karl august hermanni toomisest inimestele lähemale

üldiselt on karl august hermannist justkui mingi rõõmulauliku kuvand kujunenud. tema laulud on kõik sellised naiivsed lõõritamised. tema isik ise ja tema elukäik on aga sügavalt traagiline. siinkohal lähemalt.

kui hermann veel noore poisina põltsamaal elas, siis tahtsid nad koolivendadega pasunakoori asutada. tellisid endale saksamaalt pasunad. nagu hermann ise kirjutab oma päevikus: "puhujad olid varsti käes, kelle seas ka mina üks olin. küll oli raske õppida, esimesel ja teisel nädalal oldi mokad üsna paistetanud ja katki. aga juba kolmandal ja neljandal nädalal läks asi paremini"

kui ükskord hermann vanas vanemuise majas poole ööni koos jannseni poegadega kooriharjutusi tegi ja majast välja tuli, siis tungisid purjus baltisaksa veterinaariaüliõpilased talle raudkangidega kallale. hermann hakkas karjuma, et tal löödi silm välja. kui nad arsti juurde jõudsid, siis arst siiski tuvastas, et tal oli silm alles. küll aga visati ta selle kakluse eest tartu ülikoolist välja. 

kui hermann oli pruudi leidnud, siis ta otsustas, et teeb endale enne saksamaal kraadi (tartu ülikoolist oli ta ju välja visatud) ja siis võtab naise. berliinist kirjutas hermann oma naisele õhinal seiklustest berliini lõbumajades ning saatis talle raamatu, mis õpetas olema korralik koduperenaine ja abikaasa. olulisemad kohad selles raamatus oli hermann alla jooninud. näiteks joonis ta alla hoiatusele naistele oma iharust kunstlikult õhutada.

postimees oli teatavasti hermanni ja tema poolvenna omanduses kahasse. kui hermann 1896. aastal postimeest müüma hakkas, siis palus ta jaan tõnissonil kirjutada oma pakkumise hermanni naise nimele, sest ta ei tahtnud, et ta vend ei näeks ega kuuleks läbirääkimistest midagi. 

postimehe müük ja venestamiskampaania hakkas hermanni majanduslikult ahistama. tartu ülikoolis sunniti näiteks eesti keelt õpetama vene keeles. kuna hermann oli eüs-i liige, siis tehti kokkulepe, et kõik eüs liikmed panevad end hermanni loengutele kirja. see kuigipalju siiski ei aidanud.

hermann üritas endale noores põlves edu toonud laule trükkida ladina, saksa ja prantuse keeles. ning võttis endale nimeks karl august hermann-estoff. pani hulga raha nende laulikute alla aga tagasi see raha ei tulnud. 

seejärel otsustas ta kirjutada eesti kirjanduse antoloogia. uuema aja kirjameestest eraldas ta enda loomingule seal kõige rohkem ruumi, juhan liivi loomingule aga vaid viis rida. 

seejärel kirjutas ta uurimuse "sumeri-akkadlased. uurimine vanast muinasajast". muuhulgas jõuab ta seal järgmise väiteni: "edasi minnes tabame ikka jälle imelise võõra kõmaga, kuid oma kõlaga nimesid kiilkirjades. nõnda on sumeri vägev kuningas ghas-gur-galla umbes 4300 aastat enne kristust sumeri rahva üle võimutsenud. ta nimi kõlab väga võõras, kuid on oma, sest ghas-gur-galla on üsna ilma vaevata "kase-kuru-kallas" ära seletada. kas juba tol hallil ajal kaske tunti? küsime tahtmata. vastama peame - miks mitte?"

kõik hermanni projektid kukkusid järjest läbi. viimases hädas üritas ta tegeleda kinnisvaraäriga. tema kaastööline aleksander treumann-heraklides tahtis rakverest tartusse kolida ja soovis tartus kinnisvara soetada. hermann lubas teda aidata ja võttis tartu krundi ettemaksu enda kätte. tehing jäi aga katki. kui treumann-heraklides oma raha hermannilt tagasi tahtis, siis selgus, et hermann oli selle rahaga maksnud mingeid oma muid võlgasid ja raha enam ei olnud. treumann-heraklidese elupäevad lõppesid tartus jaama tänava vaeste vanadekodus. 

ellen niidu ja jaan krossi kiri juhan smuulile

lp sm juhan smuul

28. augustil 1961 a varastati meile kuuluva sõiduauto moskvitsh 407 rattad koos kummidega ja ilukilpidega. vargad tabati miilitsaorganite poolt mõned kuud hiljem. kummid ja rattad olid nende poolt aga muidugi ammu realiseeritud. seltsimeeste greeni ja vesteri abiga õnnestus meil käesoleva aasta märtsikuus osta kauplusest "volga" oma masinale uued kummid. veljesid ja kilpe pole meil läinud korda aga saada ega ole selleks ka arvestatvat lootust. praegu kasutame juba pikemat aega ühelt vastutulelikult tuttavalt laenatud rattaid, mida saame tarvitada talvekuudeks. kuna lumi on läinud ja pealegi liiklusvahendite tehniline ülevaatus juba varsti lõppemas, peame rattad kohe tagasi andma. meie suured loominguplaanid on seotud mitmete ringsõitudega vabariigis. uute rataste hankimiseks juhuslike pakkujate poole pöörduda pole me sündsaks pidanud, kuna on väga raske kindlaks teha, kust niisugused rattad pärit on. pöördume sellepärast veel kord teie, kui kirjanike liidu esimehe poole, palvega, et te meile teie võimuses seisvat abi osutaksite uute veljede ja ilukilpide hankimiseks. kuna tagavararatas jäi varastamata, oleks meil vaja neli ratast koos kilpidega.

kevadise tervitusega ellen niit, jaan kross

tallinnas 13. aprillil 1962 a 

kuidas jevtušenko kohtas kopenhaageni lennujaamas hemingwayd

kord oli jevgeni jevtushenko kopenhaageni lennujaamas. enda sõnutsi oli ta seal palju kohvi joonud. ning korraga nägi ta hemingwayle väga sarnast meest. mehel olid jalas räpased-rasvased püksid, tema nägu oli tuulest parkunud, tema seljas lehvis roheline parka, tema käed olid armilised. ta oli justkui äsja laevalt maha astunud. mees astus pika sammuga läbi lennujaama koridoride ning tema järel õõtsus reaalsus nagu lainetus. 

mees läks lennujaama baari ja tellis viina. baarmen pakkus ka toonikut aga hemingwayle sarnane mees keeldus sellest otsustavalt. mees nööpis krae lahti ja kulistas viina. 

pärast selgus, et see oligi hemingway.

jevtushenko oli nii rabatud, et kirjutas sellest luuletuse.

jaan unduski kaks ülo tuuliku lemmiklauset

1. lause

kõikides võõrastes jaamades, kui mind saadetakse või mul tuleb käes hoida paberisse mähitud lilli, vaatan alati vargsi tõmbetuuliste perroonide lõppu, ja ma olen selliselt tamsalu, kiltsis ja rakkes näinud üksinda, kellestki tundmata külmetamas leonid leonovit, halldor laxnessi ja willian saroyjani.

2. lause

rakvere jaamas muuseas tõmbas 1972. aasta oktoobris üksinda suitsu voltaire, ja ta ei läinud leningradi rongile, sest ootas hobuseid, ja kellelgi ei tulnud pähe talle öelda, et ajad on muutunud, teda ei tundnud keegi, isegi kohaliku kek-i mitmekordselt premeeritud mälumängurid, kes viiekesi sõitsid tööalasele komandeeringule ermitaaži, et nädala ajaga pähe õppida kõik seal olevad maalid.

carl gustav jungi rooma-probleem

carl-gustav jung pidas roomat nii pühaks paigaks, et hoidus oma elu jooksul sinna minemast. nagu ta ütles: "mulje sellest linnast ületaks mu vastuvõtuvõime". 

ja seletas lähemalt: "mind on alati imestama pannud inimesed, kes reisivad rooma nagu näiteks pariisi või londonisse. kahtlemata pakub rooma nagu iga teine linn esteetilist naudingut, ent kui te tunnetate enda ligiduses mingit võimsat vaimu, kui te igal sammul kohtate midagi teile lähedast ja salajast, kui siinsamas, müüritüki juures, või seal, samba kõrval, heiastuvad teile tuttavad näod, siis on tegu hoopis teise asjaga".

vanuigi otsustas jung end kätte võtta ja rooma siiski minna. ta läks piletikassasse aga minestas seal. siis ta loobus oma plaanist.

ado grenzteini antisemitismist

teadupärast muutus ado grenztein oma elu lõpupoole suureks juudivihkajaks. mäletatavasti pariisis oli tema naabriks üks juudi noormees ja grenztein puuris seina sisse augu, et vaadelda, mis nurjatuid asju noormees teeb.

aga ühtlasi lubas ta kirjutada raamatu, kus 200 argumendi varal tõestatakse, et jaan tõnisson on juut. 

hugo raudsepa tegelik nimi

 hugo raudsepa täielik nimi oli viktor paul hugo raudsepp.

batalist verestšagini kurb lõpp

vassili verestšagin (1842-1904) on kahtlemata üks tuntumaid bataliste. batalism tähendab lahingumaalimist. verestšagin on ka maailma suurimate maalide looja. ta tahtis olla batalist, sest tahtis näidata maailmale sõjakoledusi ja veenda inimkonda sõdasid lõpetama. perestšagin oli vene-jaapani sõjas soomuslaeva petropavlovsk pardal parasjagu taaskord maalimas, kui laev sai tabamuse ja läks põhja.

paar sõna mahatma gandhi pojast

mahatma gandhi poja nimi oli manilal. ükskord juhtus nii, et mahatma gandhi poeg sattus suudlema ühte noort hindu abielunaist. mahatma nõudis selle peale, et see naine ajaks end kiilakaks ning et tema poeg annaks eluaegse kasinusvande. 

manilal aga tuli varsti uuesti isa juurde jutuga, et tahab hoopis ühte moslemineiut naiseks võtta. mahatma keelas ka selle ära. 

mahatma otsis siis ise ühe hindu neiu, kellega ta oma poja naitis. mahatma loobus kasinusnõudest oma poja suhtes samuti. selle peale siis juhtuski nii, et mahatma poeg sai selle hindu neiuga kolm last.

karl ernst von baeri kannatustest

see et tartu tudengid talle shampust pähe valavad ja tema kuju otsas kõõluvad, see on lihtsalt üks paljudest ebamugavustest, millega tal on tulnud rinda pista.

tudengipõlves kõndisid kõik tudengid jalgsi. mitte ainult kristjan jaak peterson. ükskord tahtis von baer näidata, kui kõva mees ta on ja kõndis ühe jutiga piibelt tallinnasse. tallinnas aga hakkas tal suurest kõndimisest nina nii hullult verd jooksma, et veri voolas 10 tundi järjest. 

