kõige igavam pealkiri

20-date the timesi ajakirjanikud pidasid võistlust, et kes suudab kõige igavama pealkirja välja mõelda. 

võitis claud cocburn, kes pani oma artikli pealkirjaks: "väike maavärin tšiilis, mitte palju surnuid" 

rumsfeldi tsitaat

see oli siis see olukord, kus donald runsfeldilt küsiti, et kas iraagis siis olid massihävitusrelvad või ei olnud.

vastus:

uudislood, kus väidetakse, et midagi ei ole juhtunud, on mulle alati huvitavad, sest nagu me teame, on asju, mille kohta me teame, et me teame neid. on aga ka asju, mille kohta me teame, et me neid ei tea, st me teame, et mingeid asju me ei tea. samamoodi on aga olemas teadmata tundmatuid ehk asju, mille kohta me ei tea, et me neid ei tea. ja kui vaadata meie enda ja teiste vabade riikide ajalugu, siis kipuvad just need viimased olema kõige raskemad. 

sven kreek, hommaaž

pärnu uue teatrimaja algusaastatel töötas teatri komandandina sven kreek (1930-1975). 

tema isa oli olnud saaremaal eesti ajal postiametnik ja saadeti seetõttu siberisse. sven koos emaga küll vabanesid, sest sakslased jõudsid tallinnasse. aga isa enam ei olnud.

ta küll oli nooremas eas osa võtnud tallinna noorte autorite koondise tegevusest aga tal oli märk küljes ja eriti ta karjääri teha ei saanud.

oskar kruus töötas temaga samal ajal pärnu teatris dramaturgina. kreek olevat olnud väikest kasvu, kurbade silmadega mees, kes kandis alati halli ülikonda.

teatri kütmise ja uste lukustamise kõrvalt tegeles ta jätkuvalt kirjatööga. dissidentliku kirjatööga ja luuletamisega. tölkis oma võimuvastaseid raamatud "sotsialismi eest, riigikapitalismi vastu" ning "mida teeb vene rahvas nüüd" vene keelde. venekeelsetel raamatutel oli varjunimeks lev gorn.

kgb ajas teda loomulikult taga ja arreteeris 1975. aastal. kohus otsustas ta hullumajja panna. samal aastal tegi sven kreek ka patarei vanglas enesetapu. 

küll aga ei suutnud pärnu kgb leida sven kreegi poolt koostatud lendlehti, sest neid hoidis ta pärnu teatris lenini büsti sees.

marie curie ja paul langevini armastusloost

teatavasti jäi marie curie abikaasa pierre vankri alla ja sai surma.

mariel ja pierrel oli sõber ja kaastöötaja paul langevin (tema nt leiutas sonari).

loomulikult oli paul langevin kurb pierre surma pärast. 

paul langevini abielu ei olnud suurem asi. ükskord tuli ta hommikul tööle üleni sinikates ja tunnistas, et naine ja ämm olid teda raudtooliga läbi peksnud.

marie curiel oli temast loomulikult kahju. nad rentisid sorbonne ülikooli juures koos ühe salakorteri ja käisid seal tonksutamas.  

paar sõna kersti merilaasist

kersti merilaas eriti oma vanemas eas põdes hirmsasti, et teda nähti ideaalide reetja ja võimutruu inimesena.

tegelikult hakkavad silma mulle mõned momendid. nt kui ta pidi kommunistlikus eestis oma raskest nooruspõlvest rääkima, siis ta küll pani need laused sisse, et oli töötu ja oli raske. aga sama hingetõmbega ütles ka seda, et kui ta rakveres oli arveametnikuna mõned kuud ära töötanud, otsustas luulet välja andma hakata ja vabakutseliseks hakata. no et siis pidi tõesti hirmus raske elu olema, kui luuletaja sai luuletamisega leiva lauale.

ja tema rehabiliteerimiseks tuleb välja tuua, et hrustsovi sula ajal põrutas merilaas eriti raju statemendi:

seisab kaigas seina najal
seisab vaikselt ja peab silmas
kõiki päid, mis liiga püsti
kõiki liiga sirgeid selgu

kõiki meid, kel uued ajad
armsad on, ta registreerib
iga rõõmus naerulagin
käib tast läbi nagu lendva

jah, ta ootab oma aega
ja ta valmistab end ette
et - ja seekord mitte huupi - 
peksta sisse päid ja hambaid