Tuesday, August 25, 2015

minu rikkalikest kogemustest

järjest rohkem ja järjest õigustatumalt tunnen ma end kõrvalejäetuna. nimelt olen ma oma elu jooksul kuulnud ja näinud nii paljut. kogemustepagas on mul rikkalik. oh lastaks mul ometi seda nüüd inimestega jagada.
miks ei taha keegi kuulda minu kokkupuudetest vardo rumesseniga?
ja miks lasta mind balti keti mälestuste heietamise esirinda?
lennart merist on mul ka rääkida kaks ainulaadset lugu mida keegi ei tea.
kalev katusega sidusid meid huvid kompvekkide, täpsemalt eriti batoonikeste vastu.
oh, mart laarist on mul jutustada üks lugu, mida isegi tema ei tea.
mati undiga ristus ka ükskord minu tee. lembit sarapuud olen mitu korda näinud. isa rääkis mulle mitu lugu tehvandi endlist.
ja siis ma tean, mis ükskord pimedal sügisõhtul juhtus arnold rüütli ja edgar savisaarega kadriorus.
aga mitte ainult inimestest, vaid ka paikadest võiksin ma jutustada unikaalseid lugusid.
näiteks narva kreenholmist. või kiidjärvest ja sealsest metsavendade punkrist. sigaste külast pärnumaal. ja siis pärnu alevi I kalmistust. rääkimata pärnu rannast, olgu selleks siis naiste plaaž või apn-i tagune liivamägi. ja kauksi kadakas. ja sillamäe jäätmehoidla. ja jänesearu kivi vändramaal.
päris kindlasti olen mina ainus, kes on läbi viinud ainulaadseid majandusantropoloogilisi vaatlusi orissaares aastatel 1990-1992.
ma mäletan hästi ka ülo kiple sõnumeid tallinna vanalinnas.
appi! ma olen nii unikaalne. ma pean ennast hoidma, sest kindlasti avastatakse ühel päeval mind.

Saturday, August 22, 2015

varsti on nii nagu 38. aastal

see on nii omapärane lugu, et sellel puudub isegi igasugune kirjanduslik ja ajalooline väärtus. aga kirja tuleb panna, sest mine tea millal tulevikus vaja läheb.
kontekst on see, et kinnisvaraarendaja pro kapital tahab mingit oma arendust kalarannas ellu viia, milleks aga linn luba ei anna. küsimus on ranna ala kasutamises ja inimeste ligipääsus sellele. nüüd selleks, et kuidagi linnavalitsust survestada, kuulutas pro kapital selle ala sadamaks ja sadama puhul on lubatud ranna sulgemine inimestele. ja hakkas aia ehituseks poste püstitama kultuurikilomeetri äärde, et takistada inimeste juurdepääs.
nüüd tuleb lugu ise.
üks kodanik vaatles seda randa. nägi rannas kedagi vanameest kive vette loopimas. mööda kultuurikilomeetrit lähenes 30 aastat vana mersu.
mersust lõugas keegi vene keeles, et "mida sa bljatt seal loobid kive?! tule siia bljatt!"
vanamees tuli mersu juurde. mersust ütles mees: "kui sa neid poste puudud, siis ma kutsun politsei!"
senimaani asja vaadelnud kodanik sai vahepeal mingi ehitaja käest teada, et tegemist urmas sõõrumaa turvafirma uss patrulliga. kodanik lähenes mersule ja juhtis tähelepanu, et mehel puudub vormiriietus, auto on ilma eraldusmärkideta ja mingit töötõendit pole esitatud.
selle peale ärritus mersus olev mees: "varsti on kõik nagu 38. aastal"
kodanik palus täpsustada
mees mersust rehmas, et ta ei hakka siin praegu seletama.

Friday, August 14, 2015

tähendusrikas kujund

jung ise ja jungi uurijad räägivad arhetüüpidest. et kõikides kultuurides on ühed ja samad arhetüübid. vist kokku paarkolmkümmend tükki. ja et see kokku moodustab inimkonna kollektiivse alateadvuse.
mina räägin kujunditest. on teatud suure seletusjõuga ja tähendusest laetud kujundid. ma ei tea, palju neid on. paarkümmend ehk. kui üks kujund ette võtta, siis paneb see tahtmatult noogutama, viib pikkadesse mõtisklustesse ja maailm muutub jupivõrra selgemaks. nende kujundite kogumit aga moodustab inimtsivilisatsiooni vundamendi.
üks ja üks tähtsamaid kujundeid on barbarissi komm joodiku taskus. ma ikka aegajalt mõtlen selle kujundi peale aga paar päeva tagasi lätimaal meenutas see kujund end uuesti. seisin poe ees ja sõin oma lastega jäätist. joodik tuli poest välja. läks meist esimese hooga mööda aga siis jäi seisma. pani käe oma aukliku räpase dressipüksi tasku ja keeras ringi. tuli meie juurde ja ulatas oma pahkliku kärnas käega mu lastele kummalegi ühe lutsukommi. siis läks edasi.

Wednesday, August 12, 2015

kuidas remarque tutvus marlene dietrichiga

marlene dietrich istus veneetsias hotel de bainsi terrassil koos oma endise armukese joseph von sternmbergiga. remarque juhtus mööda jalutama. peatus ja pöördus nende poole: "kas tohin end esitleda? olen erich maria remarque". ning kuna marlene sai võlutud sellest galantsusest, millega remarque tema kätt suudles, siis palus teda endiga liituma. nad jutustasid koiduni. kui koit oli käes, siis teatas remarque: "pean teile midagi ütlema - olen impotentne"
marlene vastas: "oh kui tore!"

kolm lugu dovlatovist

1.
kord istusid dovlatov, vail ja genis new yorgis kohvikus borgia. istusid nii pikalt, et olid kogu kohviku menüü juba ära proovinud. ettekandja ei pidanud vastu ja küsis et millest ometi võib neli tundi järjest rääkida.
mehed vastasid: "gogolist".
2.
dovlatov suhtus teatavasti suure aukartusega kirjavigadesse. kord, kui ta oli noor ajalehetoimetaja, anti talle trükkipanekuks brodski luuletus kus oli rida "mogila neizvestnogo solata". dovlatov lukustas end ööseks toimetusse ja istus öö löbi selle luuletusega. ja ta ei julgenud seda viga parandada. hommikul näitas ta luuletust brodskile. brodski ühmas:"nii ongi vast parem".
olgu öeldud siinkohal, et dovlatovi lemmikkirjaviga oli "gavnokomandujushii"
3.
kui dovlatov eestis elas, siis oli ta tõeline eestlaste fänn. ta oli uhke selle üle, et teda, juudi ja armeenlanna poega, süüdistatakse eesti natsionalismis. kord oli ta eestlasest arsti juures ja arvas ta automaatselt teisitimõtlejate hulka. saanud teada, et arsti poeg on eeluurimise all, küsis ta erutunult ja vaimustunult: "kas soldatovi kohtuasi?"
"mis?" ei taibanud doktor.
"kas teie poeg võitleb eesti taassünni eest?"
"minu poeg" raius arst nimega teppe, "on spekulant ja joodik. tema pärast võin ma rahulik olla vaid siis, kui ta on trellide taga"