ferruse kriminoloogia

guillaume-marie-andré ferrus oli prantsuse hullumajade üleminspektor aastal 1835.
tal oli kolmene lähenemine kurjategijatele:
1. on olemas kurjategijad, kes on meile omastest intellektuaalsetest võimetest suuremate võimetega. nende väärastumise on põhjustanud nende psüühilised kalduvused või sünnipärased eelsoodumused või hukatuslik loogika või kahjulik moraal või väär arusaam ühiskondlikest kohustustest. neid tuleb ööpäevaringselt hoida isolatsioonis. ka jalutamas peavad nad käima üksinda. ja kui nad siiski peavad teistega kokku saama, siis nad peavad kandma kerget metallniitidest maski, milliseid kasutatakse kiviraiumisel või vehklemisel.
2. on olemas kurjategijad, kes on pahelised, piiratud, jõhkrad ja passiivsed süüdimõistetud. kes on kaldunud kurjale teele seetõttu, et nad ei hooli häbist ega aust. et nad on lodevad ja laisad ega suuda halbadele kiusatustele vastu panna. neile sobib režiim, mis on pigem kasvatav kui represseeriv. isolatsioon öösel, ühine töö päeval. jutuajamised on neile lubatud, kui seda tehakse valjul häälel. neile korraldatakse ühiseid lugemisi, mille järel nad esitavad üksteisele küsimusi, kusjuures õigesti vastamist premeeritakse.
3. ja lõpuks on olemas andetud või võimetud süüdimõistetud, kes on oma nõrga psüühika tõttu kõlbmatud kõigiks tegevusteks, mis nõuavad läbimõeldud pingutust ja järjekindlat tahet. sellistena ei suuda nad tööl konkureerida intelligentsete töölistega, kuna neil puudub isegi kasvatus, mis õpetaks neid tundma ühiskondlikke kohustusi. ja kuna nad pole küllalt võimekad, et neid kohustusi mõista ja oma instinktide vastu võidelda, viib neid kurjale teele nende endi võimetus. isolatsioon ainult võimendaks nende tuimust, seepärast peavad nad elama koos aga väikeste rühmadena, mida alati stimuleerib kollektiivne tegevus järelevalve all.