me vist ei ole piisavalt teadvustanud endale, et tegelikult valisid soomlased 1918. aasta oktoobris endale kuninga ära. selleks oli hertsog friedrich karl hessenist.
valimiseks oli vaja 5/6 parlamendisaadikute enamust. kuna aga sotsiaaldemokraatliku partei saadikud suures enamuses mässu eest vangi olid pandud, siis kukkuski nii välja, et monarhistid said parlamendis hääled kokku ja kuningas sai valitud.
teatavasti pidi nõukogude kirjanik august jakobson 1941. aasta suvel organiseerima eesti kirjanike evakueerumist venemaale. enamus kirjanikke üldse ei tahtnud tulla. kui jakobson neid otsis, siis nad varjasid end.
jaan kärner oli siiski üks nendest, kes siiski tahtis nõukoguda tagalasse minna. suures segaduses oli jakobson aga ta maha unustanud ja läinud ise üle peipsi venemaale.
jaan kärner jõi end purju ja olevat ilmunud 10. juulil tuglaste ukse taha tallinnas. kurtis, et jakobson ei ole talle evakueerumiseks juhendeid jätnud, tema aga on purjus ja tal on granaadid taskus.
teatavasti ei oleks leberecht 1949. aastal üldse stalini preemiat saanud, kui mitte stalin ise poleks seda karotammele maininud, et ta on sellise autori jutustust lugenud. eesti nõukogude kirjanike liit oli selleks hetkeks juba 1949. a stalini preemia laureaadi välja valinud aga sellise vihje peale muudeti otsus koheselt ära.
leberechti lugu "valgus koordis" rääkis teadupärast alatutest kulakutest kes õõnestasid kolhooside asutamist. kui leberecht oli stalini preemia kätte saanud (25000 rubla), siis läks ta väga tähtsust täis ja ostis ta selle raha eest helerohelise buicki.
samuel kiechel (1563-1619) oli üks ulmist pärit kaupmehesell.
1586. aastal käis ta narvas ja hakkas tagasi tallinnasse tulema. ta reisis maad mööda. mööda neid radu, mis eksisteerisid ühest külast teiseni. narvast rakvereni tuli ta koos mingi rootsi ametnikuga. taustaks olgu öeldud, et taolistel reisidel tegid suvalised inimesed omavahel koostööd ja kombineerisid endale reisivariante. ning sakslaseks olemine oli abiks - kuigi sa ei olnud aadlik, võtsid mõisnikud (või teised sakslased) sind rõõmuga enda juurde, kui sa olid sakslane. 24. augustil kolm tundi enne lõunat jõudsivad nad rakverre. siis hakkas kõik viltu minema:
- rakveres leidsid nad ühe hobuse. rootslane võttis selle hobuse endale ja sõitis hüvasti jätmata minema. samuel jäi üksi maha.
- samuel hakkas siis kombineerima. nagu ta ise kirjutab: "õhtujumalateenistuse ajaks juhtusin ma ühe saksa püssimeistri majja, see oli üks trompetipuhuja, siis ma sain süüa, selle juures oli üks liivimaa aadlimees, kes oli ka tema juures napsitanud. kui ta nüüd kuulda sai, kuidas ma minema ei pääse, lubas ta mind oma tõllas kaasa võtta oma mõista, mis oli sealt 3 penikoormat ja natuke teelt kõrval, siis pidi ta mind jälle edasi toimetama. noh, ma ei usaldanud küll ülearu, sest sel ajal oli seal sõjast saadik palju kahtlast rahvast, aga kuna ma veel vähem sinna jääda tahtsin, asusin nimetatud aadlimehega teele."
