poltava linnast umbes 30 km kaugusel on üks sanatoorium ühes väikeses külas. seal külas ainult see sanatoorium ongi. kes ei tööta sanatooriumis, see sõidab igal hommikul bussiga poltavasse tööle. midagi muud selles külas ei toimu.
magasin seal sanatooriumis. täna hommikul kell seitse läksin jooksma. väikesed sinise ukraina küla majad, eksole. aiad aga lipitud lapitud. ühest aiast pääses üks koer välja. ajas mind taga. ma jooksin edasi, koer oma lõugadega konstantselt minu pahkluu juures ähvardamas ja klähvimas. jooksin edasi, bussipeatusest mööda. naised ootasid bussi ja jäid mind ammuli suudega vahtima. kaks naist hakkasid naerma.
viimati juhtus selles külas midagi teravat 1943 aastal, kui sakslased lasid ameerika lennuki alla. kolm lendurit said surma. need maeti mitte kalmistule vaid ühte teise kohta. pärast sõda tulid ameeriklaste sugulased, kaevasid säilmed välja ja viisid ameerikasse.
pärast seda kõik need aastakümned külas rohkem mitte midagi ei toimunud. ainult kuked kiresid ja naised käisid bussiga poltavas tööl. nii aastast aastasse. ja jutustati üksteisele ainult seda lugu - seda, kuidas need ameeriklased taevast alla lasti ja kuidas nad maha maeti.
kuni tänase hommikuni.
No comments:
Post a Comment