põhimõtteliselt on nii, et mingisugust teravamat asja öeldes on ütleja jaoks alati küsimus selles, et kas suuremad poisid jäävad seda uskuma ja et kas väiksemad poisid kiidavad takka.
kui minister parts ütles, et leedu valitsuskabinetis on jobud, siis on seesama küsimus väga aktuaalne.
nagu me teame, siis suuremad poisid ei jäänud seda uskuma. peaminister ansip ütles, et see on sobimatu. ja leedu välisminister kutsus meie saadiku vilniuses enda juurde selgitusi andma.
väiksemad poisid aga kiitsid ikkagi takka. lootes ilmselt mõjutada suuremate poiste seisukohti või et mitte jätta minister partsi üksinda häbisse. eerik-niiles kross ütles näiteks, et minister parts julges välja öelda õige asja. ja erakonna esimees reinsalu ütles partsi toetuseks, et partneritega tuleb olla lugupidav aga tuleb olla ka aus.
kuna aga suuremad poisid olid juba partsile mööda niplit andnud, siis parts samal ajal juba taandus oma positsioonidelt ja vabandas. selle koha pealt muutus segaseks, et kui parts ei tahtnudki leedu ministreid jobudeks nimetada, siis eerik-niiles kross ja urmas reinsalu küll tahtsid.
järgmisena tekkis diskussioon selle üle, et selle solvanguga kahjustas eesti oma positsioone läbirääkimise laua taga. millele järgnevalt teatas minister parts kuku raadios, et tema sõnakasutus küll kuidagi eesti positsioone ei kahjusta. see viib mõtte kohe sellele, et mis asjad need eesti positsioonid on ja kes või mis on minister, et tema sõna midagi ei muuda.
No comments:
Post a Comment