saaremaa raudteede ajaloost

üldse ei mõtle tavaliselt selle peale aga saaremaa on üks raudteestatuim kant üldse. siinkohal mõned sissevaated sajandi alguse saaremaa raudteendusse.

1. sissevaade

kuigi enamasti olid raudteevaldkonna investeeringud sõjaväelised, siis tegelikult toimisid ka tsiviilotstarbelised reisid. tsiviilotstarbeks sai näiteks kuressaarest haeskasse. need rongid sõitsid aeglaselt ja vagunid olid tegelikult nagu lihtsalt suured ratastel kastid. kui tsivilist ostis reisipileti rongile, siis tegelikult istus ta tuule ja vihma käes. ja tsivilist pidi reisimiseks esitama passi.

2. sissevaade 

aga näiteks kuressaarest roomassaarde viivat liini kasutati nii sõjaväe, kui ka tsivilistide jaoks. ja kuna need rongid sõitsid nii aeglaselt. umbes 10 km tunnis, siis tegelikult oli jumala lihtne peale ronida ja maha ronida suvalises kohas. veel enam, saarlased ei viitsinud vahet teha, kas see oli parasjagu sõjaväerong või reisirong. nad ronisid neile kõigile peale. selle peale saksa ohvitserid hirmsasti kurjustasid ja lasid avaldada ajalehes teateid, et tsivilistidel on keelatud ronida sõjaväerongide peale.

3. sissevaade

samuti kippus nii olema, et kui saarlased ka tsiviilrongidega sõitsid, siis nad ei viitsinud pileteid osta. mõnedel ametnikel oli tõesti õigus tasuta sõita. aga siis võimud tegid eraldi teavitustööd, et kõik ülejäänud inimesed peaksid siiski pileteid ostma. kõik ülejäänud tegid seda mitte kuulma ja sõitsid tasuta edasi.

4. sissevaade

aga kui keegi roomassaarde tuli laevaga ja tahtis rongi peale minna, siis seal oli selline kitsas värav vahel ja ilma piletita rongi peale ei pääsenud

5. sissevaade

ühtlasi kippusid saarlased kasutama raudteejaamades kasutama saksa sõjaväelastele määratud puhkeruume. mille eest nad ka pragada said.

6. sissevaade

tihti juhtus, et rong jooksis rööbastelt maha. selleks puhuks oli vedurijuhil pikk puust hoob, millega ta rongi tagasi rööbastele kangutas. 

7. sissevaade

ja siis oli ka nii olnud, et kui rööpaid oli pöörata vaja, siis selleks oli vedurijuhi kõrval üks poiss, kes siis rongist ette jooksis ja rööpad vajalikus suunas pööras.

8. lehma vaade

üks soomlane kirjeldab hirmuga, et korraga seisis rööbastel lehm. kujutas ette kokkupõrget lehmaga. vedurijuht ei aeglustanud rongi liikumist. ja siis läks lehm ise rongi eest ära.  

gotthard von hansen liikumisest vanal eestimaal

baltisakslane gotthard von hansen on pannud tänuväärselt ühteteist kirja sellest, kuidas inimesed eestimaa kubermangus 19. sajandi keskpaigas liikusid. saame teada, et:

- ta osutab, et tegelikult 19. sajandi keskpaigas väljus tallinnast ainult kaks postiteed, üks riia suunal ja teine peterburi suunal. tartusse ega haapsallu eriti ei saanud

- peterburi poole minnes olevat loobu postijaam olnud järjekorras neljas. kõikides postijaamades oli klientide kohtlemine alandav ja ebaviisakas. postijaamades pidi olema olemas ka võimalus kaebusi kirjutada aga tavaliselt ei pakkunud postijaama pidaja sulle ei kirjavahendit ega paberit

- kõige ebaviisakam kohtlemine olevat olnud varja postijaamas

- teede kvaliteedi kohta kirjutab ta järgmist: "Eesti maanteed on emake loodus varustanud enamjaolt tugeva aluspõhjaga. Sellele vaatamata tuli paratamatult sageli teele kive puistata ning seda tehti tee keskosas. Paraku parandati teid ikka suviti ja siis ei tahtnud keegi remonditud teedel sõita. Kus võimalik, otsiti selleks, et hobuseid ja veokit kaitsta, körvalteid kraavi ja pöllu vahel, või sõideti teetammi veerel. Piinatud reisija võtab aga sel puhul tundideks sedavörd viltuse asendi, et ei tema porn, maks ega neerud või end sugugi hästi tunda. Löpuks jouab ta postini, mis võobatud värvidega, aga mida enam õieti näha ei ole, ja loeb: „Tee- ja sillaehituse löpp." Jumal tänatud! Ent märtri pilk langeb kohe sealsamas kõrval olevale postile, millel on kiri "tee- ja sillaehituse algus".

- talvise aja kohta kirjutab ta: Talvise reisi lustakate ebamugavuste juurde kuulus vaieldamatult kummuli paiskumine. Tavapärased reisikibitkad* olid sedavord geniaalse konstruktsiooniga, et hakkasid juba pärast monetunnist teekonda ühele poole kiiva kiskuma, mistottu seesistujad kukkusid vaatamata matemaatilistele kalkulatsioonidele ja füüsikaseadustest olenemata aeg-ajalt - kahjuks aga ebakorrapäraste ajavahemike järel - täiesti ettearvamatul hetkel külili.

- ta luges kokku, et ühel oma talvisel reisil, kukkus kibitka neliteist korda külili

- ükskord sõitis ta talvel läbi kolga metsa kahala poole, oli olnud kuuvalge öö. teenija fritz oli kaasas. nad jäid kõik magama, sealhulgas saani juhtinud postipoiss. ainult hobune ei maganud vaid tiksus vaikselt edasi. gotthard istus nahkpadja peal ning tal ei olnud küljetoetus. ühel hetkel sirutas ta läbi une end oma nahkpadjal ja kukkus üle ääre lumme. ta hakkas karjuma, et pidage kinni. nii teenija fritz kui postipoiss magasid nii kõvasti, et ei ärgenud. ja läbi lume ei jaksanud gotthard saanile järgi joosta. kuulis vaid aisakellade heli kaugenemas. hoidis siis oma nahkpatja kaenlas ja rassis kaks tundi üksinda pimedas metsas paksus lumes. kuni kuulis uuesti aisakella häält lähenemas. saan oli kahalasse jõudnud. fritz ärkas üles ja avastas, et peremees on puudu. postisulane täielikus shokis, et algul oli kaks inimest ja nüüd üks. keeras saani ringi ja tulid gotthardit otsima.

- tallinnas valgustati tänavaid sel ajal nööri otsas rippuvate õlilampidega. õhtuti sidus linnavaht nööri lahti, lasi laterna alla, pani õlilambi põlema ning sikutas ta siis uuesti üles. poisikestel oli kombeks siis salaja tema kannul tulla, need lambid lahti siduda ning poole võrra alla lasta. just niipalju, et inimesed tänaval kõndida ei saaks vaid lööksid oma pea alatasa vastu lampe ära.

- linna heli olla aga olnud tuulelippude kääksumine. igal maja harjal oli mingi metallvarda otsas olev plekist tuulelipp. need kõik olid vanad ja vildakad. ning tuule käes igaüks kääksus erineva häälega.

- vanalinna tänavatega oli nii olnud, et siledamad kivid olid ainult tee keskel. tee äärtes olnud sillutiskivid olid talumatult teravad.

laulvad natsid genova sadamas

katoliku kirik teatavasti manööverdas teise ilmasõja vahel ja püüdis mitte hitleriga tülli minna. kui sõda läbi sai, siis sai ilmsiks, et kommunistid kavatsevad katoliku kiriku surnuks kägistada. seetõttu võttis kirik endised natsid oma hoole alla, sest võitluses kommunistide vastu oli iga okas vajalik. muuhulgas aitas katoliku kirik natsidel euroopast põgeneda. 

kui ükskord oli üks laevatäis natse valmis pandud genova sadamas, et neid argentiinasse sõidutada ja laev lahkuski sadamast, siis kogunesid laeval olnud 110 natsi (/väidetavat punase risti abitöötajat) laevasillale ja hakkasid horst wesseli laulu laulma. kõik sadamas olijad kuulsid seda.

seejärel läks laev katki ja pidi sadamasse naasma. kuna itaalia karabinjeerid olid ka seda kõike kuulnud ja näinud, siis ei jäänud neil muud üle, kui need 110 laulvat natsi sadamas vahistada.

kuidas mind reedeti

tulin läbi vanalinna kontorisse tööle ja mõtlesin.

me olime f-ga teismelistena kalkarid pärnu linnas. võimuvastased, pesemata, allumatud, viljelesime kontrakultuuri, raputasime nii väikekodanlasi ja kommuniste. 

nüüd seebitab f oma vuntse. kammib oma habet. kannab disaineriprille. kannab hugo bossi riideid. laseb endast fotograafidel pildiseeriaid teha. 

miks sa mind reetsid, f? miks? ah? miks?

isemajandava otepää lugu

see oli siis kui 1987 aastal ilmus edgar savisaare, mikk titma, siim kallase ja tiit made artikkel isemajandavast eestist.  

ajakiri aja pulss käsitles neid teemasid edasi alates majanduslikust autonoomiast kuni eesti kodakondsuseni. 

siis ühtakki aastal 1989 sadas aja pulsi toimetusse sisse jaanus raidal, kelle sünninimi pidavat olema hoopis heino heinrich jürgenson. ta tahtis avaldada artikli isemajandavast otepääst.

toimetus palus siis artiklit näha. artikkel olevat tähelepanuväärne olnud kahe asja poolest. esiteks õigekirjavead. teiseks, jaanus raidalil oli plaan teha otepääle sisenemine tasuliseks ja panna linna sissesõitudele tõkkepuud. ja et linna sissesõit oleks olnud tasuline. 

mõned sissevaated nõukaaegsete rapla intelligentide sisemaa

hans treimann on oma tänuväärses memuaaride raamatus pannud kirja mõned tähised raplamaa intelligentsi eluolu ning loominguliste heitluste kohta.

näiteks tirib ta ajaloohämarusest välja sanitaararsti abi friedrich suurmaa (1901-1983) artikli "vältida sugulisi liialdusi". see oli artikkel, mida hans treimann rapla ühistöö noore ajakirjanikuna viiekümnendatel esimese tööülesandena toimetama pidi.

friedrich suurmaa oli otsustanud paralleelselt välja anda ka itaalia-eesti keele sõnastiku. ta kogus neid sõnu kaustikutesse.

