pitirim sorokin oli teatavasti soomeugri päritolu vene sotsioloog, kelle stalin nn filosoofide laeval venemaalt pagendas.
ta oli natuke nupust nikastunud aga hullu töövõimega. ja oma hullu töövõimega murdis justkui sisse sotsiaalteadlaste a-liigasse.
üks tema keskne sõnum oli see, et meie ajastu konflikt ei ole mitte juutide/natside või hitleri/stalini või konservatiivide/liberaalide vastasseis. vaid probleem tuleneb sellest, et inimkond on liiga meeleline, liiga pealiskaudseks muutunud, liiga kergekaaluliseks muutunud, liiga eklektiliseks muutunud. selle vastand oleks siis ideatsiooniline, ehk siis vaimseid ja seesmisi väärtusi hindav inimkond.
tõestuseks vaatas ta üle kõik kunstiteosed (maalid, skulptuurid jne) ning tõestas, et meeleliste kunstiteoste osakaal on praeguseks tõusnud. samuti luges ta üle kõik inimkonna sõjad ja ülestõusud ning tõestas, et niipea, kui inimesed hakkavad meelelisemaks muutuma, puhkevad sõjad.
muuhulgas kärutas ta välja vabaduse valemi. see on siis murdarv. nimetaja/lugeja näeb välja nii vahendite koguhulk/soovide koguhulk. ehk et kui see murdarv on 1 või suurem, siis on inimene vaba. kui aga vahendeid on soovidest vähem, siis ei saa inimene oma soove rahuldada ja muutub mittevabaks.