lugusid tammsaarest

tammsaare oli paras kuivik. näiteks pani ta terve elu jooksul kirja kõik oma kulud. nii on teada täpselt, et kust ta mida ostis ja kellele laenu andis ja kellelt laenu võttis. eks ta samas käitus ka seisusekohaselt ja saatis oma naist lastega alati puhkama kuhugi ja vahest läks ise ka kaasa. aga kui nt 1937. aastal tema naine lastega narva-jõesuus puhkas, siis tammsaare kaasa ei läinud. küll aga kirjutas eemalt instruktsioone, et narva-jõesuus ei maksvat arvata, et suvitades peab alatasa kuhugi minema ja midagi tegema. puhkamine on ka see, kui niisama olla.

tammsaarel oli teatavasti maolõikus ja tuberkuloos. ta uskus rahvameditsiini tarkusi ja ükskord venna juures koitjärvel viibides oli tal ägedamad valud maos. ta jäi uskuma vanamuttide juttu, et sellisel juhul aitab ihualasti öösel ümber maja ringi silkamine. ja siis tammsaare silkaski.

ta ikka tahtis end füüsiliselt liigutada ja lõhkus ise puid ja aitas oma teenijanna pesu rullimisel. nii oli ta ülikond alatasa pisut kulunud ja räpane. ükskord ta oli oma toom-kooli kodu hoovis midagi toimetanud jälle ja keegi hõikas üle aia: "kas te olete selle maja kojamees?" tammsaare näites käega tänava lõppu ja ütles vastu: "ei, ma olen vaat selle maja kojamees."

seoses tema rustikaalse välimusega juhtus ükskord nii, et kui ta tsaariajal oli ülikoolikaaslase palvadre lapse ristiisaks õigeusu kirikus, siis pidi ta kuhugi alla kirjutama. ta sai enda kätte sulepea ja jõllitas siis seda paberit pikemalt, et kuhu ta täpselt alla kirjutama peab. seepeale võttis papp tema käest sule, ütles "lubage ma aitan" ja kirjutas tammsaare allkirja koha peale kolm risti.

ja ükskord juhtus nii, et tammsaare oli kutsutud tatari tänavale härra buschi juurde koosviibimisele. läks siis kohale ja koputas. teener avas ukse, nägi, et see on mingi hulgus, ütles "härrat ei ole kodus" ja pani ukse kinni.

tammsaarest on loodud legend kui suurest turulkäijast. tegelikult näiteks 1931. aasta juulis käis ta kakskümmend kaheksa korda poes ja ainult kolm korda turul.

tammsaare jõi elus õlut ainult ühe korra. 21.03.1928. jõi ta koos oma sõbra loomaarst arrasega ühe õlu hinnaga 70 krooni. me teame seda, sest ta pani ju kõik oma kulutused kirja.

kui tammsaare sai 50 (29.01.1928), siis korraldati estonias suur kontsert. enne juubeliaktust tuli eduard hubeli auto teda peale võtma aga tammsaaret ei olnud kodus. tegelikult oli ta juba hommikul kell 5 kodunt minema hiilinud. riigitegelased ja valitsuseliikmed teadsid, et tammsaare vigurdab ja olid varasemalt korraldajatele teada andnud, et kui tammsaare on kohal, siis on ka nemad kohal. ja kui tammsaaret kohal ei ole, siis nad ka ei tule. tammsaare ju ei tulnud ja nii oli kontserdisaali esimesed read tühjad, sest kõik tähtsad inimesed ei tulnud kohale. tammsaare tuli tagasi koju öösel kell pool-kaks. ta kõigepealt koputas aknale ja ajas naise üles: "kas õhk on puhas?" naine ütles, et õhk on puhas ja tammsaare saigi koju magama lõpuks.

kehras puhkamise ajal keetis tammsaare koos oma naisega metsmaasikamoosi. see aga kõrbes põhja. tammsaare visanud seepeale poti koos moosiga jõkke ning see hulpis allavoolu minema.

tammsaare kolis oma naisega alguses õuna tänavale, kus olid sellised puubarakid. see asub umbes selles kohas, kus praegu on lauteri tänav, kusagil välisministeeriumi ja olümpsi vahel. 1925. suvel olid aknad lahti ja naabrid kuulsid, kuidas naine karjus tammsaare peale: "anton, su pea on tühi nagu veskikolu"

tammsaare teenis muidugi summa summarum keskmisest ministrist suuremat raha aga kulutas ka muidugi hullult. nii et vaesemal ajal sõi hommikusöögiks ainult silku ja lõunaks ainult kartulit. kui ükskord tuli üks uus tüdruk ennast teenijaks kauplema. vaatas tühjas ja näruses korteris ringi ning nägi singeri õmblusmasinat: "kas herra on rätsep?" tammsaare vastas: "ei, mina olen kirjutaja". teenija küsis seejärel: "kas herra käib väljas kirjutamas?" väljas kirjutamise asemel käis aga tammsaare kuuris puid saagimas ja lõhkumas ning istus muul ajal nohisedes oma laua taga. see ajas teenijat väga segadusse.

kord läks tammsaare koos naisega kuressaarde puhkama. nad ei leidnud ega leidnud korterit ja läksid lõpuks ööbime hotelli "kommerz", mis asus ühes kahekordses kõledas kivimajas. neil ei olnud seal üldse mugav olla. korraga teatati neile rõõmusõnum, et keegi härra sagrits, kuusnõmme mõisavalitseja, kutsuvad härra hansenit enda juurde ca 50 km kaugusele mõisa suvitama. mõne päeva pärast saatnudki sagrits tõlla neile järgi. kui nad kohale jõudsid, siis tegi sagrits suured silmad, sest vaatsa et härra hansen polegi härra hansen. sest tema arvas, et kuressaarde on jõudnud tema vana sõber ooperilaulija benno hansen ja sagrits lootis koos temaga kaarte taguda ja viina võtta. suurest viisakusest aga ei ajanud sagrits tammsaaret minema vaid pakkuski võimalust puhata. kui aga selgus, et tammsaare on igavene kuivik ja ei taha temaga viina juues kaarte taguda, siis hakkas tammsaare toidulaud vaesestuma. tammsaare sai sõnumist aru ja läks ühes oma naisega tagasi kuressaarde. seal kohtus ta vares-barbarusega, kes soovitas talle oma korterit puhkamiseks ja nii lõppeski lugu hästi.

ja seoses naisevõtuga. tegelikult tammsaare ei võtnudki naist. lihtsalt üks noor tüdruk käthe käis hirmsasti peale ja pani ajalehte kuulutuse, et ta on tammsaarega abiellunud ja siis tammsaare pidas sellest taganemist liiga skandaalseks ning soostuski abielluma.