kui napoleoni sõda algas, siis läksid kõik arstitudengid rindele abi andma. rinne seisis siis riia linna all. riias suri hulk arste tüüfusesse, laatsaretid olid täis haavatuid. veelgi rohkem oli aga tüüfusehaigeid. von baer läks koos 25 kaastudengiga rindele haiglasse appi. haiglaid asutati tegelikult suvalistesse küünidesse. von baer koos oma kaastudengitega jäid kõik tüüfusesse. neid pandi teenima üks vene soldat, kes oli lakkamata purjus. von baer kukkus minestusse ega teadnud kaua ta teadvuseta oli. lõpuks ärkas üles ja hakkas tasapisi paranema. sellest paranemisest tuletas ta niiöelda äraootava ravimeetodi. 

kui von baer oli arstieksamit tegemas, pidi ta muuhulgas õpetatud isandate silmade all ühe lõikuse tegema. oli vaja laipa. von baer leidis ühest sõjaväehospidalist haige, kes heasüdamliku arsti kinnituse kohaselt oli kahe päeva pärast suremas. von baer arvestas kindluse mõttes nelja päevaga ja määras enda lõpueksamiks 24. augusti. haige aga oli siis ikka veel elus. von baer palus siis hardasti oma eksamineerijaid, et need talle lisaaega annaksid. lõpuks see haige sõdur suri 27. augustil ja von baer lõikas tal eksamikomisjoni silmade all jala otsast.  

karl ernst von baer oli enamuse elust töötanud königsbergis. siis avanes võimalus tartusse tagasi tulla arstiteadust õpetama. nagu ta ise kurdab, oli tartu elanikkond küll vahepeal kahekordistunud aga laipasid tudengite õpetamiseks endiselt ei jätkunud. nii siis juhtuski, et nad tirisid laipu tartusse lõikumiseks viljandist ja pärnust. 

vanasti oli selline komme, et kui sul lapsi ei olnud (aga su sugulastel oli), siis sa võtsid mõne sugulase lapse enda juurde kasvatada. nii kasvas von baer tegelikult pool lapsepõlve oma onu juures. ja juhtus nii, et von baeri vennal ludwigil ka ei olnud lapsi. ludwig kirjutas, et tuleb 1833. jõulude ajal baeri juurde ja valib ühe baeri poegadest endale lapseks. ludwig aga ei jõudnudki kohale, sest suri ära.

juba päris vanas eas aga nägi baer sellist unenägu. et ta suri ära, tuli taevaväravasse ja palus luba sisse astuda. peetrus küsis: "kes seal on?". baer vastas: "ma olen vana baer". peetrus küsis: "kas sa tseilonil käisid?" baer vastas: "ei, aga käisin kaks korda novaja zemljal". "lambapea!" karjus peetrus ja virutas taevase ukse kinni. 

paar sõna paide linna vaestest 19. sajandi esimesel poolel

hermenn hesse vanaisa oli teatavasti paide linnas arst. tema siis kirjutab, et paide linna inimesed on väikesed ja vaesed. aga ei olnud seetõttu kaugeltki mitte virgad ega tagasihoidlikud. hoopis vastupidi. kui keegi midagi vaestale annetas, siis vaesed võtsid need annetused vastu tänamatuse ja nurinaga. saksa härrad siis mõtlesid, et mida nende sunnikutega peale hakata, et neid aidata ja et neile natuke jumalakartust õpetada. 

hermenn hesse vanaisa ja proua grünewaldt otsustasid siis orbudekodu rajada. rajasidki. oli seal siis paar-kolmkümmend last. aga siis selgus, et jõukamad sakslased ei tahtnud orbudekodu jaoks annetada. orbudekodul sai raha otsa. ning kuna raha oli otsas, siis andsid nad 9 tütarlast orbudekodust tagasi nende päriskodudesse. 

ideedest kantud hans anton schultz

see on tegelikult natuke kurb lugu.

inimesest, kes tahtis väga kuuluda gruppi. tahtis olla arengute eesotsas. tahtis pälvida tunnustust. ja pingutas natuke üle. 

tegemist on siis koeru kandis 1866. aastal sündinud hans anton schultziga. ta pidas vaheldumisi rätsepa ja rändraamatukaupmehe ametit. 

ja kui jakob hurt tuli oma pärimuse kogumise kampaaniaga, siis oli ta üks viljakamaid korrespondente. koguni nii viljakas, et hakkas ise asju välja mõtlema. 

sellest veel ei piisanud. ta hakkas ette kujutama, et ta ei ole mitte lihtsalt jakob hurda korrespondent, vaid on ka ise kirjamees. 

ta avaldas tuhandeleheküljelise raamatu, mille nimi oli:

"eesti rahva vana usu tembud, nõiduse vigurid, juttud ja vanad arstimese kombed, vanad sõnad, 20-nemast oktoobri kuu päävast sõnni kui 21-ma mai kuu päävani 1893. esimene korjandus"

kuna tal haridust nappis aga tahtmist oli kõvasti, siis teksti muudkui tuli. kirjavahemärgid olid juhuslikud. üldiselt hinnatakse, et raamatu lõpupoole hakkab tal kirjutamine käsitööoskusena paremini välja tulema. üks näide raamatu tekstist:

"kui saa esimest korda, piale kuu loomist, noort kuud nääd, ja juhtub sul midagi assa kääs olema, kas vee ämred, ehk mõni muu asi, (ehk mis tahes muugi asi) siis tähendab see, et soad selle kuu aa sees kingitust, ehk pärandust, mõne inimese kääst. (vana usu punkt.)"

ta võtab endale tekstidesse sisse taarad ja vanemuised. ühtlasi esitab teooria, et vanarahval algas aasta jürikuu ehk mahlakuuga. maikuu oli tal lehe, õie, iie ehk lillekuu. 

kui tuli kätte aasta 1905, siis ta ei rahuldunud mõisate põletamisega, vaid asus kohe ka uut ühiskonda ehitama. ta rajas vaali vabariigi. ise hakkas ta vaali vabariigi presidendiks ja mõõtis siis kohalikele külameestele vaali mõisa maade küljest maajuppe. 

ta kirjutas vaali vabariigi põhiseaduse, millele nõustus alla kirjutama 9 kohalikku talumeest. põhiseaduses oli kirjas niimoodi:

"tõutame meie, et meie, kui juhtub, et vabariigi mõtte, ja püie, üle eestimaa, välja peaks kuulutatud saama. kohe sõia riistad kätte võttame, ja vabaduse ja vabadus sõiast osa võttame, oma vähematte vendade eest, oma rahva riisujattele ja timmukatele kätte tasuma saame. ja sugurahva vabaduse eest, ennem auga surema saame, kui võera rahva ikke all häbiga elama saame. ja kunni viimase vere tilgani, ise enese ja oma sugu rahva vabaduse eest võitlema saame. püha eesti isade maa võera rahva käest ära peastmiseks ja auks."

see kõik lõppes muidugi nii, et tsaari madrused tuli jõuluks koerusse ja lasid hans anton schultzi koos veel kahe talumehega maha. see mahalaskmine oli siis nii olnud, et kui mehi mahalaskmisele viidi koeru kirikust mööda, siis nende sabad oli kohe hobuvanker koos kolme kirstuga. koeru kirikuõpetaja pastor haller tuli kirikust välja ja pakkus jumalaarmu ning siis kobistasid surmamõistetud edasi. 

ooniksi ja vahtriku duell

ükskord 1886. aastal kui priidik andevei (haljava kooli õpetaja), karl ooniks (aruküla kooli õpetaja), jakob hermann vahtrik (raamatukaupmees) ja eduard vilde (tulevane kirjanik) harju-jaanis prassisid ja kaarte mängisid, läksid ooniks ja vahtrik tülli. ooniks kutsus vahtriku duellile. 

kuna aga oli ainult üks püss, siis pidid nad laskma kordamööda. vahtrik lasi esimesena aga lasi õhku. selle peale vihastas vilde ja kutsus ise vahtriku duellile. 

siis aga sai purjus ooniks püssi enda kätte ja hakkas huupi paugutama. 

kuidas nõbud eduardid uisutamas käisid

eduard vilde ja eduard bornhöhe emad olid teatavasti õed. ja mõlemad eduardid armastasid noorena uisusporti.

ainult et eduard vilde käis uisutamas schnelli tiigil. ning lõpetas uisutamise kohe, kui kenad neiud silmapiirile ilmusid. läks nende juurde juttu ajama.

eduard bornhöhe aga armastas uisutada merejääl. ükskord juhtus nii et ta sattus liikuvale jääpangale. ning tuul viis selle aegna saare taha. õnneks oli aegna saare taga parasjagu seilamas üks inglise laev, kes noore kirjaniku üles korjas ja kaldale tõi.

lõunaküla

lihtsalt võib juhtuda, et inimesed unustavad lõunaküla ära. tegelikult küla ajalugu puha actionit täis.

lõunaküla asub siis naissaare lõunaotsas. üldiselt teatakse, et seal on krimmi sõja ajal surnud prantslaste haud. 

vähem mäletatakse seda, et lõunakülas kuulutas 17. detsembril 1917 anarhosündikalist tsaari mereväe laeva "petropavlovsk" staabikirjutaja stepan petritshenko välja naissaare soldatite ja ehitajate nõukogude vabariigi. 

projektis osales 80-90 madrust ja väidetavalt 200 saareelanikku. iseend määras petritshenko rahvakomissaride nõukogu esimeheks. valitsuses olid veel sõja- ja mereasjade rahvakomissar, siseasjade rahvakomissar, tööasjade rahvakomissar, rahanduse rahvakomissar, tervishoiu rahvakomissar ning hariduse rahvakomissar. 

vabariigi lipul oli vikat ja oda ristatud, pealuu, ristatud kondid ning kiri "surm pursuidele". hümniks oli internatsionaal. 

veebruaris 1918 tulid sakslased ja petritshenko põgenes. läks kroonlinna, kus ta algatas teatavasti kroonlinna mässu. 

sinnasamasse naissaare lõunakülla saabusid IIMS ajal aga soome ja saksa sõdurid. naissaar oli hea vaikne koht IIMS möödasaatmiseks. soomlased leidsid aga ühest lõunaküla majast jahu ja hakkasid puskarit ajama. suure joomingu käigus põletasid nad sakslaste raudtee depoo koos veduriga maha. sakslased said vihaseks ja tulid asja uurima. soomlased ütlesid, et nemad ei tea midagi.

ja kui puskarit ei olnud, siis joodi õlut ja kakeldi. kaklus algas tavaliselt sellest, et sakslased ärplesid, et nad on terve euroopa ära vallutanud. soomlased osutasid aga alati, et soomet pole vallutatud. ja siis algas kaklus. 

