järjest rohkem ja järjest õigustatumalt tunnen ma end kõrvalejäetuna. nimelt olen ma oma elu jooksul kuulnud ja näinud nii paljut. kogemustepagas on mul rikkalik. oh lastaks mul ometi seda nüüd inimestega jagada.
miks ei taha keegi kuulda minu kokkupuudetest vardo rumesseniga?
ja miks lasta mind balti keti mälestuste heietamise esirinda?
lennart merist on mul ka rääkida kaks ainulaadset lugu mida keegi ei tea.
kalev katusega sidusid meid huvid kompvekkide, täpsemalt eriti batoonikeste vastu.
oh, mart laarist on mul jutustada üks lugu, mida isegi tema ei tea.
mati undiga ristus ka ükskord minu tee. lembit sarapuud olen mitu korda näinud. isa rääkis mulle mitu lugu tehvandi endlist.
ja siis ma tean, mis ükskord pimedal sügisõhtul juhtus arnold rüütli ja edgar savisaarega kadriorus.
aga mitte ainult inimestest, vaid ka paikadest võiksin ma jutustada unikaalseid lugusid.
näiteks narva kreenholmist. või kiidjärvest ja sealsest metsavendade punkrist. sigaste külast pärnumaal. ja siis pärnu alevi I kalmistust. rääkimata pärnu rannast, olgu selleks siis naiste plaaž või apn-i tagune liivamägi. ja kauksi kadakas. ja sillamäe jäätmehoidla. ja jänesearu kivi vändramaal.
päris kindlasti olen mina ainus, kes on läbi viinud ainulaadseid majandusantropoloogilisi vaatlusi orissaares aastatel 1990-1992.
ma mäletan hästi ka ülo kiple sõnumeid tallinna vanalinnas.
appi! ma olen nii unikaalne. ma pean ennast hoidma, sest kindlasti avastatakse ühel päeval mind.
No comments:
Post a Comment