baltisakslane gotthard von hansen on pannud tänuväärselt ühteteist kirja sellest, kuidas inimesed eestimaa kubermangus 19. sajandi keskpaigas liikusid. saame teada, et:
- ta osutab, et tegelikult 19. sajandi keskpaigas väljus tallinnast ainult kaks postiteed, üks riia suunal ja teine peterburi suunal. tartusse ega haapsallu eriti ei saanud
- peterburi poole minnes olevat loobu postijaam olnud järjekorras neljas. kõikides postijaamades oli klientide kohtlemine alandav ja ebaviisakas. postijaamades pidi olema olemas ka võimalus kaebusi kirjutada aga tavaliselt ei pakkunud postijaama pidaja sulle ei kirjavahendit ega paberit
- kõige ebaviisakam kohtlemine olevat olnud varja postijaamas
- teede kvaliteedi kohta kirjutab ta järgmist: "Eesti maanteed on emake loodus varustanud enamjaolt tugeva aluspõhjaga. Sellele vaatamata tuli paratamatult sageli teele kive puistata ning seda tehti tee keskosas. Paraku parandati teid ikka suviti ja siis ei tahtnud keegi remonditud teedel sõita. Kus võimalik, otsiti selleks, et hobuseid ja veokit kaitsta, körvalteid kraavi ja pöllu vahel, või sõideti teetammi veerel. Piinatud reisija võtab aga sel puhul tundideks sedavörd viltuse asendi, et ei tema porn, maks ega neerud või end sugugi hästi tunda. Löpuks jouab ta postini, mis võobatud värvidega, aga mida enam õieti näha ei ole, ja loeb: „Tee- ja sillaehituse löpp." Jumal tänatud! Ent märtri pilk langeb kohe sealsamas kõrval olevale postile, millel on kiri "tee- ja sillaehituse algus".
- talvise aja kohta kirjutab ta: Talvise reisi lustakate ebamugavuste juurde kuulus vaieldamatult kummuli paiskumine. Tavapärased reisikibitkad* olid sedavord geniaalse konstruktsiooniga, et hakkasid juba pärast monetunnist teekonda ühele poole kiiva kiskuma, mistottu seesistujad kukkusid vaatamata matemaatilistele kalkulatsioonidele ja füüsikaseadustest olenemata aeg-ajalt - kahjuks aga ebakorrapäraste ajavahemike järel - täiesti ettearvamatul hetkel külili.
- ta luges kokku, et ühel oma talvisel reisil, kukkus kibitka neliteist korda külili
- ükskord sõitis ta talvel läbi kolga metsa kahala poole, oli olnud kuuvalge öö. teenija fritz oli kaasas. nad jäid kõik magama, sealhulgas saani juhtinud postipoiss. ainult hobune ei maganud vaid tiksus vaikselt edasi. gotthard istus nahkpadja peal ning tal ei olnud küljetoetus. ühel hetkel sirutas ta läbi une end oma nahkpadjal ja kukkus üle ääre lumme. ta hakkas karjuma, et pidage kinni. nii teenija fritz kui postipoiss magasid nii kõvasti, et ei ärgenud. ja läbi lume ei jaksanud gotthard saanile järgi joosta. kuulis vaid aisakellade heli kaugenemas. hoidis siis oma nahkpatja kaenlas ja rassis kaks tundi üksinda pimedas metsas paksus lumes. kuni kuulis uuesti aisakella häält lähenemas. saan oli kahalasse jõudnud. fritz ärkas üles ja avastas, et peremees on puudu. postisulane täielikus shokis, et algul oli kaks inimest ja nüüd üks. keeras saani ringi ja tulid gotthardit otsima.
- tallinnas valgustati tänavaid sel ajal nööri otsas rippuvate õlilampidega. õhtuti sidus linnavaht nööri lahti, lasi laterna alla, pani õlilambi põlema ning sikutas ta siis uuesti üles. poisikestel oli kombeks siis salaja tema kannul tulla, need lambid lahti siduda ning poole võrra alla lasta. just niipalju, et inimesed tänaval kõndida ei saaks vaid lööksid oma pea alatasa vastu lampe ära.
- linna heli olla aga olnud tuulelippude kääksumine. igal maja harjal oli mingi metallvarda otsas olev plekist tuulelipp. need kõik olid vanad ja vildakad. ning tuule käes igaüks kääksus erineva häälega.
- vanalinna tänavatega oli nii olnud, et siledamad kivid olid ainult tee keskel. tee äärtes olnud sillutiskivid olid talumatult teravad.
No comments:
Post a Comment