tallinnas anti samal ajal välja ajakirja "abiks agitaatorile". selle toimetaja oli viktor seppel. paraku oli aga viktor seppel purjus peaga hakanud rääkima, et kõigepealt tuleb üles puua kommunist artur vader ja seejärel kommunist johannes käbin. viktor seppel pagendati selle jutu peale tallinnast raplamaale ajalehe ühistöö uueks peatoimetajaks. 

toimetaja asetäitja oli ühistöös hans mõttus (1924-2004). ta olla kirjutanud äärmiselt korrektseid artikleid, heade sissejuhatuste ja teemaarendustega. aga ta hilines nendega ühtepuhku ja nende sisu jäi arusaamatuks. ülikondi oli tal olnud ainult üks. olla olnud rapla kõige boheemlikum boheemlane. 

kui hans treimann tallinnas elas, siis elas ta suur-karja tänaval. kui keegi vabaduse väljakul joomas käis, siis tagasiteel jäi treimanni korter kõigile ette. kõik astusid läbi. evald pihol ehk piho kutil olnud selline komme, et kui ta treimannile külla tuli, siis võttis püksid jalast ja istus trussikute väel treimanni diivanile. 

lühike lugu ira külast

tambovi oblastis kirsanovi rajoonis on ira küla. 1922. lubas nõukogude võim tulla sinna elama ja töötama läänest 65 kommunismiarmastajat. nad siis töötasidki seal hullupööra, ehitasid endale elektrijaama ja saavutasid teatavat jõukustki. siis jõudis kätte aasta 1938 ja stalin küüditas nad siberisse.

katsed elada sisse pirogovi maailma

tartus on teatavasti kaks alkohoolikusõbralikku kohta - pirogovi mägi ja tasku juures jõeäärsed pingid.

tudengina elas pirogov ühes toas koos inozemtseviga. neist mõlemast said hiljem meditsiinimaailma staarid. mõlemad tegid teineteisest sõltumata 1847. aastal patsientidele eeterliku tuimestuse saatel operatsioone. aga aastal 1830 elasid nad tudengitega ühes toas. pirogov kirjutab hiljem oma mälestustes, et tal sai alati enne kuu lõppu raha otsa ja ta ei saanud enam suhkrut osta. inozemtsevi plekktoosis aga oli suhkrut. pirogov võttiski siis iga kuu lõpus salaja mõned tükid suhkrut inozemtsevi suhkrutoosist. niikaua võttis, kuni inozemtsev suhkrutoosi luku taha pani.

tegelikult enne eeterliku tuimestuse kasutuselevõttu oli pirogov selle jäik vastane. sest et tuimestatud patsiendi opereerimine võtab arstilt vastutuse ära.

pirogov käsitleb oma mälestustes ka eestlasi. eelkõige arutleb ta selle üle, et kas eestlaste nürimeelsus põhjustab nende vaesust või siis hoopis vaesus põhjustab nürimeelsust. lätlaste kohta ütleb ta vaid seda, et erinevalt eestlastest ei nimeta keegi lätlasi idiootideks. 

kuna tartus lahkamiseks surnukehi ei jätkunud, siis neid toodi riiast postiga.

enne surma palsameeris ta ise enda keha ära. tema keha püsibki mumifitseerununa vinnitsas endises višnja mõisas kiriku keldris klaaskupli all. kõigile vaatamiseks.

ükskord talvel hakkas pirogov voorimehega tartust moskvasse sõitma. voorimehe nimi oli makari. makari väitis, et ta on paarkümmend korda tartu ja moskva vahet sõitnud, et teab ja oskab kõike. täpsuse mõttes olgu kirja pandud, et pirogovil oli seljas "seest karvane poolkasukas, mida katab moskvast kaasa toodud vormisinel (hall, punase ülikooli kraega) ja jalas vildid, saanikatte all". nad hakkasid pärastlõunasel ajal tartust minema mööda emajäge ja juba väidetavalt paari tunni pärast olid peipsil. aga selleks ajaks oli pimedaks läinud. voorimees makari paarutas otse peipsile ja võttis suuna pihkva poole. jää peal olles kõlasid alatasa nagu kahuripaugud, see oli jää lõhenemine. kuni üks hetk voorimees taipas, et ees on püsti jäävall ning selle taga lahtine vesi. natukene keerutasid saaniga ringiratast, kuni üldse enam aru ei saanud, mis suunas pihkva või tartu on. voorimees jättis pirogovi saani ja lubas lähimasse külla minna "sest maa pidi siinsamas lähedal olema". pirogov jäi keset ööd koos hobusega peipsile. hirmus külm oli. samal ajal peipsi muudkui paugutas. pirogovile tundus, et läheduses on hundi silmad. kargas püsti ja jooksis ringiratast ümber saani, samal ajal kaikaga põrutades vastu saani. niimoodi vaevles pirogov neli tundi. lõpuks tuli voorimees. et ta leidis maa. maa oligi sealsamas. läksid siis tagasi maale.

selle sama retke viiendal päeval olid nad siiski jõudnud venemaale. pirogov magas saaniteki all ning ärkas selle peale, et saan seisis. ja et tema jalad olid märjaks saanud. tegi silmad lahti, tuvastas, et hobune on kaelani vees ning makari ei ole mitte kusagil. unesegasena hakkas end keerama ja kukkus ka üle saani serva kaelast saati vette. kohale jõudis makar koos kohalike külameeste, nad sikutasid hobuse ja pirogovi veest välja. võtsid pirogovi paljaks ja määrisid teda viinaga.

keisrinna friedrichi matmisest

saksa keisrinna friedrich oli keiser friedrich III abikaasa. aga samas siis briti kuninganna victoria tütar. kuna ta oli nii tugevalt britimeelne, siis soovis ta, et teda maetaks inglismaale ning et tal riideid seljas ei oleks, vaid oleks ümber keha ainult briti lipp.

kuna keisrinna friedrich oli hullult domineerinud wilhelm II üle ning talle britilikkust peale sundinud, siis wilhelm II oli oma emaga pidevas konfliktis. ning kui ema suri, siis ei matnud ta ema inglismaale. küll aga pani talle briti lipu ümber keha ja mattis potsdamisse. 

tema krahviliku kõrguse toomisest inimestele veel lähemale

mäletatavasti tegin ma ükskord väga eduka soorituse krahv lev tolstoi toomisel inimestele lähemale. selgitasin krahvi tegusid ja mõttemaailma. krahv soovis olla endale kuuluvate talupoegade moodi. pani selga talupoja hõlsti, võttis vikati kätte ja läks talupoegade keskele töötama. see, et talupojad talupojahõlstis tolstoi ees maani kummardasid, seda pidas tolstoi normaalseks. tööd ta suurt teha ei osanud, jõlkus niisama põllul. sama normaalseks pidas tolstoi seda, et ta samal ajal tonksutas nendesamade talupoegade naisi. ning tonksutamise vahel jutlustas seksuaalsest karskusest. ning samal ajal pidas ennast planeedi kõige andekamaks kirjanikuks. 

nüüd lugesin tolstoi päevikuid aastatest 1904-1906. elamaks siis veel enam sisse tema maailma, toon välja järgmist:

- tolstoi kurdab oma päevikus enamvähem üle päeva, kuidas tal on kõht korrast ära või põis ei pea. samal ajal kirjutab ta umbes igal kolmandal päeval, kuidas ta on tegelikult muutunud praoks, mille kaudu jumal maailma näeb. kuni selleni välja, et jumal elabki tema kaudu.

- tolstoi soovib, et sõjad lõppeksid. et see saavitada, on vaja "lüüa sõjaliselt puruks inglismaa ja ameerika"

- tolstoi nägi siiski seda, et tsaarivõim on represseeriv. kui ta käis esseeril poliitvangil jegor jegorõtshil vanglas külas, siis puhkes ta suurest haledusest vanglas nutma. jegor jegorõtsh lohutas selle peale tolstoid, et ega tal pole vanglas häda midagi.

- darwini töid analüüsides käsitleb ta darwini teooria nõrkusi. jah. põhjapõder elab põhjas, sest tal on paks nahk. sest õhukese nahaga loomad surid välja. aga vat darwini teooria nõrk koht on see, et darwinil ei ole vastust küsimusele, et mis eesmärgil elab põhjapõder põhjas.

- seda kohta ma ei kommenteerigi vaid ainult tsiteerin: "kui vene rahvas on tsviliseerimata barbarid, siis meie ees on tulevik. end lääne rahvad - tsiviliseerimata barbarid ja neil pole miskit oodata"

- ja nüüd siis meenutades seda, kuidas ta oma pärisorjadest talunaisi tonksutas: "mis oleks jäledam sugulisest vahekorrast. pruugib vaid akti üksikasju kirjeldada, et kutsuda esile jubedaimat tülgastust. ning seepärast on alati kõigi rahvaste juures, kes kasvanud välja loomaseisusest ja stunud vaimlisse ellu, saanud nähtavaks häbi suguakti ning selles osaliste pärast."

- paar sõna pani ka goethe kohta kirja: "loen goethet ja näen kogu tolle tühise, väikekodanliselt egoistliku kuid andeka inimese mõjuvõimu põlvkonna üle"

cat jarmani versioon saaremaast

norra arheoloog cat jarman on kirjutanud päris hea raamatu viikingite liikumisest just jõgedel. aga käsitleb ka muid olulisemaid verstaposte viikingite loos. ning oluline verstapost on loomulikult ka salme küla laevamatused.

selgitamaks lugejale, misasi on saaremaa, kirjutab cat jarman järgmist:

saaremaa asub läänemere idaranniku lähedal nagu liiga väike pudelikork riia lahe kohal. peale nõukogudeaegse monumendi punaarmee langenud sõduritele, pole saaremaale saabudes suurt midagi vaadata.  

otto strandmani toomisest rahvale lähemale

otto strandmani traagika seisneb selles, et ta tegeles nii hullupööra eesti vabariigi ülesehitamisega ning tal ei olnud aega pikkade teoretiseerivate essede ja raamatute kirjutamiseks. seega oleks nagu tema pärand nibinnabin unustesehõlma vajumas. pätsist ja tõnissonist on küll räägitud, nüüd tuleb rääkida strandmanist.

esimene punkt. kui 15. novembril 1917 toimus toompea lossi valges saalis maapäeva kogunemine, siis seda juhtis otto strandman. ning kuna strandman teadis, et punased töölised tungivad kohe-kohe lossi, siis koputas ta esimese 25 minuti jooksul ära kõik tähtsamad otsused. kohal oli 48 saadikut. kõige tähtsam otsus oli, et maanõukogu on kõrgeim võim kuni demokraatlikult valitus asutava kogu kokkukutsumiseni ning asutav kogu otsustaks siis eesti riigi riikliku seisundi. kuna töölistel oli hais ninas, siis lossi platsil kogunes "mürav mass", kes lõpuks ka valgesse saali sisse murdis. kui nad olid aga sisse murdnud, siis olid otsused juba tehtud. küll aga läks lossi platsil kakluseks, kus sai tööliste käest peksa ka viktor kingissepp. viktor kingissepp aga päästis peksmisest omakorda jaan teemanti, kes olevat suurest tänutundest kingisseppa kallistanud ja suudelnud. strandmanil õnnestus minema hiilida nii, et ta peksa ei saanud.