üks probleem oli see, et järgmisel hommikul olid mehed rivis siniste silmadega. teine moment oli see, et vastavalt ohvitseride koodeksile tohtis sõdur lüüa ainult sõdurit ja ohvitser ohvitseri. sakslased olid väga nördinud, et soomlased sellest koodeksist lugu ei pidanud. 

peter steele

peter steele ehk petrus thomas ratajczyk oli poola immigrantide järeltulija, sündis new yorkis. üldiselt tuntakse teda type o negative järgi. aga tegelikult oli ka tema kaheksakümnendate bänd carnivore täiesti epohhiloov. ta tegelikult ei elatanudki end muusikaga ära, vaid töötas pargihooldajana brooklynis. kui ta type o negativega kuulsaks sai, siis kutsuti ta playgirl ajakirja modelliks. ta oli 2,03 pikk, käis jõusaalis, üleni gooti ja oli ilmselgelt hea materjal. 

pärast ajakirja avaldamist sai ta teada, et playgirl ostjate seas oli vaid 23% naisi. ja oli sellest ülimalt nördinud.

ajakiri soviet life 1986 a veebruarinumber

nsvl usa saatkond andis välja ingliskeelset ajakirja "soviet life". 1986 a veebruarinumbris oli 10 lk pikkune lugu pealkirjaga "rahu ja küllus pripjatis". pripjat olevat endast siis kujutanud kosmopoliitset idülli. nagu kirjutati: "praegu koosneb linna elanikkond rohkem kui kolmekümnest rahvusest üle nõukogude liidu" ja "tänavad on lillepeenardega ääristatud. kortermajad seisavad männisalude keskel. igal elamurajoonil on oma kool, raamatukogu, poed, spordirajatised ja mänguväljakud. hommikul ei kohta siin palju rahvast. vaid nooremapoolsed naised lapsevankritega, kes kuhugi ei kiirusta".

ja et kui linnas üldse on probleeme, siis see on see, et uute elanike jaoks on vähe ruumi "pripjatis on praegu beebibuum" ütleb linnapea. "oleme küll ehitanud kümnete kaupa lasteaedu ja lastesõimi, ja uued on peagi valmimas. aga sellest ei piisa vajaduse rahuldamiseks."

siioni linna kreisid tüübid

püüdes ette kujutada, et kuidas oleks olla siioni linna kodanik. see oli siis linn, mille asutas usumees john alexander dowie (1847-1907).

- linna tänavavõrgustik oli union jack-i kujuline

- politseinikud kandsid vöö küljes piiblit ja kiivri peale oli kirjutatud "patience"

- linnaelanikele renditi maa välja 1100 aastaks (100 aastat kristuse ootamiseks ning siis 1000 aastat kristuse tuhandeaastases rahuriigis elamiseks) ning seejärel pidi lepingut pikendatama.

- vilistamine ja sülitamine oli linnas keelatud

- kõik linna elanikud töötasid olematu palga eest sitskardinate vabrikus (mille sisustuse dowie oli shotimaalt toonud)

- dowie ehitas endale 25-toalise lossi, nimetas end uueks eelijaks ja kandis vanas testamendis kirjeldatud preestrirõivaid

- ükskord läks dowie vaidlema islamistliku usumehe mirza gulam ahmadiga ja 1903. aasta peeti maha niiöelda palveduell. mõlemad palvetasid oma jumala poole, et see paljastaks vastase kui valeprohveti. 

- linnas oli kino, teater, tantsud jne keelatud. samuti olid keelatud ümarad hooned, sest need oleks viidanud ümmargusele maakerale. 

- linna ettevõtlus (poed, toitlustus jne) kuulus zion enterprisele, mis kuulus dowiele. ettevõtte rahaga ostis dowie endale hobused, ehitas vanatestamentliku kaariku, pani naise keisrinna riietesse ja paarutas ringi. teenrid saatsid kaarikut sörksammul.

- ühel hetkel hakkasid elanikud dowiele ette heitma linna kehva majandamist ning madalaid palku. dowie võeti maha ja uueks usujuhiks määrati wilbur glenn oliva (1870-1942).

- wilbur glenn voliva oli suur lameda maa teooria pooldaja, pakkus välja 5000 dollarit igaühele, kes suudaks tõestada kerakujulise maa teooria

- wilbur tegelikult ei kohelnud linnaelanikke paremini vaid jätkas varastamist nende tagant. 

- linnas oli liha ja austrid niikuinii keelatud. wilbur toitus parapähklite ja hapupiimast ning väitis, et elab tänu sellele 120 aastaseks. ei elanud. suri 72-aastaselt ära. 

bourdalou

bourdalou ehk inglispäraselt bordaloo on teatavasti (pigem just naiste jaoks) kaasaskantav paadikujuline pissuaar. natuke nagu soustikann. ühes otsas sang ja teises otsas tila. 

ning britid ütlevad siiamaani, et nad võtavad ja teevad ühe "loo". 

vähem teatakse aga seda, et see tuleneb jesuiidi jutlustaja louis bourdalou (1632-1704) nimest. asi oli selles, et ta oli nii kirglik ja rahvapärane jutlustaja, et inimesed ei suutnud tema jutluse ajal kirikust lahkuda. ja et kange pissihäda tuli peale, siis olid naistel kaasas sellised soustivaagen-pissipotid. mida siis hakatigi bourdaloudeks kutsuma. 

pikemalt sellest, mida charles darwin oma päevikusse kõik oma kõhklused naisevõtu kohta kirja pani

kui naist mitte võtta, siis reisida? euroopa - jah. ameerika?? kui reisida, siis peab see kindlasti olema täiesti geoloogilise laadiga - ühendriigid, mehhiko

elada londonis - sest kus see mujal veel oleks võimalik - väikeses majas regent parki ligidal, pidada hobuseid, käia suvel matkamas, et koguda zooloogia mõnelt alalt eksemplare, mõtisklused geograafilise leviku ja üldiste geoloogilise sisuga teoste üle - süstematiseerida ja uurida sugulussuhteid. 

kui abielluda - piiratud vahendid - tunnen kohustust raha saamiseks töötada. elu londonis, mitte midagi peale seltskonna, ei maaelu, ei suuremaid zooloogilisi kollektsioone ega ka raamatuid. professuurs cambridges kas geoloogia või zooloogia alal - nõustumine kõigi ülalmainitud tarvidustega. 

 seega on tõendatud, et abielluda on vajalik - millal ikkagi? vara või hilja? vanamees ütleb, et varsti, sest muidu oleks paha, kui on olemas lapsed - sest iseloom on paindlikum - tunded on elavamad, ning kui ei abiellu peatselt, läheb kaduma nii palju head puhast õnne. 

kui aga abielluksin homme. tekiks lõpmata palju vaeva ja kulutusi maja muretsemisel ja selle sisustamisel - lahingud seltskonna puudumise pärast - hommikused külaskäigud - kohmetus - igapäevane ajakaotus -(kui naine poleks ingel ega aitaks alal hoida töökust) - siis kuidas tuleksin toime kõigi oma asjadega, kui peaksin iga päev minema näiteks naisega jalutama? ma ei saaks ju kunagi prantsuse keelt selgeks - või näha euroopa kontinenti - või säita ameerikasse - või tõusta õhupalliga õhku

lapsed - kui jumal tahab - alaline eluseltsiline, sõber vanaduses, kes on kellestki huvitatud, keda võiks armastada ja kes lahutaks meelt - igal juhul parem kui koer. kodu ja keegi kes hoolitseb majapidamise eest. muusikast ja naiselikust lobisemisest tulenevad võlud. tervisele on need asjad kasulikud. sunnitud tegema külaskäike ja võtma vastu sugulasi, mis on aga kohutav ajaraiskamine. 

jumal hoidku, on väljakannatamatu mõelda kogu elu möödasaatmisele töömesilasena - töötades, töötades ja mitte midagi muud. ei see ei lähe.

pole sunnitud külastama sugulasi ega igale tühiasjale alistuda  - kandma kulutusi ja olema ärev laste pärast

ajakadu - ei saa õhtuti llugeda - paksuksminek ja lodevus - ärevus ja vastutus - vähem raha raamatute jaoks.

palju lapsi, sunnitud omale leiba teenima - sellisel juhul on ülemäärane töörügamine tervisele väga halb

võibolla mu naisele london ei meeldigi. siis on otsuseks pagendus ja allakäik ühes muutumisega lodevaks, laisaks ja lolliks.

henry heimlich (1920-2016)

doktor henry heimlichiga olla nii olnud, et ta mõtles oma võtte välja juba 1974. aastal. ning väidetavalt on tänu sellele võttele päästetud üle 100 000 inimese elu. 

aga tal endal ei õnnestunud seda võtet päriselus kellegi peal rakendada. kuni siis vahetult enne surma vanadekodus märkas kedagi lämbumas, tormas talle appi ja sooritas endanimelise võtte filigraanselt.

ühtlasi oli nii, et dr heimlichi abikaasa jane oli suur alternatiivteraapiate entusiast ja kirjutas artikleid stiilis "mida su arst sulle ei räägi".

heimlichi poeg phil oli konservatiivse kristliku raadiosaate juht. tütar janet aga kirjutas raamatu "Breaking Their Will: Shedding Light on Religious Child Maltreatment". 

kolmas poeg peter aga nimetas oma isa seeriavaletajaks ning nimetas isa ainsa saavutusena seda, et isa on suutnud endast müüdi luua.

ferdinand kulli suurepärasest raamatust

ferdinand kull on kirjutanud täiesti vaimustava raamatu 20 saj alguse eesti kunstnike elust pariisis. 

- näiteks juhtus ükskord, et hindrey tuli pariisi. üks päev tuli credit lyonnais rahakandja tema hotelli ja ladus talle kätte suurema summa. hindrey ei imestanud millegi üle ja jõi selle raha kolme päevaga kõik maha. olevat kunstnikele kõige ehtsamat benedektiini välja käristanud. ning siis tuli traagiline teada, et pank on raha väljaandmisel adressaadiga eksinud. hindrey kirjutas selle peale kirjaliku lubaduse, et tagastab kogu raha pangale jupikaupa

- paul burmani erialaks oli loomade maalimine. ning kõige enam armastas ta hobuseid maalida. ta armastas hobuseid niivõrd, et tema naer olevat hobuse hirnumist meelde tuletanud.

