see, et karskusseltsid moodustati ainult seetõttu, et tsaaririigis ei lubatud muid seltse asutada, on ilmselt ainult poolenisti tõde. ja see, et karskusseltside kattevarju all joomas käidi, on samuti vaid poolenisti tõde.
tutvusin nimelt 4 augustil 1907 tartus toimunud eesti karskuse kongressi protokollidega. seal ikkagi inimesed täiega siiralt kiitsid karskust ja uskusid ise ka sellesse.
kõigepealt tooks välja suure karskusliikuja jaan tõnissoni kõnest mõned momendid. ta ikka kandus oma ideedega päris hullult ära. aga kahtlemata uskus iga sõna mida rääkis: "meie senine kultuur on suuremalt osalt alkoholi sünnitus; luule, kirjandus, kunst, teadus, ühiselu korraldamine jne. üleüldse kõik, mida ühe sõnaga kokkuvõetult kultuuriks nimetatakse, kannab alkoholi märki oma otsa ees, on alkoholiga kord kaudses, kord otsekoheses ühenduses. alkoholi võim kultuuri kujunemise pääle seisab selles, et tema üks suurematest ärritamise abinõudest on. ilma ärrituseta ei ole edu, ärritus peab olema, kui kultuuris edasi tahetakse saada. nektarist saadud kuni praeguse alkoholini on inimsugu ennast mitmesuguste ärritusvõimude läbi erutada lasknud. kultuuris mahajäämises paljude rahvaste juures see põhjuseks, et neil teatud ergutuse-abinõud puudusid."
tõnissoni jutt kokkuvõtvalt - mahajäänud rahvad on maha jäänud, sest nad liiga vähe joovad. eesti rahvas ei ole mahajäänud, sest me oleme piisavalt joonud. nüüd aga algab eesti kultuuris karske ajastu ja kultuuri hakatakse tegema ilma alkoholita.
kongressil oli eraldi sessioon pühendatud laste joomisele. siin käsitleti järgmisi punkte:
- koolides õpetajad joovad ja annavad lastele halba eeskuju
- lapsed ise ka joovad
- laste karskusseltse ei luba aga tsaarivõim asutada
kongressil tunti headmeelt selle üle, et kõige suuremate joodikute ehk setude juures on ka õnnestunud karskusselts asutada. selle nimeks on "püha nikolai imetegev selts".
No comments:
Post a Comment