vana hea 19. sajandi vene kirjandus

lugu sellest, kuidas aadlivõsu läheb suveks moskvast oma maamõisa. armastatu aga jääb moskvasse. nad lubavad teineteisele kirjutada aga armastatu eriti ei kirjuta. aadlivõsu muudkui saadab opmanit postkontorisse. kirja aga ei tule.
aadlivõsu joob mõisa terrassil emaga teed. aadlivõsu jalutab põldude vahel. aadlivõsu võtab vastu külalisi naabermõisast. aga mõtted on vaid armastatu juures.
põldudel tööd rabavad külatüdrukud ahvatlevad aadlivõsu aga see ei tee kuulmagi. ööbikud laksutavad aga see meenutab aadlivõsule vaid tema armastatut. opman soovitab mõnele külatüdrukule väike kingitus teha ja oma mõtteid mujale sellega viia. vahendustasuks palub opman mahorkat. aadlivõsu ei võta vedu ja vahib vesiste silmadega silmapiiri poole.
"aitab!", ütleb ta üks hetk otsustavalt "kui järgmine nädal ka kirja ei tule, siis lasen end maha!"

kohtumine suurmeistriga

täna oli see päev, kui ma kohtusin anatoli karpoviga. kohtusin temaga liftis. kusjuures mina olin uikarite väel ja tema oli ülikonnas. sõitsime koos tervelt ühe meeldejääva korrusevahe.

klassik on kõnelnud.

norbert elias: nii teesklevad valitsused meie päevil - võib-olla heas usus - üsna sageli, et suudavad riigi teravate ühiskondlike probleemidega "ratsionaalselt" ja "asjakohaselt" toime tulla, kuid tegelikkuses täidavad nad dogmaatiliste usudoktriinidega, ajast ja arust rutiinsete toimingutega või tähelepanu pööramisega lühiajalistele parteihuvidele tavaliselt vaid lünki oma suhteliselt iganenud teadmistes ühiskondlike läbipõimumiste dünaamika kohta ning valivad abinõusid enamasti hea õnne peale.

individuaalpsühholoogia

alfred adler oli teadupärast individuaalpsühholoogia rajaja. läks natuke freudiga tülli ja siis asutas omaenda analüütilise psühholoogia koolkonna.
tema keskne idee on alaväärsus. laps tunneb end täiskasvanuga võrreldes alaväärsena ja siis püüab selle probleemiga kuidagi toime tulla. tunneb end kehvasti, sest sõltub täiskasvanust, on temast väiksem, vajab abi jne. kas siis jäljendab täiskasvanut või mässab või veel midagi. et kogu point on siis alaväärsusega toimetulemises ehk alaväärsuse kompenseerimises. muuhulgas juhib alfred adler tähelepanu, et maalikunstnikud on kehva nägemisega. ja et heliloojad on kehva kuulmisega. ja et sportlased on tegelikult kehva kehaehitusega. ehk et sportlase karjäär ja medalid ei ole midagi muud kui oma alaväärsuse ülekompenseerimine. ehk et gerd kanter on tegelikult õudsalt kehv kettaheitja ja on oma alaväärsust kompenseerides seda pisut üle kompenseerinud. sama lugu andrus veerpaluga. tegelt pole ta miski suusataja. ja erika salumäe ka pole suurem asi jalgrattur. lihtsalt kompenseeris oma alaväärsust olümpial.

üksiku korteriühistuesimehe bluus

korteriühistu esimehel on väiksed rõõmud. on rõõm, kui mõni umbes toru lahti saab. on rõõm, kui kuhugi saab pirni keerata ja mõni lamp uuesti põlema hakkab. on rõõm, kui algab küttehooaeg ja saab süsteemi sisse lülitada. ja on rõõm kui küttehooaeg lõppeb ja saab küttesüsteemi välja lülitada. muidugi suureks rõõmuks saab lugeda näiteks katuseehitust või fassaadiehitust. mis omakorda koosneb väikestest rõõmudest alates projekti tegemisest, ehitusloa saamisest, ehitushanke tegemisest, laenuvõtmisest ja see rõõm tipneb siis ehitustööde lõppemise ja kasutusloa taotlemisega. eraldi rõõm on suvehooaeg, kui saab muru niita. suvel saab ka igasugu aiatöid teha, riisuda, istutada ja nii edasi. samas on ka talvel talverõõmud, näiteks lumelükkamine on puhas rõõm. esineb ka kahjurõõmu, kui näiteks mõni värdjas trahvi saab, sest pargib meie hoovis ilma loata. erilise rõõmuna tuleb ära märkida rõõmu vihmaveetorudest, kui need sügisvihmasid endast läbi lasevad ning kõrges kaares vett tänavale sülitavad.
aga et kus on siin aga.
aga on selles kohas, et see kõik on pidev võitlus korra loomise nimel ja kaose tõrjumise nimel. ja samas me teame ette, et kaos on tugevam. lõpuks võidutseb ikkagi kaos. aga meie kõigest hoolimata ikka punnitame. valetame endale, et kaotajad annavad alla aga võitjad ei katkesta kunagi.
millal me ometi taipame, et tuleb üle minna võitjate poolele? vaja on liituda võitja ehk kaosega.

