pildikesi paul pinnast surnukuuris

kui paul pinna ära suri, siis voldemar panso, ants lauter ja üks surnukuuritöötaja olid tõstmas paul pinnat puusärki. see surnukuuritöötaja oli olnud quasimodo moodi mees ning oli olnud ka lavakunstis tegev žonglöörina. 

kui nad olid paul pinna kirstu ära tõstnud, siis küsis quasimodo moodi mees ants laureri käest, et kas teie olete härra lauter? lauter vastas, et jah. 

quasimodo küsis, ega lauteril ei juhtu olema nelja toorest muna? 

lauter küsis, et miks? 

quasimodo ütles, et ta sooviks suure paul pinna auks tema kirstu ees natuke žongleerida. 

mune ei olnud.

quasimodo rääkis siis, et ta ise oli lahanud paul pinnat ja väga tihedalt keha kokku õmmelnud. seda siis armastusest tema kunsti vastu. ja et kui ants lauteriga peaks selline samasugune kurb lugu juhtuma, siis õmbleb ta lauteri kokku sama tihedalt. 

paar sõna orešnikovist

viktor orešnikov (1904-1987) oli teadupärast maalikunstnik ja peterburis kunstiakadeemias professor. ta oli maalinud ka stalinit. 

kui stalin suri, siis toodi see maal stalinist kunstiakadeemia suurde saali ja paluti orešnikovil tudengitele mälestuskõne pidada.

orešnikov oli aga lootusetu kokutaja.

samas oli ta siiralt murtud stalini surmast ja tahtis tudengitele kogu seda dramaatikat edasi anda. ta nuttis, ta hääl murdus, keset kõnet ta varises emotsionaalselt, võttis end kokku ja rääkis edasi "inimkonna suurima geeniuse" mälestuseks. ja seda kõike kokutades.