20. sajandi alguse helsingisse kogunesid ju kõik eesti poliitpõgenikud ja ka muud kaunishinged. soomlased ise ütlesid, et soome on eestlaste vaimne kodumaa. aga süüa neil midagi ei olnud, raha ka ei olnud. nikolai triik, aleksander tassa ja konrad mägi tahtsid hirmsasti helsingist pariisi minna. aga raha ei olnud.
samal ajal (1907) suri aga jakob hurt. tema kogutud rahvaluulele ei olnud eestis kirjastajat. soome kirjanduse selts otsustas appi tulla. kõigepealt oli aga vaja kogu jakob hurda materjal kopeerida. ning tol ajal kopeeriti käsitsi. soome kirjanduse selts palkas siis helsingis eestlastest kirjutajaid. ning pariisi ihkavad kunstnikud nägid selles võimalust reisiraha koguda. maksti aga neile iga rea pealt. ehk et polnudki tähtis, et mitu sõna ühes reas oli. tähtis oli et ridade arv suureks läheks. seega venitati käekiri kaldu ja tähed pikaks. see seletab ka seda, miks osadel eesti kunstnikel on kaldus käekiri ja ülejäänutel mitte.
No comments:
Post a Comment