- pariisis elas juba ammu legendaarne eesti literaat andres dido. ta oli juba vana mees. kunstnikud üritasid talt aegajalt raha laenata. tema silmanägemine oli nii kehv, et ta kandis ühtede prillide peal teist paari prille. ning sellest hoolimata tänaval kõndides kõndis ta aegajalt vastu puud või posti

- andres dido maania oli vanakraamiturgudelt katkiste nugade kokkuostmine. iga kord kui mõni kunstnik tema juurde raha laenama läks, siis pidi ta arvestama, et peab dido nugade kollektsiooni vaatama ja kiitma

- teatavasti elas sel ajal pariisis ka ado grenzstein. selleks ajaks oli grenzsteinist saanud pühendunud juudivihkaja. kui talle kõrvalkorterisse kolis elama noormees, keda grenzstein kahtlustas juut olevat, siis puuris grenzstein korteri seina sisse augu ja piilus noormehe tegemisi

- 1909 külastas pariisi rudolf tobias. kuna roman nymanil oli sel ajal korralikum ateljee, siis otsustati õhtusöök rohke veiniga korraldada tema juures. seal oli ka klaver. kui saabus südaöö ja kõik olid juba purjus, siis hakati paluma, et tobias klaveril beethoveni claire de lunet mängiks. tobias aga nõudis, et ta peab seda saama õues teha. seepeale tiriti klaver tänavale. kunstnikud aga ronisid ümberkaudsete puude otsa, et kuule lähemal olla

- kui nälg väga suur oli, siis suurte pühade ajal sai notre-dame kirikus tasuta hommikuse missa ajal tasuta saia süüa. selleks pidi aga kell 5 juba kohale minema, et sisse mahtuda. kirikuteener suskas pika varda otsas kõigile nina alla annetuskarbi ja siis tuli teeselda sinna raha panemist. pärast sai aga igaüks ühe saia

- nõo kiriku apostlite kujud on teatavasti jaan koorti tehtud. ja ta tegi need pariisis. koort tagus peitliga neid apostleid hommikust õhtuni. tal oli sigaretijunn suunurgas ja ta laulis toksimise ajal:
kas on linnukesel muret
kus ta saab, mis ta sööb
kas ta kurat nälga sureb
saatan loodab looja peale
hüppab siin, hüppab seal
hüppab kõrtsi katusel

- kuna kunstnikud külmetasid ja tihti oli riideid vaja kuivatada, siis käisid nad riideid louvres kuivatamas. seal oli keskkütte tarbeks põrandale asetatud rauast trellid. samal aja pidi aga muuseumivahtidele jätma mulje, et nad mitte ei soojenda end seal, vaid vaatavad kunsti

- oskar karin oli olnud väga peenete ja lihvitud maneeridega. ükskord juhtus rudolf tassa kogemata sülitama karini läikivale lakk-kingale. tassa ise ei pannud seda tähele, karin aga pani. kuna karin aga oli kombekas mees ega tahtnud, et tassa piinlikkust tundes, siis ta ei pühkinud süljelärakat kinga pealt ära. samal ajal aga pidi seda lärakat ka tassa eest varjama. paari tunni pärast läksid nad lahku ja siis pühkis karin läraka kinga pealt ära

- rudolf tassal oli korter ja ta üritas toitlustada seal teisi. aga ta suutis vaid keeta suppi. mõned juurikad ta leidis aga liha asemel keetis ta supis konte ning kui supp oli valmis, siis korjas kondid supi seest ära ja pani seinale rippuma

luuletajate tiirlemisest tsistertslaste nunnakloostri akna all

portugali kuningas denisiga juhtus 1295. aastal lissaboni lähedal selline lugu, et karu ründas teda aga tal õnnestus eluga pääseda. selle sündmuse mälestuseks lasi ta ehitada sinna koha peale kloostri, mida täna tuntakse odivelase kloostri nime all. 

kuna kuningas denis oli suur luulelemb, siis kloostri akende all hakkasid toimuma vabaõhu-luulevõistlused ehk outeirased. luuletajad hängisid kloostri akende all ning ootasid, et nunnad akendest viskaksid alla kirjakesi. poeedid siis püüdsid nendest inspiratsiooni ammutades üksteist üle luuletada. 

virshowi ja bismarcki duell

virchow on teadupärast see tüüp, kes avastas keeritsussi. 

aga ta oli ühtlasi ka preisimaal liberaalne parlamendiliige. ükskord, kui nad seal konservatiivse bismarckiga vaidlesid laevastiku rahastamise teemal, siis ütles virchow, et bismarck ei saa nii lolli juttu ajada, kui ta oleks päriselt lugenud mingit raportit. et järelikult bismarck valetab lugemise osas või ta on siiski loll.

selle peale kutsus bismarck virchowi duellile.

virchow aga sai valida relvad ning ta pakkus relvadeks vorstid. kaks ühesugust vorsti, milles ühes oli keeritsuss sees ja teises mitte. bismarck olla keeldunud duellist.

lenin elab

otse ja kaudses mõttes on lenin ikka veel nagu elus. moskvas vähemalt. 

- lenini surma järel otsustati, et lenin on iageveseks ajaks töörahva esindajana ikkagi moskva linnavolikogu liige nr 1

- samuti oli lenin pärast surma endiselt kommunistliku partei liige. parteipileti number oli tal 0000001. kui 1973. aastal uuendati parteipileteid, siis brezhnev partei esimehena kirjutas lenini parteipiletile oma allkirja ameerika pastakaga "parker". parteipileti nr 2 sai brezhnev ise. parteipileti nr 3 sai suslov, nr 4 kossõgin ja nr 5podgornõi.

- 1963. aasta maiparaadil oli leninile reserveeritud koht parteiliidrite seas ning tema kõne lasti eetrisse grammofoniplaadilt

- brezhnevi ajal tehti leninile mausoleumis ka mitu atentaati

- lenin oli jätkuvalt ka nsvl ajakirjanike liidu liige

- leninile saadeti lakkamatult kirju aadressil: moskva, mausoleum, v. i. lenin

- kui hrustsovi puhastuse ajal arutati stalini põrmu eemaldamist punaselt väljakult, siis vana parteilane dora lazurkina (kes oli isiklikult leninit tundnud) tõusis püsti: "ma pidasin eile nõu iljitshiga, ta seisis minu ees otsekui elav ja ütles: mul on ebamugav olla stalini kõrval, kes on parteile nii palju kahju teinud" (molotov oli selle peale öelnud, et tema meelest on lazurkina lihtsalt üks nõiamoor)

- praegu on aga teema, et putin on alates 2005. aastast paraadide ajal mausoleumi varjanud igasugu plagudega, et leninit näha poleks. sama on tehtud teistes linnades, kus välditakse paraadi ajal lenini kujust möödumist.

karl v toomisest inimestele lähemale

mõnikord on inimestel raske suhestuda karl viiendaga. no et justkui mingi müütiline suur keiser ja et päike ei looju kunagi ja euroopa isa ja mis kõik veel. 

- teatavasti oli ta habsburg ja habsburgidel on kõikidel etteulatuv lõug ja mõned ütlevad koguni et töllmokk. karl viiendal oli eriti hullult etteulatuv lõug. muuhulgas tähendas see seda, et ta hambad ei käinud kokku (kui tal neid veel oli) ja et ta neelas toitu närimata. mis põhjustas talle siis seedimishäireid ja muid tervisemuresid

- selle vales kohas asuva lõua tõttu olevat ka tema artikulatsioon segane olnud

- lisaks juhtus juba vanas eas (1550. aastal) selline lugu firenze saadiku sõnutsi, et karl kasutas: "nii suure laskekaugusega arkebuusi, et see oli ehk liiast, sest selle tagasilöök oli nii võimas, et kahjustas hambaid, mis polnud kindlalt ta lõualuusse kinnitatud"

- järgmisel aastal reisis karl augsburgis enda konstrueeritud suurtükialusel, kukkus sellelt maha ja "lõi lahti need vähesedki hambad, mille loodus oli talle alles jätnud"

- elu lõpupoole öeldi tema väheste allesjäänud hammaste kohta, et need olid keisrile sobimatult musta värvi.

- teatavasti toimus kevadel 1521 wormsi riigipäev. sinna tuli ka martin luther ennast õigustama. kuna kohal oli jube palju inimesi, siis tõid nad sinna ka nakkusi ning loomulikult reostasid ka ise wormsit koledal kombel. puhkesid haigused. karl v ise ka haigestus hirmsasse oksetõvesse. nendesamade oksendamishoogude vahel andis ta siis esimesed käsud seoses valois'de ja habsburgide vahelise sõja puhkemisega 1. aprillil 1521. 

- lisaks juhtus see, et kord ratsutades murdis ta jalaluu ning see kasvas valesti kokku - mitte otsakuti, vaid osaliselt üksteist kattes. terve ülejäänud elu ta siis lonkas või ei liikunud üldse.

- kõigele lisaks oli tal podagra nii et ta laskis endale ehitada rauast kambri, mida talveperioodil küteti. see oli nii kuum olnud, et teised ei suutnud seal üle 15 minuti olla. seal ta siis istus ja jagas käske väljaspool olijatele.

polkovnik benkovski projekt

hiina qingi dünastia kokkuvarisemise ja vene revolutsiooni aegu õnnestus vene valgetel polkovnik semjonovi juhtimisel luua läänepoolses mongoolias iseseisev riik. sellest pidi saama konstitutsiooniline monarhia. nad pidid ühtlasi ka ülejäänud mongoolia ära vallutama. 

plaane peeti tšitas, kus ühtlasi töötati ka välja suur-mongoolia lipu ja vapi kavand. kirjutati ka mongoolia iseseisvusdeklaratsioon. 

polkovnik benkovskile tehti ülesanne viia lipp, vapp ja iseseisvusdeklaratsioon pariisi versailles konverentsile. talle anti mongoolia saatkonna avamiseks pariisis ka hunnik raha kaasa. 

see oli ka viimane kord, kui polkovnik benkovskit nähti.

pjotr badmajevi projekt

1893. aastal esitas ristitud burjaat pjotr badmajev aleksander III-le dokumendi nimega "mongoolia, tiibeti ja hiina liitmisest venemaa külge". mõte oli selles, et ta nägi hiina riigi kokkukukkumist ja kartis, et lääneriigid hakkavad hiinas domineerima. ta nägi ette laamade äraostmist, mongolite relvastamist, pekingisse vene saatkonna loomist, kes siis lõpuks tuleks välja pekingi sooviavaldusega liituda venemaaga. 

nagu badmajev tsaarile kirjutas: "eurooplased ei tea veel, et hiinlastel on ükskõik, kes neid valitseb. ja et nad on täiesti ükskõiksed selle suhtes, mis rahvusesse kuulub dünastia, kellele nad erilise vastupanute alistuvad". 

välisminister witte arvas, et see on nii uus idee ja et selle eduvõimalusse on raske uskuda.

sellegipoolest andis tsaar projekti elluviimiseks 2 miljonit rubla kullas. 

