tegelikult oli kaks episoodi, kui immanuel kant hälbis kõrvale oma täpselt ajastatud jalutuskäigust

üks kord oli teatavasti nii, et kui kant kuulis, et marie antoinette on dekapiteeritud (seda luges ta postkontoris saabunud teatest), siis oli ta sellest nii häiritud, et läks vales suunas ja eksis königsbergi linnas ära.

teine kord oli aga siis, kui ta luges rousseau raamatut emile. nimelt ta oli erutunud sellest, et on olemas veel üks inimene, kes kobab ja otsib endale teed ateismi pimeduses ja kinnitab julgelt tundmuse üleolekut teoreetilisest mõistusest. kant oli nii haaratud, et tahtis selle raamatu ühekorraga läbi lugeda ning jättis seetõttu oma jalutuskäigule minemata. 

see, mida visnapuu kirjutas vanemuise kohta, sellest tuleb väljakirjutus teha

 kaua küllalt juba on meid terroriseeritud halva, viimasel hooajal aga päris viletsa näitlemisega, kaua küllalt oleme südamevaluga pidanud nägema, kuidas vanemuise madal näitelavakultuur otse hirmsal kombel  ähvardab hävitada kuni lõpuni meie noorsoo ja teatri-publikumi näitekunstist arusaamise, kuidas anderikkamadki näitlejad põhja kistakse. kaua küllalt olema kannatanud, nüüd on küll!

ülemal pool ettetoodud tõeasjus kindlad olles usume: parem on vanemuise teatriõhtute vähendamine, või, kui muidu ei saa, koguni teatri ajutine seismine, kui see kahju, mis tast sugeneb. oma seisukoht vanemuise vastu nüüd hooaja lõpul avaldades, pöördume avaliku küsimusega vanemuise näitelava juhatuse poole, et ta aega viitmata avalikult seletaks ja näitaks, mis ta teatri kultuurilise tasapinna tõstmiseks trupi ja repertuaari uuendamise mõttes tema jõus olevates tingimustes on teinud ja mis ta kavatseb teha.

ühtlasi avaldame sügavat pahameelt postimehe teatriarvustajate vastu, kes, olles väga hästi teadlikud viimase hooaja näitlemise kultuuri võrratust langemisest, siiski on võinud teatri asja nii paista lasta, nagu oleks kõik enam vähem korras.