lvivi vanamutt

lvivil on ilmselt maailmas kõige rohkem munakiviteid. ja nende ääres on lahedad kolmekordsed franzjosephiaegsed kivimajad. tõeline rännak ajas, eksole. üks hommik kell seitse läksin ma jalutama nendele tänavatele. ikka selleks, et sisse hingata seda vana galiitsia atmosfääri. ma peaaegu olin juba ajas üle kandumas aga siis juhtus järgmine lugu:
üks punnis silmadega sassis peaga vanamutt vahtis akna peal. esimesel korrusel.
kui ma temani jõudsin, küsis ta: "sigaretõ jest?"
ma vastasin: "net"
ta ütles: "zhal, a gde dostat?"
ma kehitasin õlgu ja läksin tema akna alt mööda.
tagasiteel jõudsin sama akna alla.
mulle tuli eemalt vastu krimmitatarlase moodi noormees. kui ta akna juurde jõudis, küsis talt vanamutt: "sigaretõ jest?"
krimmitatari noormees vastas: "net"
vanamutt: "zhal. a gde dostat?"
krimmitatari noormes kehitas õlgu.
aga siis jõudsin mina vanamuti akna alla.
vanamutt küsis: "sigaretõ jest"
ma vastasin: "net"
vanamutt sedastas ja küsis: "zhal. a gde dostat?"
ma kehitasin õlgu.

pildike brodski noorusest

brodski lõpetas üppimise juba 15 aastaselt. hakkas tööle. muuhulgas töötas oblasti surnukuuris lahkajana. lõikas kolpasid lahti, võttis valja sisikondasid, õmbles kehasid kinni.
suvel aga tabas leningradis paljusid lapsi surm seedehäirete tõttu. no ja kui tal ükskord olid surnud mustlaskaksikud lahti lõigatud, tuli ruumi nende isa. kui ta nägi oma lapsi lahtilõigatult hakkas ta, nuga käes, brodskit mööda surnukuuri taga ajama. tahtes teda tappa.
brodski jutustab: ma jooksin tema eest laudade vahel, millel lebasid linadega kaetud laibad. vaat see oli sürrealism, millega võrreldes jean cocteau on tatikas! lõpuks sai ta mu kätte, haaras rinnust ja ma mõistsin, et nüüd juhtub midagi hirmsat. siis haarasin ma kättesattunud kirurgihaamri ja, tehes osava liigutuse, lõin seda mustlast vastu randmeluud. ta käte haare lõtvus, ta vajus istuma ja puhkes nutma. mul aga oli väga halb olla.
parast seda läks brodski surnukuurist töölt ara.

kas mu tütrest saab tantsija?

1933. aastal avas george balanchine new yorgis balletikooli. esimene ema, kes oma lapsega sinna tuli, kysis:
will my daughter dance?
balanchine vastas:
la dance, madame, c'est une question morale.

tolstoi 80. synnipaeva puhul

1908. aastal, st tolstoi 80. eluaastal, asutas mihhail gorodetski peterburis ajalehe kopeika. ajaleht maksis ainult ühe kopika. 4-6 lehte oli mahtu, pool sellest olid pealinna uudised, rahvusvahelised sündmused, kurioosumid, kollased uudised jne ja pool sellest olid kuulutused. lehe tiraazh põrutas kohe sadadesse tuhandetesse.
kui siis sügisel tolstoi sünnipaev oli lähenemas, siis tegi ajaleht selle sündmuse tähistamiseks oma juhtkirjas järgmise ettepaneku:
poleks paha, kui kas või tolstoi kaheksakümnenda sünnipaeva auks loobuda sel pidulikul päeval sugulistest läbikäimistest aga sel moel kokku hoitud raha annetada kooperatiivse ettevõtmise arendamiseks.