teine punkt. strandmani iseloom ei olnud väga sõbralik. ta ei suhtunud paljudesse inimestesse hästi. näiteks tõnissoni kohta oli tal üksainus sõna "kaabakas!" tegelikult oli ka nii, et strandmani juuresolekul ei tohtinud tõnissoni nime nimetada.

kolmas punkt. kui jutuks oli üleminek margalt kroonile, siis oli otto strandman parasjagu rahandusminister. ta pidas riigikogu eest pika kõne kõikidest argumentidest, mis räägivad selle kasuks, et järgmise rahaühiku nimi peaks olema frank. poole kõne pealt ütles ta aga, et need on kõik lollid argumendid ja rahaühikuks peab saama kroon.

neljas punkt. hetkel võibolla arusaamatu aga kahekümnendatel oli narva jõele tammi ehitamine suur teema. otto strandman pidas ka sel teemal riigikodus tuliseid ettekandeid. muuhulgas pidas korduvalt vajalikuks rõhutada kui loll on einbund.

viies punkt. kui strandman oli suursaadik pariisis, siis tegeles ta seal kõigepealt saatkonnahoone ostmisega. olevat vaadanud kokku 50 maja. ning kui maja oli lõpuks ostetud, siis juhtis isiklikult renoveerimistõid. ta muutis renoveerimisprojekti nii tihti, et prantsuse ehitusfirma kaebas ta kohtusse.

kuues punkt. 1939 tahtis strandman liikuda pariisist haagi ja olevat kaotanud kogu huvi pariisi saatkonna töö vastu. samal ajal tabasid teda tihedad ninaverejooksud. mis muidugi ei ole naljakas.

kuidas kõnnu mõisnik tallinnas peksa sai

odert hastfer oli kõnnu mõisnik, tal põgenes 1487. aastal üks talupoeg tallinna. 

odert tuli tallinna, vahistas oma talupoja, toppis ta vanalinnas (siis ei peetud seda veel vanalinnaks) üheks ööks keldrisse ja üritas teda hakata siis järgmisel päeval oma mõisa vedama. linna eestlased (st et krooniku jaoks mitte-sakslased) aimasid seda ja varitsesid viru värava juures.

selle peale keeras odert oma aheldatud talupojaga otsa ringi ja läks karja värava poole. ka seal olid eestlased teda passimas.

siis keeras ta sepa värava poole. ka seal oodati teda. ta siis otsustas suure hooga teetõkkest läbi põrutada. ei õnnestunud. eestlased vabastasid vangistatud talupoja ja andsid mõisnikule peksa.

nikandrov

kui guugeldada inglise keeles vassili nikolajevich nikandrovit, siis kirjutatakse, et ta on nõukogude näitleja jne.

tegelikult oli ta kostroma oblastist pärit metallitööline, kes töötas tsaariajal peterburis ja pärast permis. kuna ta aga sarnanes nii kangesti leniniga, siis sikutas eisenstain ta 1927. aastal permist välja ja pani teda leninit mängima.

nikandrov aga oli paras alkohoolik. nii et ta kadus mitu puhku eisensteini võtteplatsilt ära ja kukkus kusagil jooma. ja samas eriti purjus peaga hakkaski ta end leniniks pidama. näiteks kui ta kooserdas mööda peterburi ringi ja noored pioneerid talle au andsid, siis ta noogutas heatahtlikult vastu. ja kui ta kohtas ühes hotellis norra delegatsiooni, siis ta hakkas neile revolutsioonilist kõnet pidama. norrakad ei olnud päris kindlad, kas lenin on siis surnud või mitte ja palusid nikandrovilt autogrammi.

eisensteini elu ei teinud kergemaks see, et nikandrov purjus peaga kaklema kippus ning tihti tuli võtteplatsile paistes näo või siniste silmadega.

teise ilmasõja ajal elas nikandrov siberis, sõja lõppedes tuli rostovisse elama. kui ta 1944. aastal ta juba ka suri. tema hauakivile raiuti tema pilt ning hauda hakati kutsuma lenini hauaks. 1992. aastal aga hauakivi hävitati ja praeguseks on ka haua asukoht teadmata.

elust kolga mõisas

eks me kõik ole seal hängimas käinud ja mäletame ka hea sõnaga mart metstaki, kes seal poodi pidas. ja muidugi avaldab mõis muljet nii väljast kui seest. 

aga kui prooviks nüüd mõisa elule puhuda ja tajuda võnkeid, mis omal ajal mõisas võnkusid. 

eks ta oli stenbockide mõis. kui vana mõisahärra krahv karl magnus reinhold stenbock suri 1885. aastal, siis oli pärimisjärjekorras tema varakult surnud poja erich stenbocki (1834-1861) esimene poeg eric stenbock.

see eric stenbock aga elas inglismaal. eks ta siis tuli kolka ja võttis juhtimise üle. kuna ta seal inglismaal oli ringi hänginud oscar wilde jt taoliste tegelastega, siis tõi ta need kombed ka siia kaasa.

- salongi lasi ta tapetseerida punaseks ja oma magamistoa sügavroheliseks

- magamistuppa lasi paigaldada erose altari

- hommikuti kandis ta rohelisi, kollaseid, punaseid või siniseid siidsärke

- lõuna ajal pani selga fraki

- kuna tal oli vaja igal hommikul oma juustele lokke vormida, siis õpetas ta kutsari seda tegema. kutsar ajas raudvarda tulel kuumaks ja kuumutas ericu laubal olnud salgud rulli

- ta lasi endale peterburist tuua mao ja väikese ahvi. ahvi hoidis ta käsivarrel ja mao keeras endale ümber kaela nagu salli

- ta tõi endale ka "ühe väikese võluva karu", kes elas koos temaga tema toas. mõne aja pärast hakkas see karu majas saapaid närima ja ta tuli välja viia. väljas hakkas ta aga parte ja hanesid murdma. seepeale ehitati tiikide juurde karupuur. 

- eric tarvitas oopiumi ravimkuulide kujul. sugulased olid selle asjaolu tõttu ääretult kurvad. majas elanud adele von wistinghausen hakkas salaja nendelt ravimkuulidelt tükikesi ära lõikama, et eric vähem oopiumi tarvitaks. eric ei saanudki sellest aru.

- eric avaldas arvamust, et vaesed inimesed on kohutavad, inetud ja vastikud. ainult luksus kõlbavat. 

- ta lasi kõik kolga ümbruse teeäärsed peenrad päevalilli täis istutada

- eric armastas hirmsasti ka parfüüme. tal oli pottides igasugu aineid ning igal hommikul miksis ta nendest endale mingi segu kokku. kuna ta nii hirmsasti haises, siis tegelikult oli kogu aeg aru saada, kus eric maja peal liikumas on.

- ükskord läks ta tartusse aga seal olid tudengid väga korporatiivsed ega võtnud teda omaks. siis ta võttis endale õhupallid, kirjutas sedelitele luuletusi, sidus õhupalli külge ja lasi neid õhku.

professor jakob wilde

see lugu tuleb kirja panna, sest kunagi ei tea, kui seda võib vaja minna.

nimelt oli siis jakob wilde (1679-1755) pärnu ülikooli poeetika ja retoorika professor. kui ta soovis 1707. aastal võtta oma loengutesse moliere tekste, siis kaasprofessorite vastuseisu tõttu keelati see ära. põhjus seisnes selles, et teatrit ei peetud asjaks, millest ülikooli seinte vahel rääkida tohiks. 

munandikoti evolutsioonist

liam drew on analüüsinud oma artiklites ja raamatutes põhjalikult munandikoti evolutsiooni. asi sai alguse sellest, kui ta oli lapsepõlves väravavaht ning sai palliga munadesse. 

ta juhib tähelepanu, et see tavaline rahvalik teadmine, et munandikotid on kehast väljapool tagamaks spermale madalamat temperatuuri, ei päde. sest näiteks osadel imetajatel on munandikott keha sees. ning see kehast väljas asub munandikott viib küsimuseni, et miks üldse evolutsioonis selline vajadus tekkis, algselt oli munandikott kehasisene ja sperma temperatuur kehaga sama. et siis justkui pidi kas kõigepealt kukutama munandikoti kehast välja, millele järgnes sperma temperatuuri jahtumine. või siis, et äkitsi oli vaja sperma temperatuuri alla võtta ning imetaja otsustas siis selle peale munandikoti kehast välja kukutada.

on versioon, et munandikotti ripub selleks kõigile avalikult, et demonstreerida omaniku suguvõimekust. seda toetaks justkui see, et mõnedel ahvidel on munandikott erkpunane või erksinine. selle teooria lükkab ümber asjaolu, et nendel ahvidel muutus munandikott värviliseks alles tükk aega peale seda, kui munandikott kehast välja kukkus.

siis on olemas teooria, et sellega demonstreerib isane, et ta riputab oma kõige kallima aarde niimoodi välja maailma ohtude kätte demonsteerimaks, et ta on nii kõva mees, et suudab oma kõige kallimat aaret kaitsta. pluss teha samal ajal ka kõiki muid eluks vajalikke toiminguid. 

liam drew ise kaldub uskuma rohkem seda teooriat, et munandikott on kehast väljas rippumas eelkõige nendel isenditel, kelle puhul liikumine on seotud suurema raputamisega. 

vastseliina kivisid pilduv kirikuõpetaja

vastseliina kirikus oli aastatel 1860-1901 kirikuõpetajaks gustav alexander hermann masing (1832-1901). tal oli suviti korviga sõiduvanker ning istme all vedrupadi. sellega paarutas ta vastseliina kandis ringi. ise istus siis oma vedrupadja peal ja kutsar juhtis. enne sõitu varus ta endale istme alla hulga kive. nendega ta pildus küladest läbi sõites koeri. 

kirjanike reis ida-virumaale

mäletatavasti üritas päts oma vaikival ajastul kirjanikele kotti pähe tõmmata, et nad ei undaks tsensuuri ja muudel taolistel teemadel. mõni kirjanik, näiteks erni hiir, sai asjast aru ja hakkas kirjutama sellest, et just nendel hetkedel peab eesti rahvas pingutama ja (kuulekalt) oma tulevikuks head vundamenti rajama. erni hiir nimetas oma kontseptsiooni tööeestluseks. aga vat mingit teised kirjanikud rääkisid enesemääramisõigusest ja loomingulisest vabadusest. ja siis proovis päts seda asja mitte piitsa, vaid porgandiga lahendada. mõtles, et korraldab kirjanikele reisi ida-virumaale, et nad näeksid, mismoodi tööd tehakse ja et kuidas tööstus areneb. 

kirjanikele saadetud kutse oli selline:

"härra see ja see

eesti kirjanikkude liidu algatusel korraldab härra peaminister eesti kirjanikkudele kolmapäevalise ekskursiooni suurtööstuste tundmaõppimiseks.

sõit tööstustesse teostatakse tallinnast omnibustel.

mingisuguseid kulusid, mis ekskursiooniga seotud (magu sõidud, söök, öökorterid) ekskursantidel ei tule kanda. kirjanikele, kes elavad väljaspool tallinnat saadetakse koju kätte priisõidupilet nende lähtejaamadest tallinna ja tagasi.

nagu juba tähendatud kestab ekskursioon 3 päeva - alates 27. septembrist kuni 30. septembrini s.a.

ekskursiooni kava on suures laastus järgmine:

1) 27. septembri hommikul kell 9.30 on kogunemine ja väljasõit tallinnast toompea lossi platsilt. kust sõidetakse kiviõlli ja kohtla-järvele ning tutvunetakse selle päeva jooksul nimetatud õlitööstustega.

