üks läte
visnapuu oli loomulikult üks kandvamaid poeete, eriti nooremas eas. hiljem andis ta natuke standardis järele, nt ühe episoodil pühendas ta ühe ja sama luuletuse kahele erinevale naisele. vbl seda seletab see, et ta elu teises pooles ei plaaninudki eriti poeesiale pühenduda. maria lentsole kirjutas ta 1911. aastal oma loomingulise karjääri planeerimisest nii: "minu plaan on seesugune, et ma ilmaski juttusid kirjutama ei hakka, vaid valin luule nooremas eas ja draama pärastpoole".
teine läte
samal ajal aavik ahastas eesti keele seisundi pärast ja palub või käseb poeetidel vähemalt paarkümmend aastat mitte luuletada, et keel jõuaks välja areneda. senikaua võivad aaviku arvates poeedid proosat kirjutada.
kolmas läte
ühel teisel meeleheite hetkel kirjutab aavik: "oh under, semper, visnapuu, alle, barbarus ja muud, ma palun, ma vannutan teid: õppige enne vähemalt kümneni selgesti lugema, siis alles hakake luuletama"
neljas läte:
kui visnapuu ja gailit kahekümnendate alguses venemaale läksid (mäletatavasti purjutas seal visnapuu koos jessenini ja duncaniga), siis võtsid nad spekuleerimise eesmärgil eestist toiduaineid kaasa.
viies läte:
alle iseloomustas visnapuu luulet nii: "kaasvõitlejad, mis on juhtunud?! ons tuli kuskil lahti? pole midagi: poeet visnapuul on peied, ta matab täna vanu jumalaid ja prassib - segab vahukoort kohviga ja revolutsioneerub iga lonksuga ikka rohkem.
No comments:
Post a Comment