john donne

vanasti oli Londonis st paulsi katedraal üks põhilisi kohti. kirikus ei palutud ainult jumalat vaid tehti kõike bisnessit. westminsteri lossi ei olnud siis ju veel olemas. teiselpool jõge õieti linna ju ei olnudki. st paulsi kõrval oli leiva tänaval üks kõrts nimega "näkineitsi". seal käis boheemlaskond koos. Shakespeare, ben jonson, james burbage jne.
seal käisid koos ka püssirohuvandenõu tegelased. teate küll, guy fawkes.
aga nende boheemlaste seas oli üks rikka kaupmehe poeg nimega john donne. ta oli muidu päritolult katoliiklane. aga 1615 hakkas kuninga survel anglikaaniks ja asus st paulsi kirikus teenima. tema jutlused säilitasid poeesia omadusi.
üks nendest kõlas nii:
ükski inimene ei ole saar. täiesti omaette. iga inimene on tükk mandrist, osa maismaast. kui meri mullamakamaka minema uhub, jääb Euroopa väiksemaks. samuti ka siis, kui maanina uputab või sinu sõprade või sinu enda lossi purustab. iga inimese surm kahandab mind, sest mina kuulunu inimkonda. ja sellepärast ära iialgi päri, kellele lüüakse hingekella: seda lüüakse sinule.

originaalis:
No man is an iland, intire of it selfe; every man is a peece of the Continent, a part of the maine; if a clod bee washed away by the Sea, Europe is the lesse, as well as if a Promontorie were, as well as if a Mannor of thy friends or of thine owne were; any mans death diminishes me, because I am involved in Mankinde; And therefore never send to know for whom the bell tolls; It tolls for thee....