badmajev ehitas selle raha eest endale tšitasse kivimaja.

feng yuxiangi projekt

qingi dünastia kokkukukkumise aegu kerkis skeenele hiina kindral feng yuxiang (1882-1953), kes oli 32-aastaselt radikaalseks metodistiks hakanud. olla näidanud üles suurt sallimatust budistide ja taoistide suhtes. oma sõdureid sundis ta aga õhtuti psalme lugema. ristis ta aga neid nii, et pani sõdurid ritta seisma ning kastis neid tuletõrjepritsist.

kuidas tshaikovski korduvalt oma elus tormi kätte jäi

 mäletatavasti oli tshaikovskil haapsalusse puhkama tulles raha ainult kolmanda klassi pileti jaoks ja ta pidi koos oma vendadega kügelema terve reisi peterburist haapsallu laevatekil. sai räigelt märjaks ja külmetas.

ja kui ta siis teinekord pariisis turgenevi girlfriendile pauline viardot'le külla läks, siis ta jäi jälle otrmi kätte ja kohale jõudes tilkus hirmsasti. pauline viardot aitas tal end kuivatada ja soojendada. ehk nagu tshaikovski ise ütles "tegid asjaolud nende tutvumise lihtsamaks".

nend eomavaheline vestlus aga kujunes nii kirglikuks, et tshaikovski olevat kaksteist korda pauline viardot' käsi suudelnud.

ja veel natuke ka turgenevi surmast

praeguseks on tuvastatud, et turgenevil oli mingi selgrookasvaja. omal ajal aga seda ei teatud. turgenev oli täitse viletsas seisus, jaksas vahest vaid karkude najal seista. ja muidu oli haigevoodis. hakkas kirjutama oma haiguse kohta päevaraamatut "minu surmaregister".

kohale kutsuti erinevaid arste. pariisi neuroloog jean-martin charcot diagnoosis podagra põhjustatud südamehaiguse ja määras raviks paquelini masina kuuri. mis tähendas elektrishokiteraapiat.

teine arst paul segond soovitas maaõhku ja käskis kanda pulvermacheri vööd. see oli vask- ja tsinklülidest seade, mis ka lasi turgenevile elektrit keresse. 

keegi kolmas arst soovitas probleemsete kehaosade torkimist nõeltega.

shveitsi arst francois-sigismond jaccoud soovitas piima juua. 

vene arst bertenson käski ka tal piima juua. 

1883. aastal tehti turgenevile operatsioon. seitse erinevat arsti olid (valesti) hinnanud, et tal on alakõhus närvikasvaja. kuna turgenevil eeldati olevat südameprobleemid, siis operatsioon tehti ilma tuimestuseta. aga valu leevendamiseks külmutati turgenevi kõhtu eetriga. turgenev ise ütles, et selline tunne oli nagu noaga oleks banaani lõigatud. 

turgenev tahtis et teda maetaks venemaale kas pushkini jalgade ette või belinski kõrvale. kummakski variandiks ei olnud ruumi. siis plaaniti, et belinski kaevatakse välja ja maetakse koos turgeneviga kuhugi teise kohta. sellega aga ei olnud belinski lesk nõus.

lisaks oli turgenev nõudnud, et kui tema surnukeha rongiga venemaale veetakse, et siis peab talle selleks ajaks sõrme panema pushkini sõrmuse. pushkini sõrmuse omanik pavel žukov aga keeldus sõrmust loovutamast. 

senikaua ootas turgenevi surnukeha pariisis vene kiriku keldris.

kui lõpuks logistika paika oli saadud, tehti turgenevile eraldi vagun, mis ühendati tavalise reisirongi külge. igas jaamas hakkasid siis nii kohalikud linnaisad kui ka rahvamass pärgade ja kõnedega turgenevi rongi ootama. 

kuna turgenev oli liberaal,siis tsaari-venemaal muututi nende rahvakogunemiste osas murelikuks. kovnos näiteks pani tsaaripolitsei raudteejaama kogunenud inimesed jaamahoonesse luku taha. rahvas oli seal terve öö ja siis murdsid jõuga välja. 

kui turgenev oli lõpuks peterburis volkovo surnuaiale maetud, siis hüppas tema girlfriend pauline viardot pariisis aknast alla. aga jäi terveks ja elas veel 27 aastat.

seejärel hakati turgenevi testamentidega tegelema. turgenev oli ühe testamendi prantsuse keeles ja teise vene keeles kirjutanud ning need erinesid teineteisest. lisaks oli turgenev testamendis lubanud oma autoriõigused girlfriend paulinele aga surivoodil ühtlasi ka müünud autoriõigused kobeda raha eest ühele vene kirjastajale. 

ja siis korraks ka flauberti surmast

flaubert oli pikk mees. 1,8 meetrit. kui ta suri, siis kirstumeistrid teadsid sellega arvestada. aga augukaevajad ei osanud arvestada. nii et kirst ei mahtunud auku. kuna aga tseremooniaga oli vaja edasi minna, siis jäi kirst nagu diagonaalis pea allapoole ja jalad ülespoole. roueni surnuaial ta nüüd puhkab sedasi.

paar sõna ka hugo surmast

victor hugo oli muidugi silmapaistvalt tagasihoidlik mees. kui ükskord arutati, et millisele pariisi tänavale panna pärast tema surma nimeks hugo ja lõpuks jõuti järeldusele, et pariis ise tuleb hugoks nimetada, siis hugo kommenteeris vaid tagasihoidlikult "see aeg tuleb, tõesti tuleb".

kui hugo 1885. aastal surema hakkas, kogunes tema maja ette päratu rahvasumm. hugo võttis suremiseks aega viis päeva, tõelisele romantismiajastu kangelasele kohaselt. rahvas muudkui ootas. hugo poetas iga natukese aja tagant mõne tsitaadi, mis lendas kohe eetrisse ajalehteses: "ma olen valmis", "teiega räägib surnud mees", "kui surm peaks saabuma, on ta teretulnud" jne.

hugo käskis end matta kõige lihtsamas külamehe kirstus. ainuke asi oli, et see kirst pandi pariisis triumfikaare alla kõrgele katafalgile, triumfikaar kaeti kangastega ja peale kirjutati suurelt victor hugo initsiaalid. ümber triumfikaare aga põlesid ööpäev läbi tõrvikud. mööda champs-elyseed aga müütasid tänavakaubitsejad hugo pilte, laululehti, surivoodistseene jne.

hugo oli esimene suurmees, kes maeti panteonisse ladina kvartalis ehk et hugo surm oli ettekääne, et vabariiklik valitsus sai panteoni üle võtta ja muuta ilmalikuks matmispaigaks. kui emile zola 1908. aastal suri, siis pandi ta panteonis samasse krüpti, kus oli hugo. nii nad kügelevad seal nüüd kahekesi. 

chopini surm

chopin põdes täenäoliselt tuberkuloosi ning suutis oma elu viimastel aastatel vaid mõned kontserdid anda. ja ka siis näiteks viimasel kontserdil 1848. aastal londonis rahvas üldse ei kuulanud, vaid tahtis tantsida ning otsis snäkke ja jooke.

chopin jõudis vaevu tagasi pariisi ja kaalus vaid 40 kilo. pariisi naiste seas muutus 1849 a esimesel poolaastal moeasjaks käia chopini surivoodil ning seal minestada. surevat chopini käisid kunstnikud joonistamas ning dagerrotüüpiaid valmistav mees tahtis chopini koos surivoodiga aknale lähemale nihutada, et valgus pildi tegemiseks parem oleks.

chopin ise aga mõtles selle rahvavoolu sees olles hoolega oma matused läbi. kirstu pidid tassima helilooja giacomo meyerbeer, kunstnik eugene delacroix, 79-aastane endine poola peaminister vürst adam czartovsky ja pianist joseph camille pleyel. kirikus pidi lauldama mozarti reekviemi. kuna aga ooperilaulja pauline viardot leping ei lubanud teda väljaspool ooperit laulda, siis laulis ta musta kardina tagant.

turgenev oli suur pauline viardot kummardaja ja vist otsapidi ka boyfriend. tema tuli varakult matusele, et saaks koha esireas, et saaks paremini oma jumaldatud naist kuulata. pärast kirjutas turgenev sõbrale, et "ta laulis oma osa võrratult, ent lihtsat kirikus laulmise tehnikat, mille saladust ta nii hästi valdab".

kirikusse tuli 4000 inimest aga sisse sai ainult piletite alusel. kuna pauline viardot'l oli põhimõte, et ta laulab ainult raha eest ja kuna ta oli ooperistaar, siis ta küsis enda töötasuks 2000 franki, mis oli siis umbes pool matuste tulust.

skulptor clesinger oli kutsutud surimaski tegema aga surimask sai nii kole, et chopini õde käskis uue teha. nii saigi kaks surimaski. kuna chopini vasak käsi oli jumaldamisobjekt, siis sellest tuli ka jäljend võtta. 

chopini süda pandi purki ja viidi varssavisse tema ema hauda. purk oli suletud kuni 2014. aastani. siis võeti see lahti ja uuriti südant. oletati, et täpsem surma põhjus oli perikardiit.

nüüd veel paar momenti juhan liivi kohta

 - juhan liiv oli muidu suht karsklane. aga kui ta ükskord eduard vildega oli tülli läinud, siis ostis ta vildele lepituseks pudeli veini ja jõi selle koos vildega ära.

- 1903 aastal korraldasid nooreestlased liivi 40. sünnipäeva puhul korjanduse, et teda materiaalselt toetada. kogutud raha eest ostsid nad liivile kuldköites heine luulekogu "buch der lieder"

- üks tähtsamaid liivi luule uurimise küsimusi on liivi suhe nooreestlastega ning luuletus, mis oli kirjutatud nooreestlastele. nooreestlased põhimõtteliselt jah, tirisid liivi päevavalgele ja ilma nendeta me ei oleks liivi sellisena tundnud. samas omistasid nooreestlased liivile mingeid oma kategooriaid ja ettekujutusi, jaurasid liivi riimipuuduse ja vormi teemal. liiv omakorda kirjutas luuletuse nooreestlastele, et leidke mingi muu kummardamisobjekt ja jätke mind rahule. nooreestlased aga väidetavalt võtsid selle luuletuse ja muutsid viimase rea ära. 

liivi originaal olla olnud:

Siis leiate ehk mehe,
kui üles kasvate,
kes oleks noorte ehe,
ei, mind mitte tõesti!

ning nooreestlaste tsenseeritud versioon:

Siis leiate ehk mehe,
kui üles kasvate,
kes oleks noorte ehe,
kes näitaks noortel tee

et justkui on kahtlus, et gustav suits muutis selle viimase rea ära. aga see pole päriselt kindel. debatt jätkub.

paar momenti tammsaare kohta

- mauruse esialgne nimi oli tõe ja õiguse käsikirjas pärtelpoeg

- kord kloostrimetsas jalutades tuli tammsaarele vastu päts. päts kutsus tammsaare vaatama oma uut lauta. tammsaare läkski.

