muuga mõisa ehitamisest

carl timoleon von neff (1804-1876) oli teatavasti tunnustatud kunstnik. sündinud püssis. ta sai tsaariperega hästi läbi ja teenis hästi. ostis siis 1867 krahv leo zoege von mannteuffelilt muuga mõisa ja hakkas siis sinna mõisamaja ehitama. 

von neff tegi mõisamaja skitseeringud ise aga lasi siis neid arhitekt ferdinand thomsonil kohendada. thomson kohendaski. töö algas. töömehed olid palgatud. siis kadus arhitekt thomson äkitsi koos projektiga ära. läks lõuna-venemaale. tagasi ei tulnudki. projekt oligi kadunud. 

töömehed olid palgatud ja ootasid tööd ning raha.

von neff sebis järgmiseks arhitektiks peterburist nikolai petrovi. petrov aga oli alkohoolik. nad said küll projekti valmis. aga petrov ajas purjus peaga ilmakaared segi ja lasi vundamendi põhjakülje lõunasse ehitada. von neff oli ise peterburis ega saanud silma peal hoida. 

kui ta lõpuks vea avastas, siis andis petrovile kinga.

palkas järgmiseks arhitektiks alexander mamelli. mõnedes kohtade kirjutatakse, et ta nimi oli memel. mamellil olid head soovituskirjad ja ta ei pidanud eriti jooma. töö läks käima.

siis aga juhtus järgmine. von neffi tütre sõnadega:

"ühel päeval ilmus memel jälle ja nad jalutavad majaisandaga tööde käiku arutades aias edasi-tagasi. äkki küsib ta: "kas ikka tuleb tõepoolest teine korrus peale ehitada?" isa vaatab talle imestusega otsa. "ja veel", jätkab memel, "ei ole ma senini selguse jõudnud, mis otstarve on sel hoonel, sellegipoolest olen valmis kõike tegema, mida te tahate - lehmalauta, vanglat või kirikut". neff ei usu oma kõrvu ja arvab, et mees teeb rumalat nalja. ainult et varsti sai ta teada, see oli kibe tõde - memel oli hulluks läinud. suve jooksul oli haigus tasapisi arenenud. ta kinnisidee oli, et töölised on alusmüüri ära nõidunud."

von neff leidis seejärel neljandaks arhitektiks franz augustini. siis sai maja lõpuks ka valmis.

meie mees havannas

vt on terve hulk raamatupealkirju, mis elavad oma elu. inimesed kasutavad neid fraase aga pole raamatuid lugenudki. ning lõpuks ei saa aru, kas see üldse oli raamat või ei olnud. näiteks muidugi:
- meie mees havannas
- öös on asju
- kolm meest paadis, koerast rääkimata
- vana mees tahab koju
- tapamaja number viis
- ma armastasin sakslast
- olemise talumatu kergus
ja nii edasi
graham greene oli muidugi luuretaustaga, töötas briti luure heaks. ja sellepärast oskaski ta nii hästi kirjutada raamatut meie mees havannas. 
see, mis rääkimata on, on see, et alguses kavatses ta kirjutada selle raamatu tegevuskohaga tallinnas. meie mees tallinnas, või midagi taolist. ja tegelikult kirjutaski, teatava mustandi sellest kohe peale teist ilmasõda.
ta tuli 12 mail 1934 lennukiga riiast. maandus tallinnas. kirjeldas, et lennukist oli tore vaadata läänemere kallast. tallinnas hakkas ta otsima jäneda paruness budbergi poolt soovitatud lõbumaja. ja kuna ei leidnud, siis hakkas hoopis viina jooma. täpsemalt jõi ta kohaliku briti konsuliga vanalinnas kuus viina, sõid kaks viini šnitslit praekartuliteha ja jõid teed. 
igatahes oli ta inspireeritud aga tol hetkel jäi see raamat tal seisma. 
kui ta viiekümnendatel mõned korrad havannas käis, siis mõistis ta, et kogu see lugu peab toimuma havannas. 
aga nüüd täpsemalt sellest, milliste sündmuste järel ta selle järelduse tegi. tema oma sõnadega:
"ma nautisin batista linna halva kuulsusega õhkkonda..... mina käisin seal nautimas floridita restorani, bordellielu, kõigis hotellides asuvaid ruletilaudu, mänguautomaate, mis sülgasid välja hõbedollarites jacpoti, ning shanghai teatrit, kus sai ühe dollari ja kahekümne viie sendi eest näha äärmiselt vulgaarset alastikabareed, kusjuures vaheaegadel näidati läbi ja lõhki pornograafilisi filme."
veel:
"ma jälgisin kabarees, kuidas superman seksis mulatitariga, kuid supermani etteaste oli nüri ja meenutas kohusetundliku abikaasa tegutsemist"
seejärel:
"suitsetasime pärast restorani väheke kanepit ja käisime blue moonis lesbišõud vaatamas"
ja:
"kõigele sellele pani punkti ajaleheputkast erakordselt soodsa hinnaga kokaiinitörtsu välja rääkinud autojuht. diiler osutus petiseks ja kokaiin suvaliseks valgeks pulbriks."
just selle õhtu järel otsustas graham greene oma raamatu tegevuse üle tuua havannasse.