2) 27. sep. õhtul siirdutakse narva. narva linnavalitsus annab kirjanikele õhtusöögi. ööbitakse selleks varutud hotellis. järgmisel, s.o. 28. sep. hommikul siirdutakse kreenbalti tehastesse. tutvunetakse viimastega ja ühtlasi narva ajalooliste vaatamisväärsustega. peale lõunasööki sõidetakse narvast orule. öökorterid selle päeva õhtuks on varutud toilasse.

3) 29. sep. hommikul sõidetakse toilast aserisse, säält kunda ja läbi pillapalu asunduse kehra. õhtuks jõutakse tallinna, minister annab kirjanikele õhtusöögi.

palume teid, lugupeetud kolleeg, teie nõusolek kõnealusest ekskursioonist osavõtu kohta teha teatavaks kõige hiljemalt esmaspäeva, s.o. 26. septembri hommikuks kuni kell 10-30. eesti kirjanikkude liidu büroole tartu, aia 29 - telefon 8-25

ekskursioonidest osavõtu korral palume tulla teie priisõidu pileti järgi tartust tallinna ja tagasi 26 septembril kella 9-14 eesti kirjanikkude liidu tartu büroosse tartu aia 29.

jääme ootama teie nõusolekut ja selleks teie kiiret vastust."

tegelikult oli kaks episoodi, kui immanuel kant hälbis kõrvale oma täpselt ajastatud jalutuskäigust

üks kord oli teatavasti nii, et kui kant kuulis, et marie antoinette on dekapiteeritud (seda luges ta postkontoris saabunud teatest), siis oli ta sellest nii häiritud, et läks vales suunas ja eksis königsbergi linnas ära.

teine kord oli aga siis, kui ta luges rousseau raamatut emile. nimelt ta oli erutunud sellest, et on olemas veel üks inimene, kes kobab ja otsib endale teed ateismi pimeduses ja kinnitab julgelt tundmuse üleolekut teoreetilisest mõistusest. kant oli nii haaratud, et tahtis selle raamatu ühekorraga läbi lugeda ning jättis seetõttu oma jalutuskäigule minemata. 

see, mida visnapuu kirjutas vanemuise kohta, sellest tuleb väljakirjutus teha

 kaua küllalt juba on meid terroriseeritud halva, viimasel hooajal aga päris viletsa näitlemisega, kaua küllalt oleme südamevaluga pidanud nägema, kuidas vanemuise madal näitelavakultuur otse hirmsal kombel  ähvardab hävitada kuni lõpuni meie noorsoo ja teatri-publikumi näitekunstist arusaamise, kuidas anderikkamadki näitlejad põhja kistakse. kaua küllalt olema kannatanud, nüüd on küll!

ülemal pool ettetoodud tõeasjus kindlad olles usume: parem on vanemuise teatriõhtute vähendamine, või, kui muidu ei saa, koguni teatri ajutine seismine, kui see kahju, mis tast sugeneb. oma seisukoht vanemuise vastu nüüd hooaja lõpul avaldades, pöördume avaliku küsimusega vanemuise näitelava juhatuse poole, et ta aega viitmata avalikult seletaks ja näitaks, mis ta teatri kultuurilise tasapinna tõstmiseks trupi ja repertuaari uuendamise mõttes tema jõus olevates tingimustes on teinud ja mis ta kavatseb teha.

ühtlasi avaldame sügavat pahameelt postimehe teatriarvustajate vastu, kes, olles väga hästi teadlikud viimase hooaja näitlemise kultuuri võrratust langemisest, siiski on võinud teatri asja nii paista lasta, nagu oleks kõik enam vähem korras.

roosna-alliku mõisa rajamise lätetelt

teatavasti oli roosna-alliku mõisa esimene omanik bugislaus (bogislaus) von rosen (1572-1658). 

ta mitte ei rajanud ainult roosna-alliku mõisa, vaid laenas rootsi kuningale hullus koguses raha, oli mitmete rootsi läänide asehaldur jne. 

niguliste kirikus on teatavasti roseni ostetud epitaaf, millel on neli voorust - armastus, usk, lootus ja õiglus.

ma siinkohal tooks ära hollandlaste 1616. aastal rootsi jõudnud saatkonna aruande oma kuningale. neil nimelt oli rootsi kuninga ja taanlastega pidulik õhtusöök, kus osales liivimaa saadikuna ka von rosen. niisiis panid kirja hollandlased järgmist:

"viisakatest taanlastest räägitakse palju, kuid toon siin väikese näite rootsi viisakusest. meie hea kojaülem ja leinakepi kandja rosen, kes istus lauas härrade ja nende külaliste kõrval, oli paljude toostide ajal võtnud veidike üleliia. et oma võõrustajakohustusi siiski mitte unarusse jätta ja näidata ennast hea joomakaaslasena, tõstis ta laudlina veidi üles, torkas näpud kurku ja oksendas laua alla. seejärel kuivatas ta suu ära ja hakkas uuesti jooma, nagu poleks midagi juhtunud. kui peolaud hiljem üles tõsteti, saadi kõvasti naerda. peab ütlema, et seal, kus enda täisjoomist peetakse auasjaks, pole ka oksendamine mingi häbi."

tartu ülikooli asutamise lätetelt

tartu ülikooli asutamise lätteid uurides, tuleb nentida, et rootsi võimukandjad nägid tudengites eelkõige joodikuid ja prassijaid. ülikooli kodukorras oli kirjas üleskutse: "visalt vältima ka ihade ja ohjeldamatusega seotud juhtumeid, kohti, isikuid ja aegu. üheskoos ja igaüks eraldi hoidugu eemale kõrtsidest, bakchose orgiad olgu neetud."

üliõpilaste vandes oli muuhulgas laused: "mina see ja see, tõotan pühalikult, et nii kaua kui ma jään sellesse üliõpilaskonda, tahan ma osutada kohustuslikku kuulekust selle akadeemia rektorile; samuti järgin meelsasti akadeemia põhikirja ja akadeemia senati määrusi, puudutagu need siis kas minu õppetööd või järelvalvet kommete üle".

pierre de la ramee magistritöö

pierre de ramee ehke petrus ramus kirjutas pariisi ülikoolis 1536. aastal magistritöö pealkirjaga "kõik, mida aristoteles on öelnud, on läbinisti vale" ehk siis "quaecumque ab aristotle dicta essent, commentitia esse".

saadik pjotr filippovitshi kurvast saatusest

juhtunud siis nii, et boris godunov saatis rootsi kuninga karl IX juurde oma saadiku pjotr filippovitshi. aga pjotr filippovitsh jõi ennast kohale jõudes päev enne audientsi nii täis, et suri ära.

ühest episoodist enne seda, kui tartu pushkini kool jogentaga nimeliseks kooliks ümber nimetati

1948. aastal asus tartu 4. keskkool (ehk hilisem pushkini gümnaasium) riia tänaval, seal kohe kaitseväe akadeemiast üle tee. seal oli äsja nimetatud kooli direktoriks oudovas sündinud eestlane seltsimees palaks. ta võttis ühtlasi 1948. aastal ka naise. oli ka nii, et see direktor palaks ei osanud ei eesti ega vene keelt õigesti rääkida ega kirjutada.

igal juhul, kui ta oli naise võtnud 1948. aasta suvel, siis tassis ta koolimajja ühte klassi tellised, savi, puidu ja hakkas sinna endale korterit ehitama. ehitas klassiruumi keskele vaheseina ja ladus sinna pliidi. kui linnavalitsuse ametnikud sellele peale sattusid, käskisid nad palaksil oma risu minema koristada ja klass laste jaoks vabaks teha.

aasta hiljem kaebas palaks linnaametniku peale ja linnaametnik saadeti siberisse. 

paar sõna peeter põllust

teatavasti oli  johann kõppi rektoriks oleku ajal ülikooli kuraatoriks peeter põld.

kaasaegsed räägivad tema kohta eelkõige seda, et välimuselt meenutas ta oravat. 

ning et tal oli 11 last ja kõik need lapsed kandsid kalosse. nii et kui sa talle külla läksid, siis koridoris oli umbes 13 paari kalosse. 

ülikooli sekretäri kurvast saatusest

1932. aastal tähistati tartu ülikooli 300. aastapäeva. 

toimus tõrvikurongkäik, kutsuti väliskülalised, kaeti aulas laud. 

kahjuks juhtus nii, et ülikooli sekretär ferdinand lambert sai kalaroast mürgituse ja suri ära. 

feliks moori purjutamisest

aegade alguses asus rahvusringhääling teatavasti estonia teatris. kusgail kolmandal korrusel kahes suuremas toas. 

hommikuti kell 7.15 laste eetrisse hommikvõimlemist. see oli nii, et leida idla mängis klaverit ning ernst idla luges mikrofoni, mis harjutusi inimesed kodus tegema peavad. 

mõnikord, kui purjus feliks moor samal ajal estonia majja sattus, siis ronis ta idlale mikrofoni ette ja hakkas plastiliselt väänlema klaveri ja ernst idla instruktaazhi saatel. ernst idla hoidis taolisel juhul ees kalanäo ja jätkas oma diktaati. mõnikord kommenteeris juurde, et "teie proua, tõstke põlve kõrgemale ja selg sirgeks"  

sorokini maailm

pitirim sorokin oli teatavasti soomeugri päritolu vene sotsioloog, kelle stalin nn filosoofide laeval venemaalt pagendas. 

ta oli natuke nupust nikastunud aga hullu töövõimega. ja oma hullu töövõimega murdis justkui sisse sotsiaalteadlaste a-liigasse. 