- tammsaare tavatses vältida enda austamiseks korraldatud õhtuid. ühiskonna eliit kogunes estoniasse aga tammsaaret polnud kusagil. polnud kellelegi lilli anda ega kõnesid pidada. tammsaare kandis nii kulunud riideid, et ükskord taolist austamisõhtut vältides põgenes ta lasnamäele voorimeeste kõrtsi. keegi ei tundnud teda seal ära, sest ta oli voorimeestega äravahetamiseni sarnane.

- kui tammsaare treffneri juures õppis, siis oli tartu noorsoo hängimiskohtadeks toomemäe, rüütli, promenaadi ja riia tänav. tammsaare hängis seal ja lõbustas teisi juttudega ekstsessidest treffneri koolis. ehk et see oligi tõe ja õiguse II osa.

- tammsaare õed elasid ka tallinnas. aga nad olid usuhullud vanapiigad ja tammsaare vältis neid.

pärnu poeglaste gümnaasiumist

tahaks tunda end kõrvust tõstetuna, sest pärnu poeglaste gümnaasiumis on õppinud kõik puha suurkujud - päts, keres, vilms, semper, raamot, sang, uluots, hugo hiibus, vardo rumessen, uno naissoo, valter ojakäär, tiit kuusik, villem reimann jne. 

aga ei ole põhjust tunda end kõrvust tõstetuna. lihtsalt 19 saj lõpus ei olnudki teisi koole olemas ja kõik, kes vähegi haridust tahtsid, pidid seega pärnu poeglaste gümnaasiumisse minema.

no ja seda enam ei ole põhjust end kõrvust tõsta lasta, sest pärnu poeglaste gümnaasiumis käis ka näiteks marianne mikko ja rein veidemann.

karskusseltsi asutamisest 

pärnu poeglaste gümnaasiumis olla olnud ka suur soov karskusliikumist edendada. kooli juhtkond aga keelanud koolipoistel karskusseltsi asutamise ära sest et alaealised ei tohi ühinguid asutada.

direktor popelishev

pärnu poeglaste gümnaasiumi tsaariaegne direktor popelishev olevat olnud liberaalne. ja armastanud alkoholi. aga olnud ka andekas ja intelligentne, kirjutanud raamatuid ja puha. kord bürgermussest purjus peaga trepist alla tulles oli ta kukkunud ja jalaluu murdnud. selle peale anti talle direktori koha pealt kinga. hiljem olla üks kooli vilistlastest teda peterburis kohanud, popelishevil kõndis tänaval tuhvlites ja hommikumantlis ja oli purjus olnud. aga olnud oma kunagise õpilase ära tundnud.

kuidas johannes õunapuu virutas ära pärnu poeglaste gümnaasiumi telliskivid

teatavasti ehitati kusagil 1870-datel aastatel pärnusse aia ja kuninga nurga peale punastest tellistest maja pärnu poeglaste gümnaasiumile. esimese ilmasõja eelõhtuks oli pärnu linna elanikkond kasvanud ja riigil oli kavatsus ehitada sellele koolimajale juurdeehitus. kohale toodi juba ka telliskivid. siis aga tuli esimene ilmasõda ja ehitus jäi alustamata. 

linnavalitsus ootas kenasti ilmasõja ja vabadussõja lõpu ära ja kavatses siis koolimajale laiendust ehitama hakata. samal ajal oli aga riigil plaan ehitada haapsalu lähedale uuemõisa rüütlimõisa külge õpetajate seminar. selle seminari direktor johannes õunapuu oli hakkaja mees. tuli laevaga pärnu sadamasse, tassis need pärnu poeglaste gümnaasiumi jaoks virna laotud telliskivid laevadele ja viis minema. 

hämar lugu sellest kuidas karl august hindrey koolist välja visati

teatavasti oli karl august hindrey juba nooruses üks igavene pujään. kõikides koolidest visati ta välja, sest ta ei allunud üldse koolikorrale. 

näiteks tartu treffneri gümnaasiumist visati ta välja näiteks niimoodi, et kui hugo treffner talle üks kord mööda kõrvu andis, siis õpilane hindrey andis talle kohe litaka vastu. 

no ja teada on, et hindrey õppis ka ühe aasta pärnu poeglaste gümnaasiumis, misjärel ta sealt välja visati. aga see on ikkagi selgusetu, et mis siis juhtus või et kellele pedagoogidest ta vastu kõrvu andis.

pariisi sündroom

tegelikult on pariisi sündroom väga loogiline asi. kõige rohkem pidi see tabama jaapanlasi. nii et jaapani saatkond prantsusmaal on avanud pariisi sündroomi all kannatavatele jaapanlastele kriisiliini.

asi on selles, et jaapanlased või siis kes iganes krutivad enda ootusi pariisi osas üles. eiffeli torn, mont-martre, notre-dame, louvre, champs-elysees, jarden de luxebourg, moulin rouge ja nii edasi.

ja siis saabuvad nad kohale.

- rahvas käratseb
- pariislased ülbitsevad
- metroojaamad on räpased
- kelnerid on ebaviisakad
- bulvaritel tõugeldakse
- tekib tunne, et sind jälitatakse
- tekib peapööritus, higistamine ja südamekloppimine
- reaalsus muutub ähmaseks
- isiksus lahustub

on loomulikult need füüsilised vaegused. ning sellele lisandub siis vandumine, et pariisi nad küll enam kunagi tagasi ei tule.

liblikagenitaalia ja josef k

nabokov oli teatavasti suur liblikate uurija. ta arvas isegi, et kui poleks olnud kommuniste, oleks ta uurinud rahumeeli liblikaid ega oleks kuulsaks kirjanikuks saanudki.

nabokov on koguni kirja saanud teadusavastuse, mille kohaselt ei ole lõuna-ameerika siniste liblikate migratsioon toimunud mitte ühe laine, vaid viie laine kaudu. samuti olevat nabokov uurinud põhjalikult liblikate genitaale. ise olla ta kirunud, et piisab vaid nõelaga korra liblikat torgata, kui ta ära sureb. 

kui ta hakkas lugema kafka metamorfoosi, siis see ajas teda närvi. ta püüdis kafka kirjelduse kaudu aru saada, mis sorti elukaks see josef k muutus. hoolikalt kafka lauseid analüüsides jõudis ta järeldusele, et sellist põrnikat ei saa olemas olla. ning järeldas, et kafka pole suurem asi kirjanik.

victor hugo kogu olemust haarama muidugi ei hakka

aga panen kirja mõned aspektid tema vanemast east kui ta elas guernesey saarel

esimene

ükskord juhtus nii, et victor hugo seaduslik naine valmistas õhtusöögi aga lauda tuli 13 inimest. selle peale kutsuti neljateistkümnendaks üks voorimees, kelle nimi oli moore. voorimees moore ei olnud ilmselt nii rammuse toiduga harjunud ja oksendas vaibale.

teine 

seletamaks võibolla seda voorimehe okset. victor hugo oli ka vanas eas mees nagu möirapull. ta jõi söömise kõrvale hästi magusaks tehtud veini. segas hunniku mune, köögivilju ning kastet sealihaga üheks pläustiks. kõrvale sagistas homaare koost kestadega. ta väitis, et homaaride kestad aitavad seedimisele kaasa. ta näksis söekamakaid ja toppis suhu terveid apelsine. 

kolmas

victor hugo ees langesid naised nagu loogu. ja mehed ka. näiteks luuletaja adolphe pelleport (1842-1881) lõhkus ükskord victor hugol külas olles vaasi ära ja langes sellest sellisesse depressiooni, et suri ära. tõsi on muidugi ka see, et adolphe pelleporti vaimne tervis polnud kiita. ta kippus vahest mõtlema, et ta ise ongi victor hugo.

iseseisvusdeklaratsiooni pärnusse jõudmisest

eks 23 veebruaril 1918 oli olukord pinev. pärnu postimehe toimetaja jaan järve oli läinud maapäeva saadiku hugo kuusneri korterisse aruatama, et mis toimub. kui nad seal olid, ilmus korterisse üks härra. ühe kirjelduse järgi tüsedusele kalduv härra. teise kirjelduse järgi lühedase kasvuga vanemapoolne härra. tegemist oli maavalitsuse ametniku jaan soopiga, kes tuli tsikliga tallinnast. ta olevat öelnud ainult tere ja siis kummardanud ja sikutanud kalossi seest välja ühe paberilehe. see leht oligi iseseisvusdeklaratsioon.

sündmuseid 1954 aasta poolast. leopold tyrmandi ainetel.

varakevadel ehk praktiliselt talvel juhtus selline lugu, et varssavis zygmunti promenaadil asuva lõbustuspargi direktor pan skrzypek tähistas oma nimepäeva. kutsus kõik oma sõbrad öösel lõbustusparki, jootis nad täis ja siis pani karussellile. läks ise mootoriruumi ja pani karusselli käima. ning jäi siis magama. juba mõne aja pärast hakkasid külalised karussellil oksendama. siis võtsid nad saapad jalast ja püüdsid saabastega tabada magavat härra skrypekit. aga ei tabanud või härra skrypek igatahes ei ärganud. kahe tunni pärast tuli kohale miilits ja siis ka kiirabi. sest kõigil külalistel olid jalad külmunud, kuna neil ei olnud ju saapaid jalas. osad külalistest said kiirabi sõnutsi sapipõieataki ning teine osa põdes ränka merehaigust.

umbes samal ajal aasta tagasi juhtus selline lugu, et stalin suri ära. teise ilmasõja viimastel päevil (peale sakslaste okupatsiooni lahkumist) oli krakowis asutatud katoliiklik nädalaleht tygodnik powszechny. imekombel oli see nagu vaba ajakirjanduse moodi ja kommunistid ei olnud seda veel senini kinni pannud. kui stalin suri, siis pidid kõik ajalehed avaldama stalini fotosid ja olema leinast ogaraks läinud. tygodnik tahtis panna lihtsalt väikse teate. tsensuur ei lasknud seda trükki ja käskis panna stalini foto leinaraamis ning juurde teksti, et surnud on meie ajastu suurim inimene. tygodnik ütles, et nemad kui katoliiklased ei saa stalinit nimetada ajastu suurimaks inimeseks. asi suunati arutelule varssavisse usuasjade nõukogusse. arutelu kestis kuus kuud. senikaua leht ei ilmunud. lõpuks kuue kuu pärast läks varssavi emissar krakowisse, pani trükipressid tööle aga hakkas sama ajalehe nime ja kujunduse all avaldama mingit kommunistlikku propagandat. ajaleht jäi virnade viisi kioskitesse seisma, keegi seda ei ostnud. ja nii see pidi kestma tänase päevani. 

