kuidas anton jürgenstein kirgliku suudluse osaliseks sai

anton jürgenstein oli 1917. aastal väärikas 56-aastane härra. ta oli olnud vene riigiduuma liige, koolidirektor, ajakirja peatoimetaja jne. kui pilte vaadata, siis on tõesti tema olemine väljapeetud, tema tähelepanuväärsed, ütleme et gorkilikud hülgevuntsid olid alati hästi hooldatud. lips sirge, juuksed seitlis, kuub puhas.
marie heiberg oli 1917. aastal 27-aastane noor naine. urvastest pärit. oli kirjutanud luuletusi ja neid oli isegi avaldatud. tema luulest on cyrillus kreek, konstantin türnpu, miina härma jpt teinud laule. teda kutsuti murelaulikuks. tema luule räägib põhiliselt sellest, kuidas tal pisarad voolavad ja hing valus on. aga aastaks 1917 oli ta juba kandunud terve mõistuse radadelt kõrvale. elas küll tartus aga magas igasugu urgastes, toitus juhuslikult, riietus juhuslikult. küll aga oli ta jätkuvalt armunud oma sinilillesse, tuglasesse. küll ta saatis tuglasele postkaarte, pani tema ukse taha lilli, jälitas teda jne.
no ja kui tuglas oli koos teiste siurulastega 1917. aastal estonia teatris oma siurulaste avapaugu ära teinud (muuhulgas eksinud nõmmel 3 männi vahele ära), siis tuli ta tartusse. marie heiberg muidugi hõõrus käsi selle peale, et saab jälle tuglast, keda ta kutsus sinililleks, ahistada. nii varjus ta siis ühel õhtul postimehe toimetuse ukse taha ja jäi tuglast varitsema. kui uks lahti läks, hüppas ta tuglasele kaela ja kukkus teda suudlema.
olemuslikult oli nii, et tuglasel olid prillid ega olnud vuntse. anton jürgensteinil olid lohmakad vuntsid aga ei olnud prille. igatahes oli see siis jürgenstein, kes uksest välja tuli ja kes marie heibergi kirgliku suudluse osaliseks sai.