üks tema keskne sõnum oli see, et meie ajastu konflikt ei ole mitte juutide/natside või hitleri/stalini või konservatiivide/liberaalide vastasseis. vaid probleem tuleneb sellest, et inimkond on liiga meeleline, liiga pealiskaudseks muutunud, liiga kergekaaluliseks muutunud, liiga eklektiliseks muutunud. selle vastand oleks siis ideatsiooniline, ehk siis vaimseid ja seesmisi väärtusi hindav inimkond.

tõestuseks vaatas ta üle kõik kunstiteosed (maalid, skulptuurid jne) ning tõestas, et meeleliste kunstiteoste osakaal on praeguseks tõusnud. samuti luges ta üle kõik inimkonna sõjad ja ülestõusud ning tõestas, et niipea, kui inimesed hakkavad meelelisemaks muutuma, puhkevad sõjad. 

muuhulgas kärutas ta välja vabaduse valemi. see on siis murdarv. nimetaja/lugeja näeb välja nii vahendite koguhulk/soovide koguhulk. ehk et kui see murdarv on 1 või suurem, siis on inimene vaba. kui aga vahendeid on soovidest vähem, siis ei saa inimene oma soove rahuldada ja muutub mittevabaks.

1524. aasta abiellumisskandaal

teatavasti oli tallinnas vanasti mihkli nunnaklooster. seesama klooster, mille nunnad olid 1422. aastal oma solgivee shnelli parki vallikraavi suunanud ja ordufoogti käest noomida saanud. nunnad kutsuti välja ja foogt käskis nunnadel mitte reostada linna kaitsekraavi, vaid jätkuvalt suunata oma solk lihtsalt tänavale. 

selles nunnakloostris elasid peamiselt rüütelkonda kuuluvate dünastiate võsukesed. kui aga reformatsiooni käigus hakati seletama, et tegelikult võivad nunnad ka abielluda, siis tekkis mihkli koguduse nunnade seas abiellumisbuum.

probleem oli selles, et nunnad abiellusid allapoole oma taset. nt üks nunn abiellus kellegi michael lodega, kes ei olnud tallinna kodanik ega aadlik. ta küll sai 21. aprillil 1524 tallinna kodanikuks, kuid samal ajal rüütelkonna palvel keeldus ordumeister michael lodele õigusi andmast toompeal või harjumaal, mis tähendas, et ta ei saanud turvaliselt väljaspool all-linna liikuda.

kui märtsis 1525. toimusid ordumeistri ja tallinna all-linna kõnelused, siis heitis ordumeister tallinnale ette, et linn lubab nunnadel abielluda "sepasulaste ja muude kõigi alamatega". tallinna linn solvus hirmsasti ja palus tõde mitte väänata.

ensv kirjanike liidu koosolek 1950

IIMS järgset aega ehk neljakümnendate teist poolt on nimetatud ka järel-eesti ajaks. ehk et ühiskond kandis edasi paljuski eestiaegset vaimu, õpetajad, arhitektid, kultuuritegelased ei olnud päriselt lülitunud ümber stalinismile. 

ning teatavasti 1950. aasta märtsis toimus legendaarne eesti kommunistide märtsipleenum, kus hakati laamendama ja represseerima. siis vangistati ka suur hulk juunikommuniste. ensv välisminister hans kruusil peksti lõualuu sodiks, teate küll. 

ning loomulikult pidid ka eesti nõukogude kirjanikud reageerima. kirjanikud kogunesid ja otsustasid järgmist:

- semper tuleb kirjanike liidust välja heita, sest ta on kodanlik natsionalist

- alver, merilaas ja sang on dekadendid

- metsanurk ja raudsepp on nõukogude korra halvustajad ja fashistide käsilased

- ajakirjanik ja tõlkija ita saks kurtis, et luuletaja debora vaarandi on üle löönud tema mehe juhan smuuli

- kirjanik eduard männikut süüdistati joomarluses. kirjanik eduard männik oli tegelikult kirjutanud 1930. aastal ühe romaani "hall maja", mis kajastas tartu prostituutide elu. ja siis hiljem nõukaajal oli ta kirjutanud punaseid novelle. no igatahes teda süüdistati nüüd joomarluses. eduard männik kaitses end, et ta purjutab ainult koos punaarmeelastega, kes on kõik kommunistid ja eriti valvsad.

ignatsi jaagu heitlemistest

teatavasti tiris forselius rootsi kuninga ette pakri jüri ja ignatsi jaagu. forselius ise uppus botnia lahes aga ignatsi jaagust (1671-1740) saigi kooliõpetaja rõngus, otepääl ja pärast kambjas.

palupera mõisnik franz von rennenkampff (1678-1727) aga ei mõistnud sugugi, et kuidas tema pärisori saaks olla midagi muud aga mitte pärisori. rennenkampff nõudis kohtu kaudu, et talle tema pärisori tagastataks koos kõigi nende lastega, kelle too sigitanud on. kuna aga ta nõude andis sisse 1727 ja ise ühtlasi kohe ka suri, siis ignatsi jaak pääseski minema.

hirmus skandaal halliste kirikus

1929. aastal oli halliste kiriku õpetaja erwin von dehn (1862-1949) justkui vanaks jäänud ja vajas endale asetäitjaks noort hakkajat kirikuõpetajat. teiseks õpetajaks toodi viljandist alfred kõiw (1899-1979).

tasahaaval hakkas selguma, et noor kirikuõpetaja omastas kiriku rahasid. 

vähe sellest, et ta igasugu liikmemaksud ja vaeslastele suunatud annetused oma tasku pani, ta jättis kirikuraamatusse ka sissekanded tegemata. nii ei teatud enam, et kes kellega abielus on ja kes surnud on ja kes mitte. 

pärnumaa praost härra grünberg kutsus kõiwu pärnusse ja avaldas talle valju noomituse. alfred kõiw aga mobiliseeris enda selja taha väidetavalt 300 "vana naist", kes teda toetavat ning kõik teised hoopis olevat süüdi. 

20. jaanuaril 1934 peeti halliste koguduse juhatuse koosolekut ja otsustati häältega 18 poolt, 4 erapooletut kõiwu ametist kõrvaldamine. kuna see asi oleks edasi kohtusse läinud, siis tunnistas kõiw puhtsüdamlikult ja "pisarsilmi" oma süü üles ja lubas kahjud hüvitada. 

juhatus kõiwu palvet ei rahuldanud aga kõiw ühtlasi ka keeldus ametist lahkumas.

selles olukorras saadeti värske usuteaduskonna lõpetanud kirikuõpetaja karl raudsepp hallistesse olukorda klattima.

kui karl raudsepp siis suure reede hommikul kirikusse läks teenistust läbi viima, oli kiriku ukselukk tina täis valatud. politseiniku juuresolekul tehti lukk lahti.

karl raudsepa sõnadega, mis juhtus edasi:

"kui saabusin kirikusse, siis voogas inimmass, keda oli mitu tuhat ustest sisse. läksin altarisse ja mu viimane julguseraasuke langes. suur kirik oli tulvil inimesi, kes käratsesid ja irvitasid ning mitmed istusid mitte pinkidel, vaid kõrgete pinkide seljatugedel. kisa oli nii suur, et orelimängu üldse ei kuulnud. kiriku viimane osa, kes lähemal olid orelile, katsus laulda. alustasin liturgiaga ja kuigi mul on kõva hääl ja ma lausa karjusin, oli see asjata. kõik uppus ja kadus suminasse, mis neelas kõik. olin pisarais, kui väljusin altarist, et minna sakristeisse ennejutlust. kas need on inimesed, kristlased? kas nad ei tea, et on suur reede, millal issand löödi risti? kodus lapsena me ei tohtinud kolistada ega kõvasti kõnelda, siin karjuti ja irvitati kirikus ristilöödu kujule otse näkku".

 

eesti karskuse kongress tartus 1907. aastal

see, et karskusseltsid moodustati ainult seetõttu, et tsaaririigis ei lubatud muid seltse asutada, on ilmselt ainult poolenisti tõde. ja see, et karskusseltside kattevarju all joomas käidi, on samuti vaid poolenisti tõde. 

tutvusin nimelt 4 augustil 1907 tartus toimunud eesti karskuse kongressi protokollidega. seal ikkagi inimesed täiega siiralt kiitsid karskust ja uskusid ise ka sellesse. 

kõigepealt tooks välja suure karskusliikuja jaan tõnissoni kõnest mõned momendid. ta ikka kandus oma ideedega päris hullult ära. aga kahtlemata uskus iga sõna mida rääkis: "meie senine kultuur on suuremalt osalt alkoholi sünnitus; luule, kirjandus, kunst, teadus, ühiselu korraldamine jne. üleüldse kõik, mida ühe sõnaga kokkuvõetult kultuuriks nimetatakse, kannab alkoholi märki oma otsa ees, on alkoholiga kord kaudses, kord otsekoheses ühenduses. alkoholi võim kultuuri kujunemise pääle seisab selles, et tema üks suurematest ärritamise abinõudest on. ilma ärrituseta ei ole edu, ärritus peab olema, kui kultuuris edasi tahetakse saada. nektarist saadud kuni praeguse alkoholini on inimsugu ennast mitmesuguste ärritusvõimude läbi erutada lasknud. kultuuris mahajäämises paljude rahvaste juures see põhjuseks, et neil teatud ergutuse-abinõud puudusid."

tõnissoni jutt kokkuvõtvalt - mahajäänud rahvad on maha jäänud, sest nad liiga vähe joovad. eesti rahvas ei ole mahajäänud, sest me oleme piisavalt joonud. nüüd aga algab eesti kultuuris karske ajastu ja kultuuri hakatakse tegema ilma alkoholita.

kongressil oli eraldi sessioon pühendatud laste joomisele. siin käsitleti järgmisi punkte:
- koolides õpetajad joovad ja annavad lastele halba eeskuju
- lapsed ise ka joovad
- laste karskusseltse ei luba aga tsaarivõim asutada

kongressil tunti headmeelt selle üle, et kõige suuremate joodikute ehk setude juures on ka õnnestunud karskusselts asutada. selle nimeks on "püha nikolai imetegev selts".

veel üks sotsiaalgümnastika

see lugu juhtus eile päriselt. 