22. märtsil ilmus ajalehtedes pilt, kuidas kaevurid ei suutnud maa all sütt kaevates ära oodata uudiseid kongressist ning üks kaevur avas ajalehe trybuna robotnica ning teised tormasid tema juurde ajalehte kaevurilampidega valgustama ja uudiseid kongressist lugema. 

samal ajal aga valgus oswiecim-dwory keemiakombinaadist midagi wislasse nii et kõik kalad krakowist allavoolu surid ära. 

pan szklarzyk aga tegeles samal ajal oma väikses illegaalses varssavi autotöökojas sellega, et töötles uusi läänest tulnud autosid vanadeks rontideks. mõte oli selles, et läänest tohtisid autosid maale tuua vaid lääne diplomaadid ja ajakirjanikud. nad tõid auto poola ja müüsid röögatu hinnaga auto maha. auto omanik aga oleks tutika lääne autoga sõitmise eest kommunistliku maksuameti endale kaela saanud. nii siis veetigi need autod pan szklarzyki töökotta, kes need autod rontideks kolkis ning edaspidi väideti, et tegemist on sakslaste poolt mahajäetud trofeeautodega. 

mariupoli reisikiri

kuna postimehe ajakirjanik käis euroopa liidu ajakirjanike delegatsiooniga mariupolis ja jäi nähtust rääkides kidakeelseks, siis võtan ette ja täiendan tema juttu. 

saabumine

kui mariupolisse maanteedmööda läheneda, siis paratamatult pöörad tähelepanu maanteele. tavaliselt on ukraina maanteed vanad ja auklikud. see on uus ja sile. selliseid on ukrainas vähe. tegemist on nn presidendi maanteega. no et president ise näitas initsiatiivi selle ehitamiseks ja et selle eest tuleb talle tänulik olla. 

sellel siledal maanteel on enne mariupolit kolm automaaturitega mehitatud betoonist tõket. ühes neis käsutatakse meid bussist välja. bussis olingi tegelikult mina ja seitse kohalikku vanaprouat. kõik peavad politseinikule dokumente näitama, ütlema, kelle juurde lähevad, oma ja oma kohaliku kontaktisiku telefoninumbri ning elukoha aadressi andma. 

kuna vanaprouad trügivad minust järjekorras mööda, siis jään viimaseks. politseinik vaatab mu passi eest ja tagant, mitte midagi ei küsi ega kirja ei pane. annab hoopis demonstratiivselt ohates selle mulle tagasi. äkki ohkab sellepärast, sest on minusuguseid kriisipiirkonna turiste varemgi näinud või et eestlased teda ei huvita, neid siin ei loeta.

kolm maanteetõket tekitavad igal juhul linna saabudes sellise tunde, et oled justkui blokaadi all olevasse leningradi saabunud. ja tegelikult ongi linn ümbritsevast maailmas füüsiliselt ära lõigatud. 

astun kohe linna piiri juures bussist maha ja kõnnin mööda rahu ehk miri prospekti kesklinna poole. tajun, et teen seda lugupidamisest selle linna ja siin elavate inimeste ees. liiga äkitsi keset linna bussist maha astuda poleks piisavalt respektaabel.

stepituul

oluline komponent oktoobrikuise aasovi põhjakalda külastamises on stepituul. nimelt lõõtsutab ilma vähemagi vaheajate pidev intensiivne maatuul. see tuleb põhja poolt steppidest ning kestab sügiseti ca kuu aega. täpselt ühtmoodi, ühest suunast, ööl ja päeval.

selle tuule käes olles liigub mu mõte kõigepealt sellele, et sellise tuule käes hakkavad prügikastid, prügi, plakatid ja mistahes muu lahtine kraam lendama. aga ei lenda. asi on selles, et kõik vähegi lennukõlbulik materjal on juba ammu minema lennanud. otse merele. 

stepituul tähendab ka seda et see puhub nõukaaegsetest paneelmajadest otse läbi. korteris on üsna külm. küttehooaeg aga algab alles 15 oktoobril ja mitte päevagi varem.

mariupoli ajaloost

mariupol küll osutab oma kreeka päritolule ja on koguni linnavalitsuse maja ette parki oma linna nime kreeka keeles kirjutanud. kuid linna asutajad ei pruukinud üldse kreeklased olla. lihtsalt tol ajal nimetati kõiki kreeklasteks, kes tulid üle mere. 

linna omapära on ka see, et kui tavapäraselt avanevad mereäärsed linnad merele, rannas on kalameeste hütid, tänavad suunduvad mere äärde, seal on sadamakaid jne, siis mariupolis lõppeb linn paarsada meetrit enne merd ära. tahaks nagu päikeseloojangu ajal mere ääres promeneerida aga tutkit. seal on hoopis üks maha jäetud jaamapaviljon, kus elab umbes 50 kodutut koera.

kohalik ajalooprofessor seletab mulle seda nii, et need esimesed mariupoli asukad ei olnud üldse mingid meresõitjad, vaid olid põlluharijad ning karjakasvatajad. põhja poolt tulid kasakad ja lõuna poolt üle mere endised bütsantslased. nende poolest oleks see meri võinud olemata olla. 

industriaalne revolutsioon

mariupoli areng sai 19 sajandi lõpus hoo sisse eelkõige kahe teguri mõjul. need tegurid olid raudtee ja metallitööstus.

raudtee tähendas seda, et mariupol muutus sadamaks, kustkaudu viidi välja põhja pool toodetud vili. esimese metallitööstuse rajasid ameeriklased 1896. aastal ja siis kandis see nime nikopol-mariupol, praegu kannab iljitshi nime. 

teise metallitööstuse ehk azovstali rajasid linna juba kolmekümnendatel kommunistid. azovstaliga on aga see häda, et see ehitati ülestuult. ning kõik, mis korstendest välja tuleb, tuleb linna. 

jäin ühel hetkel juttu ajama kiievist pärit vagunisaatjaga, kes parasjagu ringutas oma vaguni ees. ta kurtis, et just zaporozhije ja mariupoli metallitööstuste piirkonnast läbi sõites kattuvad rongiaknad musta tahmaga. ja eriti hull on lugu siis, kui sa juhtud valge-sinise rongiga sõitma. sellest valget värvi vagunist ei ole pärast järel enam midagi. 

sõda

mariupol oli 2014. aastal umbes kaks kuud venemeelsete separatistide valduses. ehk teisiti öeldult - see oli periood, kui ukraina riik ei suutnud tagada korda linnas.

lahingud said alguse nii, et kohalikud politseinikud olid vangistanud mõned kremlimeelsed aktivistid. selle peale tuli kohale suurem kogus separatiste, kes piirasid politseimaja ümber. nii et politseinikud ise sattusid justkui vangi. seejärel toimus nagu miski savisaare "toompead rünnatakse" stsenaarium - kohalikud elanikud tulid ja piirasid omakorda separatistid ümber. 

linnas peeti ka tänavalahinguid aga suurem hulk inimohvreid tekkis siis, kui kremlimeelsed relvajõud lasid juba ukrainlaste valduses olevasse linna ca 50 gradi ja uragani raketti. selles rünnakus sai üle 30 linnakodaniku surma.

linnas on üks mälestusmärk rajatud ka vasakkaldale viiva silla juurde, kus juunis 2014 korraldatud varitsuses langes viis ukraina piirivalvurit. muudes siinsetes lahingutes langes veel piirivalvureid, nii et monumendile on kantud kümne mehe nimed.

sealsamas vasakkalda nõlva peal asubki linna saastaja azovstal. sõja puhkedes rajas ukraina rikkaim oligarh rinat ahmetov omaenda pataljoni nimega azov (oligarh pidi palgakuluks neile maksma 600 000 dollarit kuus) ning selle üksuse asi oligi siis kaitsta tema tehaseid. pataljon sai kaitsmisega hakkama ning on praeguseks liidetud ukraina rahvuskaardiga.

sõja mõju

linna tagasivallutamine on moment, mis pani ukraina võimud pingutama. tuli näidata, et kiievi valitsemise all on (võrreldes moskvaga) parem olla. 

eks linn oli juba ennegi keskmisest kõrgema palgatasemega aga nüüd võttis riik kätte ja renoveeris kõik suuremad tänavad. samuti sillutati kõik kõnniteed. kuna kõnniteed sillutati punase tänavakiviga, siis on justkui punane kõnnitee nüüd mariupoli kuvandi lahutamatu osa. nagu mariupoli ikoon. ning erinevalt näiteks läheduses asuvast auklike tänavatega berdjanskist saavad kohalikud lapsed tõuksidega mööda neid punaseid kõnniteid sõita.

investeeriti ka ühistransporti, bussid on suured ja täitsa euroopalikud. bussipeatustesse pandi elektroonilised infotahvlid, mis teavitavad busside liikumisest. kui aga infotahvlil ühendus kaob, siis ilmub sinna kiri, et "ühendus ühe .lt lõpulise veebisaidiga on maas". ehk et selge pilt, kes oma tarkvara siia toonud on. 

vaatamisväärsused

tõsi on see, et mariupolis mitte keegi ei arvesta turistidega. linnas on kaks muuseumit aga kummaski pole külastajaid. postkontoris pole selliseid marke, millega euroopasse saaks kirju saata. 

seega tuleb ise läbi hammustada, et mida vaadata ja mida mitte. üks kindel soovitus on käia ristipõiki läbi shevtshenko ja metallurgide tänavate poolt moodustatud nurka jäävad kvartalid. tegemist on miljööväärtusliku tsaariaegse madaltiheda elamupiirkonnaga. 

kindlasti tuleb minna surnuaiale. see asub kohe keskturu taga. ning kui algul jääb mulje, et selles põõsas ei saa ju surnuaeda olla, siis sellest ei tasu heituda vaid tuleb pöösasse sisse ronida. on küll surnuaed ja isegi väga suur surnuaed. 

vasakkalda elamurajoon ehitati enamvähem paarikümne aasta jooksul ning see tähendab, et tegemist on autentse stalinistliku linnaplaneerimisega alates monumentalistlikest majadest kuni bulvarite, purskkaevude, skvääride ja ristmikuteni. seal asub ka nüüd seesama azovi pataljon, kohe jäähalli kõrval. 

tuntud linnakodanikud

linnas on kaks muuseumi. üks on üldine ajaloomuuseum ja teine on arhip kuindži (1842-1910) muuseum. kuindži oli siis kreeka verd maalikunstnik, kes sündis 1848. aastal mariupolis. peredvižnikute hulka kuulunud kuindži on tuntud muidugi ka oma maastikumaalide poolest aga ka selle poolest, et kui ta aivazovski juurde õpilaseks läks, siis aivazovski lasi tal ainult oma aiaplanku võõbata.

teine tuntum mariupoli tegelane on andrei ždanov (1896-1948). tema oli see, kes orkestreeris tallinnas 1940. aastal juunikommunistide tegevust. mariupoli linn kandis ka ždanovi nime aastatel 1948 kuni 1989. olgu meenutuseks sellest ajatud lisatud siia üks ždanovi nime kandev kanalisatsiooniluuk.

