Saturday, November 30, 2013

vana hea 19. sajandi vene kirjandus

lugu sellest, kuidas aadlivõsu läheb suveks moskvast oma maamõisa. armastatu aga jääb moskvasse. nad lubavad teineteisele kirjutada aga armastatu eriti ei kirjuta. aadlivõsu muudkui saadab opmanit postkontorisse. kirja aga ei tule.
aadlivõsu joob mõisa terrassil emaga teed. aadlivõsu jalutab põldude vahel. aadlivõsu võtab vastu külalisi naabermõisast. aga mõtted on vaid armastatu juures.
põldudel tööd rabavad külatüdrukud ahvatlevad aadlivõsu aga see ei tee kuulmagi. ööbikud laksutavad aga see meenutab aadlivõsule vaid tema armastatut. opman soovitab mõnele külatüdrukule väike kingitus teha ja oma mõtteid mujale sellega viia. vahendustasuks palub opman mahorkat. aadlivõsu ei võta vedu ja vahib vesiste silmadega silmapiiri poole.
"aitab!", ütleb ta üks hetk otsustavalt "kui järgmine nädal ka kirja ei tule, siis lasen end maha!"

No comments:

Post a Comment