suur intriig vanemuise asjus

19. aprillil 1929 avaldati postimehes selline pöördumine:

Vanemuise- teatri nii aineline kui kunstiline seisukord näitab wiimaste aastate kestes langevat tendentsi. Alates1925. a. on puudujääkide katteks äratarvitatud üks kolmandik teatri kinnisvara väärtuseft. KaS ei ole see mitte allakäik kahjatsemiStväarfe lõpu poole? Kas ei ole selle allakäigu tingimuSteS ka teatri kunstiline tasapind kõigutatud? Teatri juurest on juba las lahkunud wõi väljalangenud rida kandvaid jõude, kelle kohad on jäänud asendamata. Repertuaar, otsitud ja järjekindlusetu, rabeleb .Vanemuise- teatri üldise olukorra ummikus. Teatri juhtimise on koondanud oma kätesse niisugused ringkonnad, millele .Vanemuine- olewat muuks kui kunstitempliks. Hoolitsetakse enne kõike opereti eest. Operetinäitlejad saavad isegi rohkem palka kui draamatrupi omad, rääkimata lavastustest, kuS opereti kulud võitvad olla mitmekümnekordselt kallimad, kui seda on kokkuhoid draama alal. Hiljuti peetud peakoosolek kajastas ilmekalt seda hoolimatut vaimu ja meelsust, mis praegu juhib .Vanemuise- teatrit tagurpidi. Ei võimaldatud peakoosolekul labirääkimisigi teatri kunstilise suuna üle. .Vanemuise" teater saab toetusi riigi eelarwe korras, kultuurkapitali ja muist sihtsummadest.

Nende kasutamise otstarve peaks selgitatud, ja tarvitamine kontrollitud olema. KäeSolevaga pöörame teatrit toetawate asutuste tähelepanu meie nõudele, et saadavat toetust ei pillatakS opereti ja warietee tegemisele, waid et seda väärtustataks draama kasuks, ühenduses sellega peaks siis draama eraldatama teistest .Vanemuise- huwialadest iseseiswa eelarve alusel. Peaks .Vanemuise- teatri ümber kujunenud ebanormaalne olukord jätkuma, siis kerkib küll paratamatult päevakorrale ülikoolilinna uue kunstipüüdelise draamateatri asutamine. Meie allakirjutajad ei saa avalikult oma rahulolematust awaldamata jätta .Vanemuise" tegevuse tagurpidi juhtimise ja teatri kunstilise tasapinna allalibisemise puhul.  

kirjale on alla kirjutanud tuglas, kangilaski, markus, anni, hiir, koort, oras, saareste, schütz, suits, vallak, visnapuu jne. 

juhtumi taga oli see, et aastal 1922. saabus teatrisse noor valga naisterahvas, lauljanna elli põder. ta oli vahepeal richard rohule naiseks läinud ja kandis selleks hetkeks juba nime elli põder-roht. kuna aga richard roht oli vekslivõltsimise eest kohtu all, siis oli ta richardist lahku minemas. ning kuna vanemuise tegevjuht harald stukis oli parasjagu saadaval, siis sebis ta haraldi ära. 

läbi haraldi hakkas ta teatrit juhtima ning iseendale operettides peaosi andma. ning paari aastaga viis ta olukorra sinnamaani, et ajas peanäitejuhi ferdinand pettai minema. hakkas ise peanäitejuhiks. 

kui teatrikriitikud võtsid vaevaks arvustada elli põder-roht-stukis loomingut, siis lasi ta teatri raha eest trükkida lendlehti, mis kritiseerisid tema kriitikuid ja lasi neid teatri ümbruskonnas möödakäijatele jagada. 

ühtlasi sebis stukis ka vanemuise eelarvet nii, et sõnateater oli alarahastatud ning operett ülerahastatud. mis omakorda tähendas sõnateatri allakäiku, vähenevat piletitulu, kehvemat teatrit jne. see siis ajaski tartu literaadid niivõrd närvi. 

1932. aastal juhtus nii, et vanemuise teatri juhiks sai august gailit, kelle naine elvi nander-gailit oli samuti lauljanna. gailit hakkas oma võimu ära kasutades oma naisele siis peaosi sebima. mis muidugi ajas elli põderi närvi, elli hakkas oma etendusele inimestele tasuta pileteid jagama ning instrueeris neid maruliselt aplodeerima. 

1934. aastaks suutiski elvi põder gailiti koos oma naisega teatrist minema kupatada. 

sellegipoolest oli 1935. aastaks kaotanud ta oma lauluhääle ja pidi taanduma. talle pakuti lohutuseks sõnateatrit, ta tegi ühe tüki kaasa aga see oli jätnud rohkem tükitöö mulje.