tema krahviliku kõrguse toomisest inimestele veel lähemale

mäletatavasti tegin ma ükskord väga eduka soorituse krahv lev tolstoi toomisel inimestele lähemale. selgitasin krahvi tegusid ja mõttemaailma. krahv soovis olla endale kuuluvate talupoegade moodi. pani selga talupoja hõlsti, võttis vikati kätte ja läks talupoegade keskele töötama. see, et talupojad talupojahõlstis tolstoi ees maani kummardasid, seda pidas tolstoi normaalseks. tööd ta suurt teha ei osanud, jõlkus niisama põllul. sama normaalseks pidas tolstoi seda, et ta samal ajal tonksutas nendesamade talupoegade naisi. ning tonksutamise vahel jutlustas seksuaalsest karskusest. ning samal ajal pidas ennast planeedi kõige andekamaks kirjanikuks. 

nüüd lugesin tolstoi päevikuid aastatest 1904-1906. elamaks siis veel enam sisse tema maailma, toon välja järgmist:

- tolstoi kurdab oma päevikus enamvähem üle päeva, kuidas tal on kõht korrast ära või põis ei pea. samal ajal kirjutab ta umbes igal kolmandal päeval, kuidas ta on tegelikult muutunud praoks, mille kaudu jumal maailma näeb. kuni selleni välja, et jumal elabki tema kaudu.

- tolstoi soovib, et sõjad lõppeksid. et see saavitada, on vaja "lüüa sõjaliselt puruks inglismaa ja ameerika"

- tolstoi nägi siiski seda, et tsaarivõim on represseeriv. kui ta käis esseeril poliitvangil jegor jegorõtshil vanglas külas, siis puhkes ta suurest haledusest vanglas nutma. jegor jegorõtsh lohutas selle peale tolstoid, et ega tal pole vanglas häda midagi.

- darwini töid analüüsides käsitleb ta darwini teooria nõrkusi. jah. põhjapõder elab põhjas, sest tal on paks nahk. sest õhukese nahaga loomad surid välja. aga vat darwini teooria nõrk koht on see, et darwinil ei ole vastust küsimusele, et mis eesmärgil elab põhjapõder põhjas.

- seda kohta ma ei kommenteerigi vaid ainult tsiteerin: "kui vene rahvas on tsviliseerimata barbarid, siis meie ees on tulevik. end lääne rahvad - tsiviliseerimata barbarid ja neil pole miskit oodata"

- ja nüüd siis meenutades seda, kuidas ta oma pärisorjadest talunaisi tonksutas: "mis oleks jäledam sugulisest vahekorrast. pruugib vaid akti üksikasju kirjeldada, et kutsuda esile jubedaimat tülgastust. ning seepärast on alati kõigi rahvaste juures, kes kasvanud välja loomaseisusest ja stunud vaimlisse ellu, saanud nähtavaks häbi suguakti ning selles osaliste pärast."

- paar sõna pani ka goethe kohta kirja: "loen goethet ja näen kogu tolle tühise, väikekodanliselt egoistliku kuid andeka inimese mõjuvõimu põlvkonna üle"

cat jarmani versioon saaremaast

norra arheoloog cat jarman on kirjutanud päris hea raamatu viikingite liikumisest just jõgedel. aga käsitleb ka muid olulisemaid verstaposte viikingite loos. ning oluline verstapost on loomulikult ka salme küla laevamatused.

selgitamaks lugejale, misasi on saaremaa, kirjutab cat jarman järgmist:

saaremaa asub läänemere idaranniku lähedal nagu liiga väike pudelikork riia lahe kohal. peale nõukogudeaegse monumendi punaarmee langenud sõduritele, pole saaremaale saabudes suurt midagi vaadata.  

otto strandmani toomisest rahvale lähemale

otto strandmani traagika seisneb selles, et ta tegeles nii hullupööra eesti vabariigi ülesehitamisega ning tal ei olnud aega pikkade teoretiseerivate essede ja raamatute kirjutamiseks. seega oleks nagu tema pärand nibinnabin unustesehõlma vajumas. pätsist ja tõnissonist on küll räägitud, nüüd tuleb rääkida strandmanist.

esimene punkt. kui 15. novembril 1917 toimus toompea lossi valges saalis maapäeva kogunemine, siis seda juhtis otto strandman. ning kuna strandman teadis, et punased töölised tungivad kohe-kohe lossi, siis koputas ta esimese 25 minuti jooksul ära kõik tähtsamad otsused. kohal oli 48 saadikut. kõige tähtsam otsus oli, et maanõukogu on kõrgeim võim kuni demokraatlikult valitus asutava kogu kokkukutsumiseni ning asutav kogu otsustaks siis eesti riigi riikliku seisundi. kuna töölistel oli hais ninas, siis lossi platsil kogunes "mürav mass", kes lõpuks ka valgesse saali sisse murdis. kui nad olid aga sisse murdnud, siis olid otsused juba tehtud. küll aga läks lossi platsil kakluseks, kus sai tööliste käest peksa ka viktor kingissepp. viktor kingissepp aga päästis peksmisest omakorda jaan teemanti, kes olevat suurest tänutundest kingisseppa kallistanud ja suudelnud. strandmanil õnnestus minema hiilida nii, et ta peksa ei saanud.

teine punkt. strandmani iseloom ei olnud väga sõbralik. ta ei suhtunud paljudesse inimestesse hästi. näiteks tõnissoni kohta oli tal üksainus sõna "kaabakas!" tegelikult oli ka nii, et strandmani juuresolekul ei tohtinud tõnissoni nime nimetada.

kolmas punkt. kui jutuks oli üleminek margalt kroonile, siis oli otto strandman parasjagu rahandusminister. ta pidas riigikogu eest pika kõne kõikidest argumentidest, mis räägivad selle kasuks, et järgmise rahaühiku nimi peaks olema frank. poole kõne pealt ütles ta aga, et need on kõik lollid argumendid ja rahaühikuks peab saama kroon.

neljas punkt. hetkel võibolla arusaamatu aga kahekümnendatel oli narva jõele tammi ehitamine suur teema. otto strandman pidas ka sel teemal riigikodus tuliseid ettekandeid. muuhulgas pidas korduvalt vajalikuks rõhutada kui loll on einbund.

viies punkt. kui strandman oli suursaadik pariisis, siis tegeles ta seal kõigepealt saatkonnahoone ostmisega. olevat vaadanud kokku 50 maja. ning kui maja oli lõpuks ostetud, siis juhtis isiklikult renoveerimistõid. ta muutis renoveerimisprojekti nii tihti, et prantsuse ehitusfirma kaebas ta kohtusse.

kuues punkt. 1939 tahtis strandman liikuda pariisist haagi ja olevat kaotanud kogu huvi pariisi saatkonna töö vastu. samal ajal tabasid teda tihedad ninaverejooksud. mis muidugi ei ole naljakas.