- kiechel istus siis vastu ööd aadlimehe tõlda ja pidi tee peal kuulama aadlimehe juttu, et sealkandis on palju kurgesid, et nad on 30-40kesi karjades aga et üks kurg peab vahti ja kui inimene läheneb, siis nad põgenevad. ///see oligi päris adekvaatne jutt, enne maade kuivendamist elas sagadi kandis palju hüüpe
- kiechel kirjutab oma sõnadega, et mis edasi juhtus: "ja sõitsime üle 2 tunni, öö tuli peale enne, kui tema mõisa jõudsime. enamasti läbi metsa ja mööda põhjatut, vett täis teed, pealegi sadas hästi kõvasti, nii et ma sain läbimärjaks. kui me nüüd öösel tema majja tulime ja olikaunis hilja, et rahvas enamasti magas, polnud tal rohkem kui üks voodi, mis seisis toas. selles magas üks teine aadlimees, tema sõber, kes oli talle külla tulnud. see tõusis jälle voodist üles ja tegi junkrule või majahärrale ruumi, tõmbas riided selga, heitis minu kõrvale ühte kõrvalkambrikesse õlgedele. nii tore, kui see aadel ennem on olnud, nii vilets ja vaene on ta praegu, sest maa on kõik paljaks rüüstatud, laastatud ja purustatud. külad, alevikud ja linnused moskoviidid kõik maha põletatud: sellepärast tunnevad veel muret ja keegi ei taha muud ehitada, kui seda mis igapäevaseks ihutoiduseks ja ülalpidamiseks vaja on, niikaua kui ükskord igavesele rahule viiakse."
- järgmine päev oli 25. august. selle päeva kohta kirjutab kiechel edasi: "25-ndal selle kuu päeval viib mind junkur nimega jörg von bergen, ja tema mõisa nimi on sagadi, väljale, näitab mulle palju põlde, heinamaid ja metsa ja need valdused kuuluvad tema seletuse järgi kõik temale. nüüd oleksin ma parema meelega oma teed läinud, pidin aga ootama seal söögiajani, vahepeal tuli just üks saksa mõisamees sinna, kes pidi minu teed reisima kuni kolme penikoorma kaugusele tallinnast, kes tundis keelt hästi, sellega ma asusin pärast lõunat teele ja aadlimees muretses mulle hobuse ühe oma talumehe kaudu kuni ühe tunni tee kaugusele lähimasse alevikku..."
- kui nad jõudsid lähimasse alevikku, siis seal oli parasjagu üks talumees hobuse saduldanud, et kuhugi sõita. mõisamees peatas talupoja kinni, ütles, et kiechel tõttab kirjadega kuninglike komissaride juurde ja et andku hobune ära. talupoeg andiski. kusjuures oma hobuse tagasisaamiseks pidanuks ta siis ise pärast hobusele järgi minema.
- ühe penikoorma järel jõudsid nad ühe möldri juurde. mõisamees käskis nüüd möldril oma hobune loovutada. mölder punnis vastu. mõisamees võttis kaika ja ähvardas möldrit nüpeldama hakata. mölder loovutaski hobuse.
- kahe penikoorma pärast jõudsid nad kuhugi majja, mis oli tühi. nad tegid tule üles. maja ees karjamaal olid hobused. mõisamees püüdis ühe hobuse kinni ja hakkas saduldama. saabus talumees, kes küsis, et mis teete siin. mõisamees vastas, et nad ajavad kuninga asju ja vajavad hobust. talumees leppis sellega.
- kiechel aga kartis, et neid hakatakse hobusevarasteks pidama. nii oligi. varsti olid neil kolm hobusemeest kannul, kes neid taga ajasid. lõpuks õnnestus neil tagaajajad maha raputada.
- pärast seda ei õnnestunud neil enam üheltki talupojalt hobust välja petta. pidid raha maksma hobuste eest.
tartlased muidugi teavad rudolf lestat (1885-1941) hästi. ta oli nagu nooreestlane ja pidas tartus kohtunikuametit.
ühe oma esimese avaliku ülesastumise tegi ta 1905. aastal, kui oli käimas vanemuise uue teatrimaja ehitus. lesta saabus ehitusplatsile ja nõudis, et ehitus seisma pandaks ning lava paari meetri võrra suurem ehitataks. põhjuseks see, et tema poolt kavandatud näidend ei mahu muidu lavale ära. kui lesta ehitusplatsilt minema talutati, siis ta vandus vihaselt, et nii näkase teatri jaoks ta tükki kirjutama ei hakka. ega hakanudki.
lesta oli ka suur arhitektuurientusiast. ta kutsus end ehitusesteediks. ta põhimõtteliselt unistaski, et riiki saab juhtida läbi arhitektuuri.
