1929. aastal oli halliste kiriku õpetaja erwin von dehn (1862-1949) justkui vanaks jäänud ja vajas endale asetäitjaks noort hakkajat kirikuõpetajat. teiseks õpetajaks toodi viljandist alfred kõiw (1899-1979).
tasahaaval hakkas selguma, et noor kirikuõpetaja omastas kiriku rahasid.
vähe sellest, et ta igasugu liikmemaksud ja vaeslastele suunatud annetused oma tasku pani, ta jättis kirikuraamatusse ka sissekanded tegemata. nii ei teatud enam, et kes kellega abielus on ja kes surnud on ja kes mitte.
pärnumaa praost härra grünberg kutsus kõiwu pärnusse ja avaldas talle valju noomituse. alfred kõiw aga mobiliseeris enda selja taha väidetavalt 300 "vana naist", kes teda toetavat ning kõik teised hoopis olevat süüdi.
20. jaanuaril 1934 peeti halliste koguduse juhatuse koosolekut ja otsustati häältega 18 poolt, 4 erapooletut kõiwu ametist kõrvaldamine. kuna see asi oleks edasi kohtusse läinud, siis tunnistas kõiw puhtsüdamlikult ja "pisarsilmi" oma süü üles ja lubas kahjud hüvitada.
juhatus kõiwu palvet ei rahuldanud aga kõiw ühtlasi ka keeldus ametist lahkumas.
selles olukorras saadeti värske usuteaduskonna lõpetanud kirikuõpetaja karl raudsepp hallistesse olukorda klattima.
kui karl raudsepp siis suure reede hommikul kirikusse läks teenistust läbi viima, oli kiriku ukselukk tina täis valatud. politseiniku juuresolekul tehti lukk lahti.
karl raudsepa sõnadega, mis juhtus edasi:
"kui saabusin kirikusse, siis voogas inimmass, keda oli mitu tuhat ustest sisse. läksin altarisse ja mu viimane julguseraasuke langes. suur kirik oli tulvil inimesi, kes käratsesid ja irvitasid ning mitmed istusid mitte pinkidel, vaid kõrgete pinkide seljatugedel. kisa oli nii suur, et orelimängu üldse ei kuulnud. kiriku viimane osa, kes lähemal olid orelile, katsus laulda. alustasin liturgiaga ja kuigi mul on kõva hääl ja ma lausa karjusin, oli see asjata. kõik uppus ja kadus suminasse, mis neelas kõik. olin pisarais, kui väljusin altarist, et minna sakristeisse ennejutlust. kas need on inimesed, kristlased? kas nad ei tea, et on suur reede, millal issand löödi risti? kodus lapsena me ei tohtinud kolistada ega kõvasti kõnelda, siin karjuti ja irvitati kirikus ristilöödu kujule otse näkku".
No comments:
Post a Comment