draamateatri vöötraja ees jalakäijate valgusfoori taga oodates. üks vanamees võtab sisse sprinteri stardipositsiooni, laseb keha ootusärevalt ettepoole, üks jalg läheb teise ette, teine jalg on justkui stardipakul. vahepeal vanamees sirutab ennast sirgeks, vaatab väljakutsuvalt teistele jalakäijatele otsa. siis teeb soojendusharjutusi, tammub jalalt jalale, kallutab pead ühele ja teisele poole. ja võtab jälle sisse stardipositsiooni. 

lõpuks läheb tuli roheliseks.

vanamees tõstab selja sirgu ja kõnnib väärika aeglusega üle tee. 

eesti-vene diplomaatiliste suhete ajajoon

välisministeerium avaldas eesti-vene diplomaatiliste suhete ajajoone: https://moscow.mfa.ee/et/eesti-ja-venemaa-diplomaatiliste-suhete-ajajoon/

täiesti adekvaatne ajajoon. ma pakun siiski alternatiivse ajajoone välja

- 1920. aastal tartus diplomaatilisi suhteid sõlmides küsivad vene diplomaadid eestlaste käest, kas turul müüakse per nase üks kera juustu või mitu. ning sibasid siis rahukõneluste vaheajal vanemuise tänavalt allamäge turule juustu ostma

- 1922. aastal töötas saatkonnas leitnant nikolai vildenau. ühe versiooni kohaselt pidasid venelased teda eesti luurejuhiks ja arreteerisid seepärast. teise versiooni, richard majaku versiooni kohaselt oli ta lihtsalt saatkonna kaudu moskvas spioneerimas ning venelased vahistasid ta seepärast. nagu kommunist richard majak hiljem meenutas, käis majak tal vangimajas külas ning vildenau palus talt lugemiseks marxi teoseid. nagu majak meenutab, oli vildenau tsitaat olnud järgmine: "ma tundsin juba ammu marxi tööde vastu huvi, aga viinavõtmine segas...." tõsi on ka see, et kui vildenau venemaalt tagasi koju sai, siis alandati ta reameheks.

- 1922. aastal olla kodanliku eesti diplomaadid venemaale minnes suurema koguse toitu kaasa vedanud. mitte ainult söömiseks, vaid ka äritsemiseks. nii kirjutavad hendrik visnapuu ja august alle, igatahes

- 1922. aasta paiku tuvastati, et saatkonna töötajad on välja laenanud saatkonna raha tundmatutele isikutele ning kellelgi ei ole ülevaadet, et kellele ja kui palju. lõpuks anti saatkonna maj osakonna juhatajale hr jõesarele kinga.

- 1926. aastal tekkisid kuuldused, et saadik ado birk on venelaste poole üle läinud. tal paluti tallinnasse tulla. ta ei tulnud. ja ta kadus üleüldse ära. moskvasse saadeti uueks saadikuks heinrich laretei. kui laretei ükspäev moskvas parasjagu norra saatkonnas einetas, siis ilmus sinna läbimärg ado birk, kes oli tshekistide käest põgenedes moskva jõest üle ujunud.

- 1927. aastal pandi venemaal vangi saatkonna sekretär juuli kera, kes olevat olnud ka lähemates suhetes ado birgiga ning kes väidetavalt töötas siis vene luure heaks. juuli kera istus aastatel 1927 kuni 1934 legendaarsel solovetsi saarel. kui ta vangist vabanes, siis tuli ta eestisse, sest venemaal "on väljakannatamatu elada". nagu tollane ajaleht kirjutab, oli naine riietatud närudesse aga "praegugi välimuselt üsna nägus"

- kommunismi tervis ei olnud aastal 1930 hea. riigikogu liikmed, tööparteilased ehk kommunistid valter kaaver (1904-1946) ja leonhard käär (1904-1963) otsustasid keset oma valijatelt saadud riigikogulase mandaati kodanlikust eestist põgeneda nõukogude liitu. asi oli selles, et nad olid 6. märtsil 1930 jaganud oma parteikaaslastele (harald kadule ja august murule) valitsusevastasele meeleavaldusele kutsuvaid lendlehti. need siis kleepisidki lendlehti üles ja jäid vahele. kui kohtuprotsess algas, siis oma naha päästmiseks põgenesid riigikogulased käär ja kaaver venemaale. mõlemad pandi seal kohe vangi, sest arvati, et nad on spioonid. leonhard käär suutis teise ilmasõja ajal põgeneda n liidust ja suri vabas maailmas 1963. aastal. valter kaaveril nii hästi ei läinud, ta istus kaks korda vangis ja suri teise vangistuse ajal stalino ehk donetski vangilaagris. kahe vangistuse vahel (1934-1937) elas kaaver mariupolis 

- 1944. alguses muutis nsvl põhiseadust nii, et liiduvabariikidesse tekkisid välisasjade rahvakomissariaadid (selleks, et üro-s hääletusel rohkem hääli oleks). moskvas hakkasid stazheerima tulevased nn välisministrid ehk välisasjade rahvakomissarid. hans kruusist pidi saama ensv välisasjade rahvakomissar. siis aga avaldati manchester guardianis artikkel, kus meenutati, et kruus oli kolmekümnendatel kommuniste kritiseerinud ja vabadussõda kiitnud. ning ta kupatati moskvast minema. molotov oli siiski kruusile lohutuseks öelnud, et see minemakupatamine ei tähenda lõplikku otsust kruusi suhtes.

- 1944. aasta sügiseks oli olukord muutunud ning kruus sai siiski välisasjade rahvakomissariks. 20. oktoobril 1944 kinnitati kruus ametikohale. kruus võttis oma ametikohta väga tõsiselt, ta kirjutas, et tema ise küll ei vaja suurt korterit aga ensv välisasjade rahvakomissaril on kindlasti vaja suurt esinduskorterit. suurt esinduskorterit on vaja selleks, et kohe hakkab eestisse tulema suures koguses välisdelegatsioone. ja et üleüldse, ka tema vanas korteris tehakse remonti väga aeglaselt. 

- 1950. aasta märtsis otsustasid tšekistid, et välisminister hans kruus on tegelikult ikkagi kodanlik natsionalist, vangistasid ta, peksid tal lõualuu viltu ning hambad suust välja. 

paar tsitaati purjus romulus tiituselt

romulus tiitus olevat tartus üsna tuntud olnud oma purjutamise poolest. joomingud leidsid aset kunstikoolis pallas ja neid kutsuti maskeraadideks. mõnikord peeti romulust niisama natuke nihestunuks. igatahes on meie päevini säilinud mõned laused, mis ta purjus peaga oli öelnud. 

ükskord pandi ta pallase joomingu käigus tuppa luku taha, sest ta oli täiesti kapsas ja oli magama jäänud. kui romulus tiitus pärast kerget uinakut ärkas, siis ronis aknast välja aga kukkus ja väänas jala. oli talv. kui ta seal hanges vedeles, tuli keegi naine kesklinna poolt, tiitus hõikas talle: "kui te peale erootilise armastuse ka ligimesearmastust tunnete, siis kutsuge voorimees või auto!".

kui ta jõudis voorimehega haiglasse, siis haiglatrepil tulnud teda valveõde vaatama. romulus tiitus ajas öe tagasi haiglasse, sest "te olete valveõde ja valvepostilt puudumise pärast võib teil pahandusi tulla"

kui arst tahtis hiljem tema katkisest jalast röntgenit teha, siis palus ta mitte jalga pildistada, sest seal on konnasilmad. parem tehtagu pilt rindkerest.

   

suur intriig vanemuise asjus

19. aprillil 1929 avaldati postimehes selline pöördumine:

Vanemuise- teatri nii aineline kui kunstiline seisukord näitab wiimaste aastate kestes langevat tendentsi. Alates1925. a. on puudujääkide katteks äratarvitatud üks kolmandik teatri kinnisvara väärtuseft. KaS ei ole see mitte allakäik kahjatsemiStväarfe lõpu poole? Kas ei ole selle allakäigu tingimuSteS ka teatri kunstiline tasapind kõigutatud? Teatri juurest on juba las lahkunud wõi väljalangenud rida kandvaid jõude, kelle kohad on jäänud asendamata. Repertuaar, otsitud ja järjekindlusetu, rabeleb .Vanemuise- teatri üldise olukorra ummikus. Teatri juhtimise on koondanud oma kätesse niisugused ringkonnad, millele .Vanemuine- olewat muuks kui kunstitempliks. Hoolitsetakse enne kõike opereti eest. Operetinäitlejad saavad isegi rohkem palka kui draamatrupi omad, rääkimata lavastustest, kuS opereti kulud võitvad olla mitmekümnekordselt kallimad, kui seda on kokkuhoid draama alal. Hiljuti peetud peakoosolek kajastas ilmekalt seda hoolimatut vaimu ja meelsust, mis praegu juhib .Vanemuise- teatrit tagurpidi. Ei võimaldatud peakoosolekul labirääkimisigi teatri kunstilise suuna üle. .Vanemuise" teater saab toetusi riigi eelarwe korras, kultuurkapitali ja muist sihtsummadest.

Nende kasutamise otstarve peaks selgitatud, ja tarvitamine kontrollitud olema. KäeSolevaga pöörame teatrit toetawate asutuste tähelepanu meie nõudele, et saadavat toetust ei pillatakS opereti ja warietee tegemisele, waid et seda väärtustataks draama kasuks, ühenduses sellega peaks siis draama eraldatama teistest .Vanemuise- huwialadest iseseiswa eelarve alusel. Peaks .Vanemuise- teatri ümber kujunenud ebanormaalne olukord jätkuma, siis kerkib küll paratamatult päevakorrale ülikoolilinna uue kunstipüüdelise draamateatri asutamine. Meie allakirjutajad ei saa avalikult oma rahulolematust awaldamata jätta .Vanemuise" tegevuse tagurpidi juhtimise ja teatri kunstilise tasapinna allalibisemise puhul.  

kirjale on alla kirjutanud tuglas, kangilaski, markus, anni, hiir, koort, oras, saareste, schütz, suits, vallak, visnapuu jne. 

juhtumi taga oli see, et aastal 1922. saabus teatrisse noor valga naisterahvas, lauljanna elli põder. ta oli vahepeal richard rohule naiseks läinud ja kandis selleks hetkeks juba nime elli põder-roht. kuna aga richard roht oli vekslivõltsimise eest kohtu all, siis oli ta richardist lahku minemas. ning kuna vanemuise tegevjuht harald stukis oli parasjagu saadaval, siis sebis ta haraldi ära. 

läbi haraldi hakkas ta teatrit juhtima ning iseendale operettides peaosi andma. ning paari aastaga viis ta olukorra sinnamaani, et ajas peanäitejuhi ferdinand pettai minema. hakkas ise peanäitejuhiks. 

kui teatrikriitikud võtsid vaevaks arvustada elli põder-roht-stukis loomingut, siis lasi ta teatri raha eest trükkida lendlehti, mis kritiseerisid tema kriitikuid ja lasi neid teatri ümbruskonnas möödakäijatele jagada. 