riigi suveräniteet pidi avalduma monumentaalsetes ehitistes. riigivanemat pole vaja ja rahvas hakkab end ise esindama. rahvas aga hakkab koos käima toompeale ehitatavas Riigi Lossis. ja selle Riigi Lossi korrashoiu eest vastutab rahvas ise riigikogu kaudu.
kuna lesta ei olnud ise tallinnas kuigivõrd palju käinud, siis ta väga hästi ei teadnud, kus asuvad pikk jalg ja lühike jalg. küll aga tahtis ta toompeale rajada suure väljaku, kust saaks alllinna laskuda pika või lühikese jala kaudu.
harju tänava lõppu ehk siis vana linnamüüri koha peale tuli rajada lembit võidumehe värav. aga see ei peaks olema mitte nagu lihtsalt värav, vaid keskaegsete ja renessanssiaegsete prantsuspäraste losside vahele jääv värav.
lesta mõistis muidugi seda, et eesti rahvas on väike. seetõttu tuleks kokkuhoiu huvides mitte hakata ise projekteerima, vaid kasutama juba olemasolevaid projekte. kogu toompea ja toompea ümbrus tuleks ehitada prantsuspäraseks, sest siis tuleks prantsuse turistid meid visiteerima.
nii näiteks tuleks lossi platsil kodanikumajad lammutada ja asemele ehitada prantsuse arhitekti contant d'ivry poolt louis XV jaoks projekteeritud palee. kuna aga selle lossi tiivad ei mahu toompeale ära, siis võiks lossi ehitada ilma tiibadeta. sinna majja pidi tulema kunstimuuseum.
kui riigikogu hoone ehitati, siis käis ühiskonnas tihe diskussioon. ühtede jaoks ei kõlvanud eesti parlamendi ehitamine sakslaste mäe peale, teised ei mõistnud neid ekspressionistlikke sikksakke, kolmandad oletasid, et dekoor on alles fassaadile panemata, riigikogu liikmed aga kirjutasid kaebekirja, et riigikogu majas on liiga pime ja neil pea ning silmad valutavad. siinkohal ei saanud ka rudolf lesta tasa olla, vaid pidi oma seisukohavõtu esitama. tema arvates see uus riigikogu maja on "saksa ordu põhjapoolsema komtuurikese prassimiskonvendimaja uuesti ülesehitus, dekoreeritud ühelt poolt moskva 17. sajandi kiriku akendega, stiilivärdjatega, ja katuse äär dekoreeritud saksa-hansa jahuaida kah-fassaadi mudelikestega"
nii nagu teised avaldavad teatrikriitikat või kirjanduskriitikat, avaldas rudolf lesta alatasa arhitektuurikriitikat. tõsi küll, väidetavalt ei avaldatud tema artikleid mitte kunagi täies mahus. siin mõned tsitaadid tema kriitikast uue petseri eesti panga hoone küöge ehitatud kohtuhoone aadressil:
- EeSti Panga Petseri harukontori operatsioonisaali awarustesse ning - õhurikkuSse upub paar pangaametnikku ning paar klienti.
- Ringkonnakohtu wäljasõiduistungiie „saaliS" meenutab kohtu koosseis publikuga sageli kalu tiigikeses talwise jääkaane all
- Eesti Panga Petseri maakonnakontori ! tempelsaali põrand asetseb muidugi mitte ! kõrgemal lossi teise korra põrandapinnast
- Ringkonnakohtu ruumi wiib tolle loSsi tiibhooneS Wana TeStamendi taewaredel. Kes ajapuudusega nuheldud kohtunikest nõrga terwisega, kandku PetseriS ringkonnakohtu istungile kaasa pesuwahewS: taewaredeli ülemisel astmel ollakse ju üleni higine
- Ehitatagu edaspidi kohtuhooneid, wäljendades aukartust oma kohtUwaimu ja selle ajaloolise ideaali, eestlust. elulise rahwusideaali eeS Sest sellega wäljenduks lääneeuroopalise eestluse aukartus suweräänse Eesti riigiwõimu ja eestlust lugematute põlwede ajaloolise rahwüsideaali eeS lääne-euroopalise eestluse . enesemääramisõiguse ees, Euroopa õigluseideaali ees.
