tony judt

kui poleks tony judti raamatut lugenud, siis ei teaks pooli asjugi.
- pärast teist maailmasõda oodati kohe uue sõja puhkemist. seepärast jätsid ameeriklased ka oma väed euroopasse. kui alguses kardeti saksa revanšismi tõusu, siis hiljem kardeti venelasi. ning selles mõttes see eesti metsavendade lootus, et kohe algab sõda ja tuleb vabadus, ei olnudki alusetu.
- kui stalin poleks korea sõda valla päästnud, siis ei oleks ka natot sündinud. eeldati, et koreast see sõda algab ja siis kandub euroopasse üle. kuna eurooplased kartsid euroopas viibivaid vene vägesid, siis mangusid nad, et ameeriklased jääksid siia. ning kui korea sõda algas, siis seda kasutati argumendina, et tõestada ameeriklastele, et ühist kaitsekoostööd on vaja. ameeriklased nägid natot esialgselt vaid eurooplaste rahustamiseks allakirjutatud paberina, eurooplased nägid natot aga ameerika poolt pakutava turvagarantiina.
- antisemitism ei kadunud peale II MS mitte kusagile. seda hakati teadvustama alles 20 aastat hiljem. pigem räägiti sellest, et koonduslaagrites hukati küll miljoneid aga nende rahvust ei rõhutatud. kui üks buchenwaldis ellu jäänud juut naasis oma koju hollandisse, siis naabrid ütlesid talle:"noh, sa tulid nüüd tagasi. sa ei kujuta ette, millist nälga me siin pidime üle elama"
- kommunismivaimustus oli tipus. paljudes lääneeuroopa riikides said parlamenti parteid, kes ametlikult kiitsid stalinit ja leninit. pärast budapesti sündmusi hakati eeskuju otsima maoistlikus kommunismis. et selles mõttes see venemeelsus kusagil prantsusmaal või itaalias ei saa mingi üllatus olla.
- paremäärmuslus ei olnud kuhugi kadunud. see lihtsalt kanaliseerus osaliselt konservatiivsetesse parteidesse ja osaliselt kommunistlikesse. sinikraeliste jaoks ei olnud siis ja ei ole ka praegu mingi probleem vihata ühel ajal kapitaliste ja olla kommunist ning samal ajal vihata kõiki sisserännanuid ning olla paremäärmuslane. niipea, kui kommunistide kõrvale tekkisid parempopulistlikud parteid, jooksis see seltskond sinna üle.
- saksamaa lahutamine ei olnud üldse plaanis. plaanis oli saksamaa ühendamine ja demilitariseerimine ning majanduslik allasurumine. kuna aga ameeriklased ei usaldanud oma vägedega saksamaalt lahkuda (sest venelased ei lahkunud), siis lõpuks hakkasidki need okupatsioonitsoonid tegutsema eraldi riikidena.
- ligi 40% sakslastest arvas veel viiekümnendatel, et kui sõda kõrvale jätta, siis hitler oli hea riigijuht. ja muidugi oli reaalsus ka see, et viiekümnendatel juhtisid läänesaksamaad endised natsid.
- prantslaste käitumine nii nato kui euroopa ühenduse asutamisel oli motiveeritud eelkõige sellest, et vältida saksa mõjukuse kasvu. saksamaad ei nähtud algselt üleüldse mingisuguse euroopa keskse jõuna. pigem oli selleks prantsusmaa. ja selleks, et prantsusmaa liiga mõjukas ei oleks, liitusid ka britid euroopa struktuuridega. et selles mõttes see trumpi jutt, et euroopa liit võiks laguneda, sest on ainult saksamaa projekt endale turu loomiseks, on suures kaares tegelikkusest mööda. euroopa liit on ikka prantsusmaa projekt ning eesmärk oli ikkagi see, et natukenegi säilitada initsiatiivi. sest prantsusmaa kaotas pärast teist ilmasõda kolooniaid ja kaotas oma tähtsust. ning euroopas oli suur oht, et ameeriklased ja britid otsustavad kõik asjad ilma prantslasteta ära. seepärast nägigi prantsusmaa euroopa liidus võimalust ühelt poolt haarata initsiatiiv ning teiselt poolt teha midagi sellist, mis neutraliseeriks saksamaa potentsiaalset tulevast mõjukust.
- kuni viimase hetkeni oli ameeriklaste jaoks lahtine, et kas alustada saksamaa majanduslikku ülesehitamist või mitte. lõpuks võitis see argument, et ameeriklaste jaoks oleks olnud liiga kallis saksamaad kolooniana ülal pidada ja eelistati, et nad saaksid ise hakkama.