ühtlasi sebis stukis ka vanemuise eelarvet nii, et sõnateater oli alarahastatud ning operett ülerahastatud. mis omakorda tähendas sõnateatri allakäiku, vähenevat piletitulu, kehvemat teatrit jne. see siis ajaski tartu literaadid niivõrd närvi. 

1932. aastal juhtus nii, et vanemuise teatri juhiks sai august gailit, kelle naine elvi nander-gailit oli samuti lauljanna. gailit hakkas oma võimu ära kasutades oma naisele siis peaosi sebima. mis muidugi ajas elli põderi närvi, elli hakkas oma etendusele inimestele tasuta pileteid jagama ning instrueeris neid maruliselt aplodeerima. 

1934. aastaks suutiski elvi põder gailiti koos oma naisega teatrist minema kupatada. 

sellegipoolest oli 1935. aastaks kaotanud ta oma lauluhääle ja pidi taanduma. talle pakuti lohutuseks sõnateatrit, ta tegi ühe tüki kaasa aga see oli jätnud rohkem tükitöö mulje. 

paar sõna lutsust

lutsul olevat olnud komme avalikes kõnedes oma lausete keskel ja vahel verbaalselt välja öelda koma või punkt või sulud. või mis iganes parasjagu vaja oli.

võimalik, et see sõltus sellest, kas ta oli parasjagu natuke napsutanud või mitte. 

1927. aasta märtsis korraldati tartus kirjandusnädal. mõte oli selles, et tuua kirjandus inimestele lähemale. saksa teatri ehk vanemuise väikse maja ruumides peeti 25 märtsil (reedel) pidulik aktus. sisse sai ainult piletiga aga saal oli paksult rahvast täis. tuglas, luts, metsanurk, adams, vallas jne kõik kirjanikud olid kohal.

adams luges oma luuletusi. siis saabus lutsu kord lavale tulla. ta ei tulnud lavale. 

natukese aja pärast ta siiski tuli lavale. tegi publikule sügava kummarduse. otsis oma taskutest välja prillid ja paberitüki. paneb prillid ette ja paberi kõnepuldile. 

luts alustab:

"raamat on kõige parem sõber! paus. kirjandusnädal. paus. tänavu on kirjandusnädal. paus. sina, eesti intelligents, kes sa seal istud. vaata üles, vaata alla ja loe eesti kirjandust. punkt."

luts tegi publikule sügava kummarduse ja lahkus lavalt.

 

kirjameeste pink elvas

teatavasti on elvas arbi järve ääres kirjameeste pink, millele on kratsitud kõigi elvaga seotud kirjanike nimed. kui ma õigesti mäletan, siis seal on ka paar naiskirjaniku nime.

seda elva ja kirjanike vahelise suhte temaatikat tuleks tulevikus põhjalikumalt uurida. üks seesmine loogika tundub sellel protsessil olevat, et elva on väga haige-sõbralik linn. terve hulk kirjanikke kolis elvasse elama just, et paremini oma haigustega toime tulla.

küll olid kellelgi kopsuhaigused ja kellel veel mis haigused. hugo raudsepal oli mingi selline haigus, et ta ei saanud kuigi palju püsti olla. enamuse päevast ta lamas. vahele tegi paar-kolm korda pooletunniseid jalutuskäike. igatahes on kõik tema elvas kirjutatud teosed kirjutatud selili lamades. 

kristjan jaak petersoni luule retseptsioonist

teadupärast avaldas kristjan jaak peterson oma luulet põhiliselt vaid beiträges, mida vedas rosenplänter. ja otto wilhelm masing oli ka näppupidi juures.

pärast petersoni luuletuste lugemist kirjutas masing: "kogu oma vaevalise keele juures ei kala ega luha - kus on seal midagi luulelist? mina ei näe midagi muud, ainult kõige labasem proosa, halvas ja rikutud keeles väljendatud."

villem reiman luges neid 19. sajandi lõpus uuesti ja ütles: "kõik need on poisikese tööd, sisu poolest magedad, kuju poolest karedad"

1932. aasta kunstis ja kirjanduses kirjutas johannes semper: "kristjan jaak petersoni oodi me ei loe enam, petersoni ei saa näiteks kõrvutada schütziga, sest need on kaks erimaailma. ühe vormi tajume, teise oma mitte, kr. j. petersonist võib vaimustuda ainult arhheoloog." 

fitzgeraldi mitmed kimbatused

scott fitzgerald oli teatavasti abielus zelda fitzgeraldiga juba alates 1920. aastast. 

kui fitzgeraldid ükskord 1929. aastal pariisis mishaud' restoranis napsutasid, siis ütles zelda scottile, et scottil on võrreldes teiste meestega väiksem peenis.

scott läks seda muret kurtma hemingwayle. hemingway kutsus fitzgeraldi kempsu ja palus oma peenist näidata. hemingway hindas, et täiega normaalse suurusega peenis on.

fitzgerald siiski ei leidnud sellest lohutust. hemingway kutsus fitzgeraldi järgmisel päeval louvre, et antiiksete skulptuuride najal võrdlusi läbi viia. fitzgeraldi ei köitnud see mõte ja ta ei läinud louvre'.

ärge ütelge, et pärnust suuri mehi pole võrsunud

salanõunik oli tsaaririigi teenistushierarhias ülaltpoolt kolmas aste. sellist inimest tuli nimetada tiitliga "ekstsellents". 

juhtus nii, et pärnu postiametnike dünastiast pärinev gustav carl von weismann (1837 - 1912) sai sellise tiitli. postkontor asus teatavasti postipoisi trahteri majas. 

asi oli selles, et vanasti olid postkontorites mustad toad ehk ruumid, kus avati ja loeti läbi kodanike kirju. seda tegevust nimetati perlustreerimiseks. selles mustas toas oli seade, mis ajas pidevalt kuuma auru välja. selle abil aurutati ümbrikud lahti. kui ümbrikul oli mingi pitser, siis see pitser enne lõhkumist kopeeriti ning hiljem pandi ümbrikule samasugune pitser peale. 

gustav carli isa oli oma karjääri viimases otsas töötanud peterburis ja nii hakkas ka pärnus sündinud poeg peterburis tööle. tööle hakkas ta perlustreerijate juhina.

ühel päeval lugesid nad üliõpilase pahhom andrejushkini kirja harkovisse oma seltsimehele. tegemist oli nn aleksander uljanovi grupeeringuga, kes planeeris tsaar aleksander III mõrva. harkovis seati üliõpilaste juurde üles politseivalve ning võeti kõik vandenõulased kinni. 

selle saavutuse eest sai gustav carl von weismann endale salanõuniku teenistusastme.

ning aleksander uljanov koos oma seltsimeestega hukati 1887. mis siis ajas ühtlasi ka aleksander uljanovi venna vladimir uljanovi ehk lenini närvi. edasi läks leniniga nagu läks. 

gustav carl von weismann pensioneerus, tuli tagasi pärnusse, suri 1912. aastal ning maeti alevi kalmistule. 

ensv välisministri korteriküsimus

kui tööliste riigi esikirjanik hans leberecht ostis oma kirjanduspreemia eest ameerika auto, siis sama riigi välisminister hans kruus muretses oma korteri pärast järgmiselt:

"mulle on rkn-i asjadevalitsuse poolt ettenähtud korter pärnu maanteel nr 28, mida praegu remonditakse. see korter, mis mulle hans kruusile võib olla küllaldane, ei rahulda aga kaugeltki välisasjade rahvakomissari korterile esitatavaid nõudeid. veel enne, kui tallinna hakkab saabuma mitmesuguseid alaliselt siin resideerivaid diplomaate, tuleb siia külalisi moskvast (nende hulgas ka välismaiseid) ja teistest liiduvabariikidest, keda on vaja esinduslikult just rahvakomissari korteris vastu võtta. selleks on ette nähtud krediidid ka tulevase aasta eelarves ja antud ka esialgsed sellekohased juhised. on vaja, et rkn asjadevalitsus juba nüüd kohe samme astuks sellise välisasjade rahvakomissarile vajaliku korteri soetamiseks ja sisustamiseks. kui ma korteri pärnu maanteel selle valmimise järgi (mis muide toimub küll õige aeglased tempos) vastu võtan, siis ainult sel eeldusel, et suurema ja esinduslikuma korteri küsimuse lahendamine sellega seisma ei jääks."

hans kruus jõudis olla välisminister 1950. aastani. siis võtsid tööliste riigi julgeolekutöötajad ta kinni, panid vangi ja peksid lõualuu puruks.  

soomele kuninga valimisest

me vist ei ole piisavalt teadvustanud endale, et tegelikult valisid soomlased 1918. aasta oktoobris endale kuninga ära. selleks oli hertsog friedrich karl hessenist. 

valimiseks oli vaja 5/6 parlamendisaadikute enamust. kuna aga sotsiaaldemokraatliku partei saadikud suures enamuses mässu eest vangi olid pandud, siis kukkuski nii välja, et monarhistid said parlamendis hääled kokku ja kuningas sai valitud.

kuidas august jakobson jaan kärneri maha unustas

teatavasti pidi nõukogude kirjanik august jakobson 1941. aasta suvel organiseerima eesti kirjanike evakueerumist venemaale. enamus kirjanikke üldse ei tahtnud tulla. kui jakobson neid otsis, siis nad varjasid end. 

jaan kärner oli siiski üks nendest, kes siiski tahtis nõukoguda tagalasse minna. suures segaduses oli jakobson aga ta maha unustanud ja läinud ise üle peipsi venemaale. 

jaan kärner jõi end purju ja olevat ilmunud 10. juulil tuglaste ukse taha tallinnas. kurtis, et jakobson ei ole talle evakueerumiseks juhendeid jätnud, tema aga on purjus ja tal on granaadid taskus.

kuidas hans leberecht auto ostis

teatavasti ei oleks leberecht 1949. aastal üldse stalini preemiat saanud, kui mitte stalin ise poleks seda karotammele maininud, et ta on sellise autori jutustust lugenud. eesti nõukogude kirjanike liit oli selleks hetkeks juba 1949. a stalini preemia laureaadi välja valinud aga sellise vihje peale muudeti otsus koheselt ära. 

leberechti lugu "valgus koordis" rääkis teadupärast alatutest kulakutest kes õõnestasid kolhooside asutamist. kui leberecht oli stalini preemia kätte saanud (25000 rubla), siis läks ta väga tähtsust täis ja ostis ta selle raha eest helerohelise buicki. 

mõned detailid samuel kiecheli retkest narvast tallinnasse

samuel kiechel (1563-1619) oli üks ulmist pärit kaupmehesell. 