eduardo chibase kurvast surmast

surm on alati kurb aga mõnikord on surm kohe halekurb.

sellise surma korraldas endale kuuba poliitik eduardo chibas (1907-1951) ehk el loco. el loco oli ta hüüdnimi ja see tähendas hullumeelset. 

chibas oli ühtpidi populaarne opositsiooniliider ja samas ka karismaatiline raadiohääl. tal oli raadios oma autorisaade. ta oli rahva seas kogu aeg populaarne ja oli üsna tõenäoline presidendikandidaat.

aastal 1951 süüdistas ta oma saates haridusministrit arturo sanches arangot koolilõunate rahade varastamises ning selle raha eest guatemalasse kinnisvara soetamises.

see jutt oli ainult kuulujutt ja kui see valeks osutus, oli eduardo chibase arvates tema au lõplikult määritud. ta otsustas oma raadiosaate lõpuks lasta endale kuuli kõhtu. 

mõeldud tehtud. võttis saatesse relva kaasa. ta jõudis saate lõppu ja ütles dramaatilise häälega "see oli minu viimane etteaste". ning lasi endale kuuli kõhtu.

see pidi siis kuulajate jaoks tõeline dramaatiline exit olema. hüvastijätulause, püssipauk ja keha kukkumise matsatus. 

aga juhtus see, et eduardo chibas oli üle aja lobisenud. ja selleks ajaks oli helirežissöör pannud käima juba kohvireklaami.

saaremaa raudteede ajaloost

üldse ei mõtle tavaliselt selle peale aga saaremaa on üks raudteestatuim kant üldse. siinkohal mõned sissevaated sajandi alguse saaremaa raudteendusse.

1. sissevaade

kuigi enamasti olid raudteevaldkonna investeeringud sõjaväelised, siis tegelikult toimisid ka tsiviilotstarbelised reisid. tsiviilotstarbeks sai näiteks kuressaarest haeskasse. need rongid sõitsid aeglaselt ja vagunid olid tegelikult nagu lihtsalt suured ratastel kastid. kui tsivilist ostis reisipileti rongile, siis tegelikult istus ta tuule ja vihma käes. ja tsivilist pidi reisimiseks esitama passi.

2. sissevaade 

aga näiteks kuressaarest roomassaarde viivat liini kasutati nii sõjaväe, kui ka tsivilistide jaoks. ja kuna need rongid sõitsid nii aeglaselt. umbes 10 km tunnis, siis tegelikult oli jumala lihtne peale ronida ja maha ronida suvalises kohas. veel enam, saarlased ei viitsinud vahet teha, kas see oli parasjagu sõjaväerong või reisirong. nad ronisid neile kõigile peale. selle peale saksa ohvitserid hirmsasti kurjustasid ja lasid avaldada ajalehes teateid, et tsivilistidel on keelatud ronida sõjaväerongide peale.

3. sissevaade

samuti kippus nii olema, et kui saarlased ka tsiviilrongidega sõitsid, siis nad ei viitsinud pileteid osta. mõnedel ametnikel oli tõesti õigus tasuta sõita. aga siis võimud tegid eraldi teavitustööd, et kõik ülejäänud inimesed peaksid siiski pileteid ostma. kõik ülejäänud tegid seda mitte kuulma ja sõitsid tasuta edasi.

4. sissevaade

aga kui keegi roomassaarde tuli laevaga ja tahtis rongi peale minna, siis seal oli selline kitsas värav vahel ja ilma piletita rongi peale ei pääsenud

5. sissevaade

ühtlasi kippusid saarlased kasutama raudteejaamades kasutama saksa sõjaväelastele määratud puhkeruume. mille eest nad ka pragada said.

6. sissevaade

tihti juhtus, et rong jooksis rööbastelt maha. selleks puhuks oli vedurijuhil pikk puust hoob, millega ta rongi tagasi rööbastele kangutas. 

7. sissevaade

ja siis oli ka nii olnud, et kui rööpaid oli pöörata vaja, siis selleks oli vedurijuhi kõrval üks poiss, kes siis rongist ette jooksis ja rööpad vajalikus suunas pööras.

8. lehma vaade

üks soomlane kirjeldab hirmuga, et korraga seisis rööbastel lehm. kujutas ette kokkupõrget lehmaga. vedurijuht ei aeglustanud rongi liikumist. ja siis läks lehm ise rongi eest ära.