emigreerunud peterburilane solomon volkov kirjutab oma raamatus, et nooruspõlves puutus ta kokku jossif brodski, anna ahmatova, george balanchine ja dmitri sostakovitšiga. ja et see suhtlemine oli eriti innustav ja et need inimesed mõjutasid tema elu. ma jäin mõtlema selle peale, et kui sa niukste inimestega piisavalt palju kokku oled puutunud, siis sul ilmselt pole enam lootustki, et su enda elust midagi järgi jääks. ja sa oled nagu wittgenstein, et appi ma olen keele pantvang! ma ei saa keele seest välja! appi ma olen ahmatova, brodski, balanchine ja sostakovitši pantvang! ma ei saa neid oma peast enam välja!
Sunday, May 25, 2014
kuidas dostojevski kuulsaks sai
dostojevski esimene oluline romaan oli "vaesed inimesed". dostojevski oli siis alles noor.
ta elas ühes korteris keigariga, kelle nimi oli dmitri grigorovitš, kes oli ka ise väikestviisi kirjamees ja avaldanud jutustuse leierkastimeestest.
aga siis see keigar dmitri grigorovitš võttis selle dostojevski käsikirja ja läks nekrassovi juurde. nad lugesid seda öö läbi. kui jõuti viimase leheküljeni, siis nekrassov nuttis. spontaasusehoos otsustati minna dostojevski poole. ka dostojevski polnud öösel maganud vaid oli ringi jalutanud ja istus parajasti akna peal. kui tuppa tungisid nekrassov ja grigorovitš, siis "tekkis erutatud, kõrgendatud meeleolus jutuajamine, hüüatustega, teemalt teemale hüppamisega, ühise ebajumala gogoli rohke tsiteerimisega".
kui nad olid natuke aega dostojevski korteris kilganud, siis krabas nekrassov käsikirja ja jooksis kirjanduskriitik belinski poole ja hüüdis juba ukse peal: "uus gogol on ilmunud!" belinski porises: "teil kasvavad gogolid nagu seened."
kui belinski oli käsikirja sama päeva lõunaks läbi lugenud, süttis temagi põlema ja hüüdis: "tooge, tooge dostojevski kiiremini siia!"
dostojevski toodi sinna, kahvatu, tedretähniline ja hirmus närvis.
aga nagu dostojevski hiljem oma vennale tunnistas, siis sellel hetkel sai ta aru, et "ta on võrratu geenius"
ta elas ühes korteris keigariga, kelle nimi oli dmitri grigorovitš, kes oli ka ise väikestviisi kirjamees ja avaldanud jutustuse leierkastimeestest.
aga siis see keigar dmitri grigorovitš võttis selle dostojevski käsikirja ja läks nekrassovi juurde. nad lugesid seda öö läbi. kui jõuti viimase leheküljeni, siis nekrassov nuttis. spontaasusehoos otsustati minna dostojevski poole. ka dostojevski polnud öösel maganud vaid oli ringi jalutanud ja istus parajasti akna peal. kui tuppa tungisid nekrassov ja grigorovitš, siis "tekkis erutatud, kõrgendatud meeleolus jutuajamine, hüüatustega, teemalt teemale hüppamisega, ühise ebajumala gogoli rohke tsiteerimisega".
kui nad olid natuke aega dostojevski korteris kilganud, siis krabas nekrassov käsikirja ja jooksis kirjanduskriitik belinski poole ja hüüdis juba ukse peal: "uus gogol on ilmunud!" belinski porises: "teil kasvavad gogolid nagu seened."
kui belinski oli käsikirja sama päeva lõunaks läbi lugenud, süttis temagi põlema ja hüüdis: "tooge, tooge dostojevski kiiremini siia!"
dostojevski toodi sinna, kahvatu, tedretähniline ja hirmus närvis.
aga nagu dostojevski hiljem oma vennale tunnistas, siis sellel hetkel sai ta aru, et "ta on võrratu geenius"
mihhail petraševski habe
1848. aastal juhtus petrerburis selline lugu, et kultuuriinnovaator aadlimees mihhail petraševski läks kaasani katedraali naiseriietes. seisis naiste sekka ja hakkas palvetama. kuna tal oli aga suur must habe, siis tekitas see teistes naistes ebakindlust ja nad kutsusid politsei. politsei tuli ja pöördus petraševski poole: "armuline proua, tundub, et te olete naiseriietes mees?" petraševski vastas viivitamatult: "armuline härra, aga mulle tundub, et te olete meesterõivastes naine". politseinik sattus segadusse ja seda hetke kasutades jooksis petraševski kirikust välja ja kihutas oma tõllaga minema.
Friday, May 16, 2014
suveniiri trummar
see oli siis suveniiri trummari raamat, kus ta kirjeldas seda, kuidas tema vanaisa ükskord tsaariajal soomes rongiga sõitis ja samasse kupeesse tuli mannerheim. ja suveniiri trummari vanaisa vahetas mannerheimiga ühe meeldejääva lause.
et mu lapselaps ka nüüd teaks, mida oma raamatusse kirjutada, siis märgin selle kohe kõik üles täpselt nii nagu see oli. nimelt kohtus vanaisa tema kuningliku kõrguse Walesi prints Harryga. harry ütles algatuseks, et tal on vanaisaga väga meeldiv kohtuda. vanaisa kinnitas samuti, et tal on harruga väga meeldiv kohtuda. siis küsis harry, et kas eesti sõdurid käivad briti haiglas ravi saamas? vanaisa vastas, et jaa, iga teine sõdur siit reast astub vahetevahel briti haiglast läbi. et mõni tuleb juunis ja mõni juulis. sellega jäi harry väga rahule. vanaisa ei unusta seda kunagi.
ja sealsamas juhtus ka see, et vanaisa pani printsiga kohtumiseks uue montoni ülikonna selga. ning siis tuli kohtumisele m.p., kellel oli samasugune montoni ülikond seljas.
et mu lapselaps ka nüüd teaks, mida oma raamatusse kirjutada, siis märgin selle kohe kõik üles täpselt nii nagu see oli. nimelt kohtus vanaisa tema kuningliku kõrguse Walesi prints Harryga. harry ütles algatuseks, et tal on vanaisaga väga meeldiv kohtuda. vanaisa kinnitas samuti, et tal on harruga väga meeldiv kohtuda. siis küsis harry, et kas eesti sõdurid käivad briti haiglas ravi saamas? vanaisa vastas, et jaa, iga teine sõdur siit reast astub vahetevahel briti haiglast läbi. et mõni tuleb juunis ja mõni juulis. sellega jäi harry väga rahule. vanaisa ei unusta seda kunagi.
ja sealsamas juhtus ka see, et vanaisa pani printsiga kohtumiseks uue montoni ülikonna selga. ning siis tuli kohtumisele m.p., kellel oli samasugune montoni ülikond seljas.
Subscribe to:
Posts (Atom)