Friday, February 15, 2019

kõige südamlikum ja meeldejäävam episood

elus on nii, et mõni asi kohe jääb meelde.
see oli ühel suvisel laupäeva hommikul käsmu poolsaarel. hoolimata varasest hommikutunnist ukerdas seal rannaniidul vanainimeste grupp. naised olid sellistes lillelistes kleitides ja suvekübaratega. kaks meest olid matkapükstes, ruudulise särgi ja matkavestiga. tundus, et nad on näiteks kunstiõpetuse õpetajad või midagi sinnapoole. no näiteks kursusekaaslased või midagi.
neil oli plaanis piknikku pidada. korvid olid kaasas ja termosed. vist olid neil kaasas ka kokkuklapitavad matkatoolid. nii nad seal oma varustust laiali laotasid ja oma olemist mugavaks tegid.
ma möödusin nendest viisakalt.
möödumise ajal ütles üks härrasmees teisele: "anatol, luba ma valan sulle kohvi!"

pajatusi vanast pärnust

võib küll olla selline linnapajatuste pajataja, kes kopeerib ilma viitamata teiste inimeste kirjatöid ja korraldab pensionäride 5 euro eest ekskursioone ilma makse deklareerimata.

aga sa võid ka olla olaf esna.

pajatus sellest, kuidas härra sai ja preili perens minestasid

eks kui oli juba randa kõvasti investeeritud. olid mudaravilad ja kuursaalid ja rannahooned. siis taibati, et supeluse tänav on kullaauk. et raha kõnnib mööda supeluse tänavat edasi-tagasi. supeluse 19 majja asutati siis 1928. a kohvik nimega silvia. kohvik sai populaarseks. seal tehti ka kunstinäituseid ja igasugu kontserte ja kultuuriüritusi. kuna seal oli hea tantsupõrand, siis võeti seal ette kestvustantsu rekordi püstitamine. püstitajateks oli härra sai ja preili perens. 31.08.1932 oli siis see päev. nad tantsisid kolm tundi ja 10 minutit. ning väidetavalt pärast lõpuvalssi minestasid nad mõlemad.

pajatus pärnu lihunikkude seltsist

pärnus asutati 1921. aastal pärnu lihunikkude selts. 1931. aastal tegid lihunikud üldkoosoleku, muutsid põhikirja ja panid oma seltsile uue nime - pärnu lihunikkude selts lootus.

pajatus jalgratturite klubist

kui jalgrattad moodi läksid, siis kõigepealt asutasid oma ratturite seltsi kohalikud sakslased. 1901. aasta 4. veebruaril aga asutati ka eestlaste selts. klubi nimeks pandi vambola. jalgrattaklubi sai endale ruttu jalad alla ning juba järgmisel aastal taotleti endale luba kangete alkohoolsete jookidega puhveti avamiseks nn valges koolimajas ehk rüütli 40.

pajatus spordiselts vaprusest

pärnus tegutses ka spordiselts vaprus. kuna powerit oli neil nii palju, siis mõeldi, et mida sellega peale hakata. otsustati teha üks jooks tallinnasse. eestvedaja oli legendaarne spordimees william puust. jooks toimus 01.07.1928. nad jõudsidki kohale ja ootasid pompöösset vastuvõttu. aga kuna tallinnas olid käimas samal ajal rahvusvahelised kergejõustikuvõistlused, siis ei pannud jooksuga kohale saabunud pärnakaid keegi tähele.

pajatus luikedest

president päts käis ikka pärnus tervist kosutamas. 1934. aastal kuulis ta jutte, et linn tahab luigetiiki rajada. ta ei olnud kade mees ja kinkis kohemaid pärnule kolm luike - kaks isast ja ühe emase. kaaluti rannaparki luigetiige rajamist aga lõpuks pandi nad ikka elama vallikääru. luikedel kärbiti küll tiibu aga nad natuke said ikka lennata. küll nad lendasid valgeranda ja küll sinti ja küll tahkuranda. iga kord jälitas neid pargivaht ja tõi tagasi. ühe luigega, kes sinti pages, juhtus see, et üks jahimees lasi ta metsiku luige pähe maha. lisaks valvamisele, et luiged ära ei põgeneks, tuli valvata, et masuurikad neid ei kiusaks. palgal oli eraldi valvur. neile ehitati keset vett luigemaja. ja tassiti muudkui toitu ette. luiged aga hakkasid munele ja pisikesi luiki tuli järjest juurde. 1939. aastaks oli linnavalitsus nendega püsti hädas, sest kõik kohad olid luiki täis, luiged sõid hirmus palju ja nende ületalve pidamine oli kulukas. ning eraldi luigevahi ametikoha hoidmine hakkas ka ebaproportsionaalsena tunduma. linnavalitsus üritas luiki müüa 10 krooni tükk aga keegi ei ostnud. siis kingiti kaks luike narva-jõesuule. narva-jõesuu tänas ja lubas midagi vastu kinkida. kaks luike õnnestus sokutada loodushoiu ja turismi instituudile. olukorra lahendas teine ilmasõda.

pajatus karujahist

meil on brackmanni monument ja brackmanni park. ja meil on eesti esimene mängufilm (1914) karujahist pärnumaal. aga et kaks ja kaks kokku panna, siis brackmann oli sel ajal linnapea, kui linn andis maa odava hinnaga waldhofi tselluloosivabrikule. ning brackmann oli ka ise as waldhof osanik. kui ajakirjanik nimega karu üritas sellest kirjutada kohalikus ajalehes, siis sattus ta repressioonide alla. see oligi see karu, keda raehärrad filmis jahtisid.