lektori lendamine

eksellentsid, austatud kohalviibivad ja kohaletullalubanud riigikogu liikmed, lugupeetud sotsiaaltöötajad, kõrgeauline akadeemiline kogukond, head sõbrad.
tänan teid väga selle au eest, et te kutsusite mind siia kõnelema. eriti tänan ma teid selle usalduse eest, sest tegelikult ma ei räägi mitte midagi sellist, mida te juba ei teaks. ka minu eelkõneleja hoidus ju uudisväärtusega jutust, eksole.
nii nagu ükskord läks potsataja krokodill genale külla ja koputas uksele. ning krokodill gena küsis "kes seal on?" mille järel oli ukse taga vaikus ning vaikseks seal jäigi. sest potsataja vajus mõttesse: "tõepoolest, kes ma selline olen?" nii küsiksime ka ukse taga koputavatelt sotsiaaltöötajatelt, et kes te sellised olete?
sellele küsimusele vastuse saamiseks tuleb hakata harutama seda asja niithaaval. küsime siis küsimusi teilt, head kongressil osalejad:
kes teist on võtnud humanitaarabist klientidele mõeldud riiete seast endale või oma paljuliikmelisele suguvõsale jope? vahest on mõnel tänagi see jope seljas? no kuulge, kiilaspäine härra, mis te puhisete, teil on ju ilmselgelt sekkari pintsak seljas!
kes teist on söönud vanadekodu köögis klientidele mõeldud hapukapsast nagu ilfi ja petrovi onupojad? kulbiga, eksole! ja mitte taldrikust vaid otse pütist!
kas keegi teist usub, et hasartmängumaksunõukogust saab projektiraha vajaduspõhiselt ja mitte lobistamise abil?
kas keegi teist on kunagi mõnda projekti läbi viies vaadanud, kuidas odavamalt saaks ning püüdnud projekti tegevustest ülejäänud raha rahastajale tagastada?
kas keegi teist on jätnud oma kliendi eraellu puutuvaid valikuid ja detaile taga rääkimata? või linna peal ringlevaid kuulujutte klientidest edasi rääkimata?
käsi püsti, kes on võtnud oma kliendi pangakaardi ja pin-koodi enda kätte? sellist lugu ei ole ju juhtunud, et keegi on kliendi surma paariks kuuks maha vaikinud ning sel ajal tema toimetulekutoetust välja võtnud? aga hooldekodus elava kliendi tulusid on ju ikka ära näpistatud? mastaabiefekt toimib ka siin, mõtleme siin tolle ida-viru lastekodu peale, kus orbudelt virutati ligi pool miljonit krooni. nii võib ju rikkaks saada.
mulle tundub, et ma tean, milles seisneb see fenomen. asi on selles, et kliendil üldjuhul ei ole väga tegusaid sugulasi, kes kliendi huve kaitseks. ning peale sugulaste ei huvita absoluutselt mitte kedagi kliendi huvide kaitse. jah, sotsiaaltöötajaid peaks huvitama, aga sotsiaaltöötajal on ilmselgelt ka omad huvid.
käsi püsti, kes on võtnud kliendilt volituse tema varaga tehingute tegemiseks? vahest on siin täna inimesi, kellel on ka hetkel kehtiv volitus kliendi korteri müügiks?
kuidas on lugu kliendi teadmata tema nimel avalduse kirjutamisega, selle heakskiitmisega ning toetuse väljavõtmisega iseendale? on meie seas täna selliseid?
kuidas on lugu lapse hooldusõigusalases vaidluses poole valimisega ja tõendite võltsimisega?
esteetikast rääkides - ametniku poolt iseenda mtü-le raha eraldamine on lame, selles ei ole joont. poliitikud on selle õilsa kunsti juba ära labastanud ning sotsiaaltöötajad on siin vaid poliitikute haledad jäljendajad.
kinnisvara haldamise sektoris tegutsevad kolleegid, millised on teie suhted ehitusettevõtetega? hanked edenevad ausalt, semutehinguid esineb või ei esine? kogenud korteriühistuesimehena ma tunnistan, et selles on stiili, kui tellija esindaja tööde käigus endale uue auto soetab  ja sõidab perega soojale maale.
oodake, prouad, kas teil läheb praam? mul on veel mitu slaidi ja pildimaterjali!
nii, kuhu ma jäingi.. ahaa! mulle meenub lugu, kuidas vallamajast varastati šeif, milles oli toimetulekutoetuse raha. huvitav, kas pätid said selle info sotsiaaltöötajalt?
kuna mul on arenenud esteetikameel, siis loomulikult ma tunnustan neid lõunaeestlasi, kes vanuritele mõeldud bussiga ning vanuritele mõeldud kütusega käisid euroopas kahenädalasel suusareisil. sugugi vähem stiilne ei ole see, et need lõunaeestlased lasid hooldekodu kokal meisterdada pitsat, mida nad müüsid talispordipealinna külalistele. kui neid inimesi täna siin ei ole, siis kohtume kindlasti suusarajal!
meenutame hea sõnaga ka neid sotsiaaltöötajaid, kes julgelt poliitikasse sekkuvad ja oma klientide hääli vajalikku kohta suunavad!
ärge loopige mind pastakatega! mul on veel mitu slaidi ja kuus minutit aega ettekandeks!
mikrofon lakkas töötamast, lülitage see sisse!
ärge tõugelge minuga! mul on palitu garderoobis, ma ei taha õue külma kätte minna!