1586. aastal käis ta narvas ja hakkas tagasi tallinnasse tulema. ta reisis maad mööda. mööda neid radu, mis eksisteerisid ühest külast teiseni. narvast rakvereni tuli ta koos mingi rootsi ametnikuga. taustaks olgu öeldud, et taolistel reisidel tegid suvalised inimesed omavahel koostööd ja kombineerisid endale reisivariante. ning sakslaseks olemine oli abiks - kuigi sa ei olnud aadlik, võtsid mõisnikud (või teised sakslased) sind rõõmuga enda juurde, kui sa olid sakslane. 24. augustil kolm tundi enne lõunat jõudsivad nad rakverre. siis hakkas kõik viltu minema:

- rakveres leidsid nad ühe hobuse. rootslane võttis selle hobuse endale ja sõitis hüvasti jätmata minema. samuel jäi üksi maha. 

- samuel hakkas siis kombineerima. nagu ta ise kirjutab: "õhtujumalateenistuse ajaks juhtusin ma ühe saksa püssimeistri majja, see oli üks trompetipuhuja, siis ma sain süüa, selle juures oli üks liivimaa aadlimees, kes oli ka tema juures napsitanud. kui ta nüüd kuulda sai, kuidas ma minema ei pääse, lubas ta mind oma tõllas kaasa võtta oma mõista, mis oli sealt 3 penikoormat ja natuke teelt kõrval, siis pidi ta mind jälle edasi toimetama. noh, ma ei usaldanud küll ülearu, sest sel ajal oli seal sõjast saadik palju kahtlast rahvast, aga kuna ma veel vähem sinna jääda tahtsin, asusin nimetatud aadlimehega teele."

- kiechel istus siis vastu ööd aadlimehe tõlda ja pidi tee peal kuulama aadlimehe juttu, et sealkandis on palju kurgesid, et nad on 30-40kesi karjades aga et üks kurg peab vahti ja kui inimene läheneb, siis nad põgenevad. ///see oligi päris adekvaatne jutt, enne maade kuivendamist elas sagadi kandis palju hüüpe

- kiechel kirjutab oma sõnadega, et mis edasi juhtus: "ja sõitsime üle 2 tunni, öö tuli peale enne, kui tema mõisa jõudsime. enamasti läbi metsa ja mööda põhjatut, vett täis teed, pealegi sadas hästi kõvasti, nii et ma sain läbimärjaks. kui me nüüd öösel tema majja tulime ja olikaunis hilja, et rahvas enamasti magas, polnud tal rohkem kui üks voodi, mis seisis toas. selles magas üks teine aadlimees, tema sõber, kes oli talle külla tulnud. see tõusis jälle voodist üles ja tegi junkrule või majahärrale ruumi, tõmbas riided selga, heitis minu kõrvale ühte kõrvalkambrikesse õlgedele. nii tore, kui see aadel ennem on olnud, nii vilets ja vaene on ta praegu, sest maa on kõik paljaks rüüstatud, laastatud ja purustatud. külad, alevikud ja linnused moskoviidid kõik maha põletatud: sellepärast tunnevad veel muret ja keegi ei taha muud ehitada, kui seda mis igapäevaseks ihutoiduseks ja ülalpidamiseks vaja on, niikaua kui ükskord igavesele rahule viiakse."

- järgmine päev oli 25. august. selle päeva kohta kirjutab kiechel edasi: "25-ndal selle kuu päeval viib mind junkur nimega jörg von bergen, ja tema mõisa nimi on sagadi, väljale, näitab mulle palju põlde, heinamaid ja metsa ja need valdused kuuluvad tema seletuse järgi kõik temale. nüüd oleksin ma parema meelega oma teed läinud, pidin aga ootama seal söögiajani, vahepeal tuli just üks saksa mõisamees sinna, kes pidi minu teed reisima kuni kolme penikoorma kaugusele tallinnast, kes tundis keelt hästi, sellega ma asusin pärast lõunat teele ja aadlimees muretses mulle hobuse ühe oma talumehe kaudu kuni ühe tunni tee kaugusele lähimasse alevikku..."

- kui nad jõudsid lähimasse alevikku, siis seal oli parasjagu üks talumees hobuse saduldanud, et kuhugi sõita. mõisamees peatas talupoja kinni, ütles, et kiechel tõttab kirjadega kuninglike komissaride juurde ja et andku hobune ära. talupoeg andiski. kusjuures oma hobuse tagasisaamiseks pidanuks ta siis ise pärast hobusele järgi minema.

- ühe penikoorma järel jõudsid nad ühe möldri juurde. mõisamees käskis nüüd möldril oma hobune loovutada. mölder punnis vastu. mõisamees võttis kaika ja ähvardas möldrit nüpeldama hakata. mölder loovutaski hobuse.

- kahe penikoorma pärast jõudsid nad kuhugi majja, mis oli tühi. nad tegid tule üles. maja ees karjamaal olid hobused. mõisamees püüdis ühe hobuse kinni ja hakkas saduldama. saabus talumees, kes küsis, et mis teete siin. mõisamees vastas, et nad ajavad kuninga asju ja vajavad hobust. talumees leppis sellega.

- kiechel aga kartis, et neid hakatakse hobusevarasteks pidama. nii oligi. varsti olid neil kolm hobusemeest kannul, kes neid taga ajasid. lõpuks õnnestus neil tagaajajad maha raputada.

- pärast seda ei õnnestunud neil enam üheltki talupojalt hobust välja petta. pidid raha maksma hobuste eest. 

mõned momendid rudolf lesta elust ja loometööst

tartlased muidugi teavad rudolf lestat (1885-1941) hästi. ta oli nagu nooreestlane ja pidas tartus kohtunikuametit. 

ühe oma esimese avaliku ülesastumise tegi ta 1905. aastal, kui oli käimas vanemuise uue teatrimaja ehitus. lesta saabus ehitusplatsile ja nõudis, et ehitus seisma pandaks ning lava paari meetri võrra suurem ehitataks. põhjuseks see, et tema poolt kavandatud näidend ei mahu muidu lavale ära. kui lesta ehitusplatsilt minema talutati, siis ta vandus vihaselt, et nii näkase teatri jaoks ta tükki kirjutama ei hakka. ega hakanudki.

lesta oli ka suur arhitektuurientusiast. ta kutsus end ehitusesteediks. ta põhimõtteliselt unistaski, et riiki saab juhtida läbi arhitektuuri. 

riigi suveräniteet pidi avalduma monumentaalsetes ehitistes. riigivanemat pole vaja ja rahvas hakkab end ise esindama. rahvas aga hakkab koos käima toompeale ehitatavas Riigi Lossis. ja selle Riigi Lossi korrashoiu eest vastutab rahvas ise riigikogu kaudu.

kuna lesta ei olnud ise tallinnas kuigivõrd palju käinud, siis ta väga hästi ei teadnud, kus asuvad pikk jalg ja lühike jalg. küll aga tahtis ta toompeale rajada suure väljaku, kust saaks alllinna laskuda pika või lühikese jala kaudu.

harju tänava lõppu ehk siis vana linnamüüri koha peale tuli rajada lembit võidumehe värav. aga see ei peaks olema mitte nagu lihtsalt värav, vaid keskaegsete ja renessanssiaegsete prantsuspäraste losside vahele jääv värav.

lesta mõistis muidugi seda, et eesti rahvas on väike. seetõttu tuleks kokkuhoiu huvides mitte hakata ise projekteerima, vaid kasutama juba olemasolevaid projekte. kogu toompea ja toompea ümbrus tuleks ehitada prantsuspäraseks, sest siis tuleks prantsuse turistid meid visiteerima. 

nii näiteks tuleks lossi platsil kodanikumajad lammutada ja asemele ehitada prantsuse arhitekti contant d'ivry poolt louis XV jaoks projekteeritud palee. kuna aga selle lossi tiivad ei mahu toompeale ära, siis võiks lossi ehitada ilma tiibadeta. sinna majja pidi tulema kunstimuuseum.

kui riigikogu hoone ehitati, siis käis ühiskonnas tihe diskussioon. ühtede jaoks ei kõlvanud eesti parlamendi ehitamine sakslaste mäe peale, teised ei mõistnud neid ekspressionistlikke sikksakke, kolmandad oletasid, et dekoor on alles fassaadile panemata, riigikogu liikmed aga kirjutasid kaebekirja, et riigikogu majas on liiga pime ja neil pea ning silmad valutavad. siinkohal ei saanud ka rudolf lesta tasa olla, vaid pidi oma seisukohavõtu esitama. tema arvates see uus riigikogu maja on "saksa ordu põhjapoolsema komtuurikese prassimiskonvendimaja uuesti ülesehitus, dekoreeritud ühelt poolt moskva 17. sajandi kiriku akendega, stiilivärdjatega, ja katuse äär dekoreeritud saksa-hansa jahuaida kah-fassaadi mudelikestega" 

nii nagu teised avaldavad teatrikriitikat või kirjanduskriitikat, avaldas rudolf lesta alatasa arhitektuurikriitikat. tõsi küll, väidetavalt ei avaldatud tema artikleid mitte kunagi täies mahus. siin mõned tsitaadid tema kriitikast uue petseri eesti panga hoone küöge ehitatud kohtuhoone aadressil:

- EeSti Panga Petseri harukontori operatsioonisaali awarustesse ning - õhurikkuSse upub paar pangaametnikku ning paar klienti.

- Ringkonnakohtu wäljasõiduistungiie „saaliS" meenutab kohtu koosseis publikuga sageli kalu tiigikeses talwise jääkaane all

- Eesti Panga Petseri maakonnakontori ! tempelsaali põrand asetseb muidugi mitte ! kõrgemal lossi teise korra põrandapinnast

- Ringkonnakohtu ruumi wiib tolle loSsi tiibhooneS Wana TeStamendi taewaredel. Kes ajapuudusega nuheldud kohtunikest nõrga terwisega, kandku PetseriS ringkonnakohtu istungile kaasa pesuwahewS: taewaredeli ülemisel astmel ollakse ju üleni higine

- Ehitatagu edaspidi kohtuhooneid, wäljendades aukartust oma kohtUwaimu ja selle ajaloolise ideaali, eestlust. elulise rahwusideaali eeS Sest sellega wäljenduks lääneeuroopalise eestluse aukartus suweräänse Eesti riigiwõimu ja eestlust lugematute põlwede ajaloolise rahwüsideaali eeS lääne-euroopalise eestluse . enesemääramisõiguse ees, Euroopa õigluseideaali ees.