kersti merilaas eriti oma vanemas eas põdes hirmsasti, et teda nähti ideaalide reetja ja võimutruu inimesena.
tegelikult hakkavad silma mulle mõned momendid. nt kui ta pidi kommunistlikus eestis oma raskest nooruspõlvest rääkima, siis ta küll pani need laused sisse, et oli töötu ja oli raske. aga sama hingetõmbega ütles ka seda, et kui ta rakveres oli arveametnikuna mõned kuud ära töötanud, otsustas luulet välja andma hakata ja vabakutseliseks hakata. no et siis pidi tõesti hirmus raske elu olema, kui luuletaja sai luuletamisega leiva lauale.
ja tema rehabiliteerimiseks tuleb välja tuua, et hrustsovi sula ajal põrutas merilaas eriti raju statemendi:
seisab kaigas seina najal
seisab vaikselt ja peab silmas
kõiki päid, mis liiga püsti
kõiki liiga sirgeid selgu
kõiki meid, kel uued ajad
armsad on, ta registreerib
iga rõõmus naerulagin
käib tast läbi nagu lendva
jah, ta ootab oma aega
ja ta valmistab end ette
et - ja seekord mitte huupi -
peksta sisse päid ja hambaid
No comments:
Post a Comment