19. sajandil, ja mõnel pool ka hiljem, oli reegliks põhimõte, et iga vald hoolitseb oma santide eest ise. kui oli juba suurem mobiilsus, siis oli tükk tegemist, et kõiki sante oma kodukohavaldadesse saata. ja üleüldse tuvastada, et kust vallast nad pärinevad. ja huvitaval kombel ei olnud 19. sajandil enamike euroopa riikide vahel piirikontrolli. seega ei olnud küsimus enam valdades, vaid oli küsimus riikides. siis hakati kehtestama hoolekandekohustust kodakondsuse järgi. et iga riik hoolitsegu oma santide eest ise.
nii kehtestas belgia 1891. a põhimõtte, et tööpõlgurlikud belgia kodanikest sandid saadeti hollandi piiri lähedale merksplasi koonduslaagrisse, kus neile õpetati tööharjumusi. aga kes kodanikud ei olnud, need saadeti riigist välja. kuna see koonduslaager olevat tõesti olnud karm, siis hakkasid belgia hulgused kinnipidamisel oma belgia kodakondsust maha salgama. selle peale saadeti nad piirile ja aeti üle piiri teise riiki. need aga siis imbusid mõne aja pärast jälle tagasi belgiasse logelema.
selle peale viis politsei kõik hulgused, sh ka ennast välismaalasteks nimetavad, koonduslaagrisse. loodeti, et kui neid seal neli kuud kinni hoida, siis nad tunnistavad oma tegeliku kodakondsuse üles. aga nad ei tunnistanud. nii oli merksplasi koonduslaagris ühel hetkel kinnipidamisel juba tuhandeid kahtlase kodakondsusega hulguseid, kes aga endiselt hoidusid kramplikult üles tunnistamast, et nad on belglased. kinnipidamise kulud läksid lõpuks liiga suureks ja nad kõik lasti vabaks.
No comments:
Post a Comment