kalossi seest välja ühe paberilehe. see leht oligi iseseisvusdeklaratsioon.