 

 

teismeliste kiusamisest mansfieldi linnas

inglismaal mansfieldi linnas paigaldati teismeliste eemalepeletamiseks ühte kvartalisse roosa tänavavalgustus. sest roosa valgusena on bisvinnid kõik näha.

selle peale kohalik noorteorganisatsioon avaldas protesti, et niimoodi ei ole ilus noori kiusata. 

kogukond vastas, et no ka vanemate inimeste probleemid näonahaga ilmnevad selles roosas valguses ja et seega ei ole tegemist noorte kiusamisega. 

tegelikult pidi ka nii olema, et meestele üldiselt ei meeldi roosa valguse käes olla.

pullapää monumendi tegelik tagamaa

paljud flanöörid on imestanud, et miks ometi on pullapääl monument aleksander kolmandale. et kuna haapsalu puhkajad käisid pullapääl hängimas ja aleksander III ise olevat seal lõkkes kartuleid küpsetanud, et siis sellepärast tehtigi monument? 

tegelikult sai lugu alguses 17 oktoobril 1888. tsaariperekond oli rongiga krimmist tagasiteel peterburgi. ning rong oli parasjagu harkovi lähedal borki küla kandis. korraga juhtus õnnetus ja rong sõitis kraavi.

asi oli selles, et sellele rongile oli ette pandud kaks vedurit - üks kaubeveoks max kiirusega 58 km/h ja teine reijateveo vedur max kiirusega 82 km/h. 

kella 14.14 paiku oli rong lähenemas borki külale kiirusega 68 km/h. kuna kaks erinevas taktis töötavat vedurit tekitasid hullu vibratsiooni, siis hakkas see vibratsioon relsse lõhkuma. relsid lagunesid alt ära ja rong sõitis kraavi. raudteetamm oli selles kohas 10 meetri kõrgune. 

tsaariperekond oli parasjagu kell 14.14 hommikusööki söömas. kaaskond koosnes umbes 20 inimesest. tsaarinna maria fjodorovna kirjeldas, et oli olnud kolm pauku ning kolmanda paugu ajal pani ta silmad kinni. olevat olnud selline maavärin justkui viimsepäeval. ning korraga oli vaikus. tsaarinnal oli tunne, et kuna on selline vaikus, siis järelikult on kõik surnud. kui ta silmad lahti tegi, siis selgus, et nad mõlemad tsaariga olid laua alla kukkunud. aga tsaariperekond jäi üldjoontes terveks. teistes vagunites sai surma 21 inimest. 

otsustati, et sellise imelise pääsemise korraldas jumal ise. ning hakati kõikjale üle tsaaririigi templeid ja mälestussambaid ehitama. ja siis ehitati ka pullapääle see monument, sest neil meenus, kuidas tsaar vanasti oli pullapääl käinud kartuleid lõkkes küpsetamas. 

üleüldse tekkis suur tänutunne ja sentiment teemal, et tsaar ja tsaariperekond on elus ja et seda tuleb tähistada. ka toompeal asuv nevski katedraal valmis selle sentimendi laines.

ps. selle sentimendi tuules valmis narvas 1913. aastal romanovitele pühendatud haigla. haigla fassaadil on siiamaani inkrustreeritud pühendus romanovitele. 1913 oli oluline, sest romanovitel sai 300 aastat troonil oldud.

pps. ja kui narvas 2013. aastal psühhiaatriakliinik avati, siis ka see on põhimõtteliselt nagu romanovite 400 troonilolemise aastale pühendatud. ehkki fassaadil midagi otseselt sellist kirjutatud ei ole. 

joseph smithi traagilisest surmast

no et kui me tänaval näeme neid mustadel ülikondades nimesiltidega eesti keele selgeks õppinud utahne (st utah osariigi elanikke), siis on nad ju malbuse enda kehastus.

aga tuleb välja, et viimsepäeva pühakute kirik ise ei ole üldse sündinud malbuses vaid hirmsates intriigides, veres ja raevus. oma eksistentsi alguspäevadel pidasid mormoonid maha koguni kolm sõda ning nende armee oli umbes nagu neljandik usa armeest.

et asjast lühemalt rääkida, siis 1839. aastal saabus ühte pisikesse illinoisi osariigi linna joseph smith oma järgijatega. nad pagesid religioosse tagakiusamise eest, sest puritaanid ei tahtnud hästi tolereerida mitmenaisepidamist. linna nimi oli varasemalt olnud indiaanipäraselt quashqema. seejärel 1832 aastal nimetati linn venus'eks ning 1834 commerce'ks. joseph smith suutis saada selle linna linnapeaks ja nimetas linna ümber nauvoo'ks. 

vahelepõikena olgu öeldud, et linnapeaks sai joseph smith just seeläbi, et viimsepäeva pühakud kõik üksmeelselt käisid hääletamas ja andsid oma hääle smithile. tavapärane võitlus demokraatliku ja viigide partei vahel jäi ära, need parteid said vastavalt teise ja kolmanda koha linnapeavalimistel.

ja veel ühe vahelepõikena olgu öeldud, et smith kandideeris samal aastal ka usa presidendivalimistel. või vähemalt jõudis oma kandidatuuri üles panna. muuhulgas oli tema valimisplatvormi kriminaalpoliitika reformina ette nähtud piibellik doktriin kriminaalidele - "mine ja ära tee enam pattu".

niisiis. reaktsioonina smithi linnapeaks saamisele asutasid mittemormoonidest linnaelanikud ajalehe nauvoo expositor. ajalehe esimeses numbris kritiseerisid nad joseph smithi mitmenaisepidamise pärast ja süüdistasid teda kavatsuses hakata teokraatlikuks kuningaks. 

selle peale lasi smith purustada selle ajalehe trükipressi. seda ajalehte siis ilmuski ainult see üks eksemplar. 

trükipressi lõhkumise järel läks tänavatel suuremaks mässuks ning illinoisi kuberner süüdistas linnapead mässu õhutamises. sellepeale kutsus joseph smith relvile nauvoo leegioni, mis siis oli nagu mormoonide enesekaitseüksus ja juba lahingutes karastunud. aga ise põgenes osariigist.

kuna kohtuasi oli juba alustatud ja joseph smithi vennad olid vangistatud, siis tuli ka smith ise lõpuks osariiki tagasi. kartaago (ingl k carthage) linn, kus kohtumõistmine toimus, oli paarkümmend kilomeetrit nauvoost eemal. hakkas siis vanglas kohtuistungit ootama. 

kui nad siis rahumeeli vanglas istusid ja kohtupidamist ootasid, ründas 200-pealine mormoone vihkav jõuk seda vanglat. no see vangla ei olnudki eriline vangla. oli selline tavaline kivist kahekordne maja. smith ise arvas alguses, et tema leegion tuli teda vanglast vabastama aga pidi pettuma.

jõuk oli püssirohuga enda näod mustaks võõbanud ja tungisid niisiis 27 juunil 1844 majja. vangivalvuritel oli suht suva sellest rünnakust ja nad moe pärast lasid paar lasku õhku et imiteerida rünnaku tõrjumist.

joseph smithil oli tegelikult vanglasse püstol smugeldatud ja ta tulistas enda ründajaid ning seejärel hakkas teise korruse aknast põgenema. teda jõuti tulistada kolm korda nii et aknast alla kukkudes võis ta juba surnud olla.

joseph smith maeti küll sinnasamma nauvoosse aga mormoonid said aru, et neid eriti ei armastata.  mormoonide teine probleem oli smithi järglase ehk uue kirikujuhi valimine. lõpuks läksidki nad tülli, kirik jagunes kolmeks ning need, kes uskusid, et joseph smithi poeg on tõeline kirikujuht, läksid utah'sse elama.

kuidas pjotr jakovlevitš hullumeelseks tunnistati ja koduaresti pandi

nimelt oli lugu nii, et filosoof pjotr jakovlevitsh tšaadajev vaatles seda venemaa elu ja kirjutas aastal 1836, et venemaa ei ole inimkonnale mitte midagi väärtuslikku andnud. tsaar nikolai I kuulutas tšaadajevi seepeale hullumeelseks, pani ta koduaresti ja käskis hulluarstidel teda iga päev visiteerida ning tema seisundit kontrollida.

orlando figesi raamatust

orlando figes on saanud maha suurepärase raamatuga vene kultuurist. 

muuhulgas kirjeldab ta peterburis aset leidnud tohutut prassimist. kuna oli tarvis näidata, et sul ei ole millestki puudus ja et sul käivad külalised, siis lastigi külalistena sisse suvalisi inimesi. no lasti sisse siis, kui külalised vähegi tõlla moodi asjaga saabusid. 

krahv razumovski armastas väga malet. ja ükskord tuli tema prassimisele üks ohvitser, kes ka armastas väga malet. ohvitser jäi razumovski juurde kuueks nädalaks ja nad mängisid lakkamatult malet. kui ohvitser lõpuks ära läks, siis razumovskile jõudis kohale, et ta ei saanudki teada ohvitseri nime.

eisensteini film revolutsioonist

teatavasti ründas oktoobrirevolutsiooni ajal talvepaleed paarsada madrust. ning paugutamist eriti ei olnud. kui eisenstein 1928. aastal aga hakkas oma oktoobrirevolutsiooni filmi tegema, siis kutsus ta kohale ligi 5000 punaarmeelast. ja need võtsid oma relvad terava moonaga kaasa. ja laadisid oma relvad. ja hakkasid võtete ajal päriselt tulistama. vähe sellest, et palju inimesi sai viga, nad lasid puruks ka 18. sajandi legendaarsed sevrese vaasid.

ahmatova teine abielu

anna ahmatova teine mees oli teatavasti tuntud assüroloog, sumeroloog ja gilgameši uurija voldemar šileiko. probleem oli aga selles, et šileikol oli ka koer. bernhardiin. ning nõukogude petrogradis polnud kellelgi süüa. šileiko ise sai mingi näljapajuki kuna oli ermitaazhis abitööline aga kommunistid ei lubanud ahmatoval töötada ja süüa ka ei andnud. 

ahmatova läks gorki juurde küsima, et äkki gorki sebib talle töökoha. gorki aga näitas ahmatovale vaid oma idamaiste vaipade kogu.