1781 - mina, john aylett stow, pärandan selle viis gini selleks, et testamenditäitja hangiks maali, mis kujutab madu, kes parajasti hammustab oma elupäästjat. see maal andku ta mm ....-le, kellel tänu sellele pildile avaneb võimalus järele mõelda ja võrrelda seda madu iseendaga. see pärand asendab seda 3000 naela, mis ma pärandasin talle oma eelmises testamendis, mille ma aga tagasi võtsin ja ära põletasin.
1793 - evan jones walesist: mis puutub ülejäänud 3000 naela, mida ma oman 3-protsendistes võlakirjades, siis selle kohta teen ma järgmise korralduse. pool sellest summast pärandan ma selleks, et kaevataks üles see minu majast rocksini viiv neetud tamm, kus minu tõld alati kohutavalt rappus ja ma iga kord inetult kirusin ja vandusin (andku jumal mulle andeks), ja ehitataks selle asemel korralik maantee. teise poole saagu minu õetütar, kes põgenes minu teenriga ja läks talle mehele. ma deklareerin aga et ma ei jäta seda summat talle, liiderlikule naisterahvale, mitte hea meelega, vaid kui võimalik oleks, pärandaksin selle palju meelsamini selleks, et mu naabruses pesitsevad advokaadid kõik viimase kui üheni üles poodaks, sest, ausõna, ma pole nende hulgas kohanud ainsatki ausat selli.
1770 - mina, stephen swain, pärandan johan abbottile ja tema naisele maryle kummalegi 6 penni, ostku endale selle rahaga köis, sest ma kardan, et šerif ei ole selle asja eest hoolt kandnud.
1774 - mina, william darley, pärandan oma naisele, kuna ta varastas minu taskust 50 gini ja andis selle minu nimel isand john pughile, 1 šillingi.
1785 - mina, charles parker, raamatukaupmees, pärandan 50 naela elizabeth parkerile, kelle ma hullumeelses pimestuses naiseks võtsin, vaatamata tema peerekonnale, kuulsusele ja varandusetusele, ja kes vastutasuks kuhjas mind üle igasuguse laimuga, puudus veel, et ta oleks mind teeröövliks käimises süüdistanud.
1797 - mr greenway yorkshirest: minu elu traagika oli see, et ma elasin õnnetus abielus oma abikaasa elizabethiga, kes minu etteheiteid miskiks ei pidanud, ei muutnud oma taltsutamatut loomusta ja murdis vaid selle üle pead, kuidas minu elu võimalikult kibedaks teha. meie kaine mõistusega tuttavate nõuanded ei aidanud, ta oli minu piinamiseks sündinud ja jäi lõpuni vankumatuks.
1790 - mr tolam iirimaalt: vennanaisele pärandan need kaks paari vanu sokke, mis on mu voodi jalutsis. ka vennapoeg charlesile jätan paari vanu sokke. leitnant john steinele ühe sinise suka ja vana punase kuue. vennatütrele vanad kingad. hannah'le pragulise kannu. /// pärijad muidugi vihastasid hirmsasti aga siis avastasid, et sokid ja kann olid raha täis.
1788 - üks anglikaani kiriku vikaar: kuivõrd minu tütar anna ei hoolinud minu märkustest ja jätkas kõlvatu ja kahjuliku moe kummardamist, mis jätab naiste käsivarred küünarnukini paljaks, teen ma korralduse, et kui ta ei loobu sellest rõivastumiskombest, läheb kogu minu varandus tema asemel minu õe karolina kõige vanemale pojale. kui keegi seda minu korraldust liiga rangeks peaks pidama, siis minu seisukoht on, et naise puhul pole rõivastuse kõlvatus midagi muud, kui väline märk hinge rikutusest.
No comments:
Post a Comment