pajatus presidendi haigest jalast

noor vabariik rajas lepplaane küla kuhugi kilksama, suigu ja are vahele. president päts armastas aga ühtelugu pärnus puhkamas käia. tegelikult oli tal jalg väga haige ja ta käis pärnus jalga ravimas. olla nii olnud, et kui ta pärnusse jõudis, siis ta jupp aega kellegagi ei kohtunud ja kusagil ei käinud. kui jalg juba kõbusamaks läks ja nägu enam grimassides ei olnud, siis ilmus ta välja ja kohtus kohalike tegelastega. niisiis pandi ta autosse ja sõidutati koos põllutööministri hr taltsi ja põllumajandusinspektori hr sinbergiga uudismaale rajatud lepplaane küla vaatama. kohalikud elanikud kurtsid, et koolimaja on sinna vaja. päts lubas juba samal aastal midagi ette võtta (1937. a saigi koolimaja valmis). aga tagasiteel (5 km enne pärnut) jäi riigpea auto mutta kinni. haige jalaga president päts, põllutööminister talts ja põllumajandusinspektor sinberg astusid autost välja ja kukkusid lükkama. saidki auto porist välja. kuna aga tee oli hullus seisus, siis ei saanudki president enam autosse istuda vaid pidi oma haige jalaga 5 km pärnusse maha kõndima.

Monday, February 11, 2019

episoode euroopa kroonitud peade elust

1. episood ehk kuidas ahv hammustas kreeka kuningat

aleksandros sai kreeka kuningaks 24-aastaselt. kui ta oli kolm aastat troonil istunud, siis läks ta ühel päeval jalutama oma tatoi lossi parki. seal pargis oli ka viinamägi ja viinamäe pidajal olid ahvid. makaagid. tol päeval läks kuninga koer makaagiga kisklema. kui kuningas neid lahutama läks, tuli üks teine makaak ja hammustas kuningat jalast. haav läks juba järgmisel päeval sepsisesse aga keegi ei julgenud jalga amputeerida. nii surigi kuningas aleksandros hirmsates piinades vaeveldes ahvuhammustusse.

2. episood ehk kuidas wilhelm II oma maailmapilti harmoniseeris

kui wilhelm II oli juba jupp aega võimust ilma olnud ning redutanud hollandis doornsis, siis tuli hitler võimule. wilhelmile põhimõtteliselt hitler meeldis, sest nad mõlemad ei sallinud juute. wilhelm oli harras kristlane. hitler aga ei sallinud ei kristlasi ega monarhiat. et siis oma maailmapilti kuidagi harmoniseerida, siis oli wilhelm kujundanud enda jaoks veendumuse, et jeesus ei olnud juut. samuti oli ta veendumusel, et prantslased ja inglased on tegelikult neegrid.

3. episood ehk itaallaste eelviimane kuningas

vittorio emanuelle III sai kuningaks 1900. aastal, kui tema isa mõrvati. kui võimule tuli mussolini, siis ei jäänud tal muud üle, kui mussolinit toetada. sest alternatiiv oleks olnud radikaalne sotsialism, mis oleks viinud riigi ehk hispaania-laadsesse kodusõtta. eks ilmselt vittorio emanuelle III ise ka väikestviisi uskus itaalia suurusesse, meelekindlusesse, kuldse ajastu saabumisse, relvade jõusse jne. sest kui mussolini oma paraade pidas, siis ronis kuningas ka püünele. seisis siis seal mussoliniga kõrvuti. sellest muidugi eriti ei räägita, sest kuningat ei pandud tähele. sest vittorio emanuelle III oli ainult 1 meeter 50 sentimeetrit pikk.

Monday, February 4, 2019

peatükke belgia sotsiaalhoolekande ajaloost

19. sajandil, ja mõnel pool ka hiljem, oli reegliks põhimõte, et iga vald hoolitseb oma santide eest ise. kui oli juba suurem mobiilsus, siis oli tükk tegemist, et kõiki sante oma kodukohavaldadesse saata. ja üleüldse tuvastada, et kust vallast nad pärinevad. ja huvitaval kombel ei olnud 19. sajandil enamike euroopa riikide vahel piirikontrolli. seega ei olnud küsimus enam valdades, vaid oli küsimus riikides. siis hakati kehtestama hoolekandekohustust kodakondsuse järgi. et iga riik hoolitsegu oma santide eest ise.
nii kehtestas belgia 1891. a põhimõtte, et tööpõlgurlikud belgia kodanikest sandid saadeti hollandi piiri lähedale merksplasi koonduslaagrisse, kus neile õpetati tööharjumusi. aga kes kodanikud ei olnud, need saadeti riigist välja. kuna see koonduslaager olevat tõesti olnud karm, siis hakkasid belgia hulgused kinnipidamisel oma belgia kodakondsust maha salgama. selle peale saadeti nad piirile ja aeti üle piiri teise riiki. need aga siis imbusid mõne aja pärast jälle tagasi belgiasse logelema.
selle peale viis politsei kõik hulgused, sh ka ennast välismaalasteks nimetavad, koonduslaagrisse. loodeti, et kui neid seal neli kuud kinni hoida, siis nad tunnistavad oma tegeliku kodakondsuse üles. aga nad ei tunnistanud. nii oli merksplasi koonduslaagris ühel hetkel kinnipidamisel juba tuhandeid kahtlase kodakondsusega hulguseid, kes aga endiselt hoidusid kramplikult üles tunnistamast, et nad on belglased. kinnipidamise kulud läksid lõpuks liiga suureks ja nad kõik lasti vabaks.