Sunday, January 3, 2016

kuidas marlene dietrich eestis ära keelati

pätsi riigipöörde järel kehtestati teatavasti eestis tsensuur. kinoinspektoriks võeti tööle artur adson. tema kohustus oli kõik eestisse toodavad filmid üle vaadata. ja otsustada, et kas lubatakse linale või mitte. või siis järsku lubada nii, et mingid lõigud lõigatakse vahelt välja. tema töö nägi välja nii et kui mõni maaletooja mõne filmi maale tõi, siis kutsus adsoni filmi vaatama. adson istus üksi keset kinosaali maha ja vaatas. ja siis otsustas. see vaatamine mõjus ta silmadele nii et ta pidi prille kandma hakkama.
no ja ükskord tõi maaletooja eestisse marle dietrichi filmi hispaania capriccio (inglise keeles; the devil is a woman), mis oli ka veneetsia filmiauhinna saanud. filmis kasutati tšaikovski muusikat. adson keelas filmi ära. sest "see osutus lihtsalt kokotilooks, milles alavääristati nii meest, kes "vambi" võrgus siples, kui ka naist, kes oma vulgaarsusega eeva-sugu alla kiskus. ja sellega profaneeriti lisaks tšaikovski ilusat ja puhast kunsti."
filmi maaletooja andis sisse kaebuse. argumentatsioon oli see, et peategelane muudab oma halbu kombeid filmi lõpus ja et seega räägib film ju õigest asjast. see aga adsonit ei rahuldanud - kui film 99% ajast räägib valet asja ja siis kõige lõpus ütleb, mis õige on, siis see ei lähe mitte. see, et 99% ajast mängivad ärimehed madalatel instinktidel ja siis kõige lõpus ütlevad midagi kõrgemat, siis see ei ole piisavalt hea eesti kinovaatajale.

No comments:

Post a Comment