dostojevski esimene oluline romaan oli "vaesed inimesed". dostojevski oli siis alles noor.
ta elas ühes korteris keigariga, kelle nimi oli dmitri grigorovitš, kes oli ka ise väikestviisi kirjamees ja avaldanud jutustuse leierkastimeestest.
aga siis see keigar dmitri grigorovitš võttis selle dostojevski käsikirja ja läks nekrassovi juurde. nad lugesid seda öö läbi. kui jõuti viimase leheküljeni, siis nekrassov nuttis. spontaasusehoos otsustati minna dostojevski poole. ka dostojevski polnud öösel maganud vaid oli ringi jalutanud ja istus parajasti akna peal. kui tuppa tungisid nekrassov ja grigorovitš, siis "tekkis erutatud, kõrgendatud meeleolus jutuajamine, hüüatustega, teemalt teemale hüppamisega, ühise ebajumala gogoli rohke tsiteerimisega".
kui nad olid natuke aega dostojevski korteris kilganud, siis krabas nekrassov käsikirja ja jooksis kirjanduskriitik belinski poole ja hüüdis juba ukse peal: "uus gogol on ilmunud!" belinski porises: "teil kasvavad gogolid nagu seened."
kui belinski oli käsikirja sama päeva lõunaks läbi lugenud, süttis temagi põlema ja hüüdis: "tooge, tooge dostojevski kiiremini siia!"
dostojevski toodi sinna, kahvatu, tedretähniline ja hirmus närvis.
aga nagu dostojevski hiljem oma vennale tunnistas, siis sellel hetkel sai ta aru, et "ta on võrratu geenius"
No comments:
Post a Comment