saaremaal on tegelikult säilinud mitmed raudteetammid. üks suurem raudteede rajamise laine, oli esimese ilmasõja ajal. siis rajati nii raudteid nii sõjaväele kui ka tsiviilotstarbeks. näiteks kuressaarest roomassaarde viivat liini kasutati nii sõjaväe, kui ka tsivilistide jaoks. aga tsiviilotstarbeks sai näiteks kuressaarest haeskasse. need rongid sõitsid aeglaselt ja vagunid olid tegelikult nagu lihtsalt suured ratastel kastid. kui tsivilist ostis reisipileti rongile, siis tegelikult istus ta tuule ja vihma käes. ja tsivilist pidi reisimiseks esitama passi.
aga kuna need rongid sõitsid nii aeglaselt. umbes 10 km tunnis, siis tegelikult oli jumala lihtne peale ronida ja maha ronida suvalises kohas. veel enam, saarlased ei viitsinud vahet teha, kas see oli parasjagu sõjaväerong või reisirong. nad ronisid neile kõigile peale. selle peale saksa ohvitserid hirmsasti kurjustasid ja lasid avaldada ajalehes teateid, et tsivilistidel on keelatud ronida sõjaväerongide peale.
samuti kippus nii olema, et kui saarlased ka tsiviilrongidega sõitsid, siis nad ei viitsinud pileteid osta.
ühtlasi kippusid saarlased kasutama raudteejaamades kasutama sõjaväelastele määratud puhkeruume. mille eest nad ka pragada said.
tihti juhtus, et rong jooksis rööbastelt maha. selleks puhuks oli vedurijuhil pikk puust hoob, millega ta rongi tagasi rööbastele kangutas.
ja siis oli ka nii olnud, et kui rööpaid oli pöörata vaja, siis selleks oli vedurijuhi kõrval üks poiss, kes siis rongist ette jooksis ja rööpad vajalikus suunas pööras.
üks soomlane kirjeldab hirmuga, et korraga seisis rööbastel lehm. kujutas ette kokkupõrget lehmaga. vedurijuht ei aeglustanud rongi liikumist. ja siis läks lehm ise rongi eest ära.
No comments:
Post a Comment