prantsuse vennad edmond (1822-1896) ja jules (1830-1870) de goncourt olid ühed veidrad kirjanikud. nad kirjutasid kõik oma raamatud kahekesi koos, lisaks pidasid nad päevikut kahekesi koos. kuigi üks vend suri jupp aega varem, siis nad on praeguseks siiski maetud kokku ühte hauda pariisis montmartre kalmistul.
kaasaegsete sõnul kirjutasid nad selleks, et olla kirjanikud. mitte selleks, et lugejatele rõõmu valmistada või oma loomingulisi tunge rahuldada. väidetavalt ei armunud ega pidanud nad kunagi suhet, sest igasugune suhe oleks takistanud nende kirjanduslikku tegevust. siiski pidasid nad kahepeale ühte naist, ühte ämmaemandat. selle naise kohta kirjutasid nad oma päevaraamatus nii:
"sellised mehed nagu meie vajavad vähese silmaringi ja madala haridusega naist, kes on rõõmus ja loomu poolest alati heatujuline, sest sellisena teeb ta meile rõõmu ja võlub meid nagu üks kena loomake, kellesse võib isegi kiinduda. aga kui meie armukesel oleks mingitki kasvatust, mingeidki teadmisi kunstist või kirjandusest ja ta tahaks meiega suhelda de plain pied, jagada meie mõtteid ja ilumeelt ning püüaks olla meile kaaslaseks tööprotsessis ja meelelahutuses, muutuks ta väljakannatamatuks nagu üks häälest ära läinud klaver - ja üsna peagi vastumeelseks."
kui üks vendadest oli surnud, siis asutas teine vend academie goncourt, mis võtab prantsuse keeles kirjutavaid kirjanikke palgale. akadeemia maksab konstantselt palka 10-le kirjanikule. nad suutsid sellele akadeemiale sellise pärandi kaasa panna, et täna defineeritakse prantsuse kirjanikke läbi selle akadeemia liikmelisuse.
ühtlasi asutasid nad praegusel prantsusmaal kõige tuntuma kirjandusauhinna - le prix goncourt. tõsi küll, selle suurus on ainult 10 eurot.
nii pandigi vundament prantsuse kirjandusele.
No comments:
Post a Comment